Kas päike oli kollasem ja rohi rohelisem?

Heietan siin juba nagu vana inimene: varem oli rohi rohelisem ja päike kollasem. Aga oligi ju?

Inglased ütlevad, et pole midagi paremat heast teooriast. Ilmselt mõtlevad ned selle all teooriat, mis päriselus tegelikku rakendust leiab. Aga kui teooriat ei olegi? Kas siis jääb elu elamata? Ei jää ju - kõike tuleb lihtsalt oma nahal läbi elada. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte, aga see sõltub vaatenurgast, eks ole. Ja mingil hetkel vaatad oma elus juhtuvatele seikadele ühtmoodi, aja mööduses aga suhtud asjadesse teistmoodi.
Praegusel ajal võid raamaturiiulitelt leida igasugust kirjandust kõikvõimalikeks elujuhtumisteks. Googeldamine on meie jaoks igapäevane tegevus ning tarka infot tuleb telekast ja raadiost.
Aga meil omal ajal ei olnud infot. Mõneti oli lihtne: riik sättis inimese elu, andis tasuta hariduse, töökoha, elamispinna ja manitses kaks korda elu jooksul vahekorras olema, et inimesi taastoota.
Kõik muu oli keelatud või amoraalne.

Kuna elul olid siiski ka oma varjuküljed ja kõik polnud nii üheti mõistetav ja reeglitele alluv, mida meie teismelistena oma vanemate elu vaadates tajusime, siis üritasime teooriat ja praktikat kokku viies ise parimaid lahendusi otsida. Vähemalt mina üritasin olla hea laps oma vanematele, kuulekas õpilane õpetajatele ja tore tüdruksõber oma poiss-sõbrale.

Aga isegi kui väga-väga üritada, ikkagi tekkis küsimusi, et kuidas on õigem või milline valik teostada. Sest vaatamata kõigele oli ikka valikuid ka. See, et mul tuli ülikooli tee peale keskkooli ette võtta, selle dikteeris mulle ette isa. Läksingi. Aga milline eriala valida?
See, et kõigil olid poiss-sõbrad, oli sama kindel, nagu igal poisil pidi olema oma tüdruk. Aga kui austajaid oli rohkem, siis milline valida?
Kui igas perekonnas oli tavaliselt kaks last, siis millal taastootmisega alustada? Ja kui kohe järeltulijaid ei tahtnud (ei tohtinudki, sest siis heideti keskkoolist välja) , siis kuidas teha nii, et lapsi ei sünniks? Reegel ütles, et ei mingit abielueelset seksuaalelu, lihtne.

Ühesõnaga, ise tuli oma mõtete ja tegudega hakkama saada, ise otsustada või lasta otsustada kõigevägevamal. Aga tollal ei tohtinud ka Jumalat olla. Nii et ikka ise - ise mõtlesid, otsustasid, katsetasid. Ja kui ikka oma silmaga kaed ja käega katsud, vahel ka valusalt kõrvetada saad, siis võib täieõiguslikult öelda, et rohi oli rohelisem ning päike kollasem ja tulisem :)

Varem oli elu ehedam

Täna on tavaline õhtu. Minu nina ees on avatud kaks ekraani: televiisor, kust tuleb 'Vabariigi kodanikud', ja läppar, kus on lahti FB ja blogi. Kõrvaltoas on noorem laps, kellel on ees FB ja alumisel korrusel vanem laps, kes samuti istub arvutis, FB arvuti allnurgas avatud. Kui abikaasa oleks kodus, oleks tal kindlasti tahvelarvuti nina ees või läppar, pool tähelepanust siiski telekas.
On ikka ajad. Tõesti. Kui me veel noored olime, polnud keegi arvutitest veel undki näinud. Ja telekast polnud miskit vaadata. Mida me küll tegime? Avastasime pärismaailma, päriselt, naturaalselt :)

Boheem

Käisime Estonias koos oma 9-aastase võsukesega ooperit 'Boheem' kaemas. Ta oli meid juba suvel üllatanud sellega, et nautis omamoodi huviga Vargamäe etendusi, kuid ooper...
Ta ise suhtus samuti esialgu sellesse kerge eelarvamusega - a'la ta olevat televiisorist näinud küll, kuidas nad kisavad. Pidin selgitama, et televiisorist vaadatuna pole ooper üldse see. Siis milline? Igal juhul natuke tõrksalt, aktsepteerides, et pääsu nagunii pole, tuli ta meiega 'Boheemi' vaatama. Ja istuski kenasti paigal, jälgis tegevust, luges ülevalt tõlketeksti, uudistas liikuvat lavakujundust (oi, ma ei teadnuki, et laval saab ka 3D olla :)) ja võttis lõpus asja kokku sõnadega: 'Mulle meeldis! Ja tead, emme, ma hoidsin lõpus pisaraid tagasi.' Riidehoius otsustas ta, et järgmine ooper on 'Julius Caesar'. Meie olime temaga 100% nõus.
Kuigi küsimusele, mida tähendab boheem, ta vist ammendavat vastust ei saanud. Kontrollin homme järele :)

Elu veereb nagu ratas

Ükskõik mis, aga elu veereb ikka edasi, nagu ratas. See, et planeerid üht, ei tähenda veel, et plaanid täituvad. Mõtled, et asjad peavad minema ühtmoodi, aga sõltumata meeletutest pingutustest kukub välja hoopis teistmoodi. Ja siis mõtled, et ju siis nii pidigi minema ja mõne aja pärast tõded, et tegelikult juhtus parim, mis juhtuda võis.
Vahel tulevad su ellu inimesed, kes sulle ei meeldi. Ometigi on neil sulle midagi öelda ja seda ei tohi tähele panemata jätta või ignoreerida.
Vahel koged midagi, mida kogeda ei tahaks, ka halvas unenäos mitte, ning hiljem mõtled, et kui saaks aega tagasi keerata, jätaks nii mõnegi asja tegemata. Ja ometigi on igal kogemusel oma väärtus. See väärtus võib ilmsiks tulla aastaid hiljem või ka kohe - peaasi, et märkamata ei jääks.

Elu veereb nagu ratas. Kruusatee, asfalt, munakivi...veereb ikka :)

Ilus on

Ilus on ikkagi isamaa pale kui sellelt pühkida kõik, mis on vale. Kuldsed laulusõnad sobivad tänasesse päeva hästi. Väljas on lumiselt kaunis ja kapo muudkui pühib ja pühib... :)

Otsad kokku

Raske aasta oli. Sai taaskord kolitud ja pere elu-olu sätitud, olmeprobleeme lahendatud ja iseenda parima võimaliku eksistentsi üle hektilises elurütmis juureldud. Ja muidugi, kui pinged on suured, on ka haigused altis kimbutama. Eestlaste lemmiksõna 'muretsema' iseloomustas seda aastat küll täieõiguslikult. Mõtlesin, et kas sellise elustiili juures on üldse võimalik saavutada olukorda, kus kõik pereliikmed oleksid oma eluga rahul, saaksid ise oma valikuid teha ja elu planeerida. Ega vist.

Ilm on sellel aastal imelik. Kaheksa soojakraadi detsembri lõpus, aias pellid ja võililled õitsevad. Meenutades eelmist talve, kus lumi tuli oktoobri lõpus maha ja jäi kuni aprillini, tundub see tõesti veider.

Head on ikka olnud ka. Rasked ajad sunnivad pingutama ja uusi võimalusi otsima. Lõin oma väikese ettevõtte, mida vähehaaval arendada ja edendada. Ja tundub, et tööd jätkub. Jääb üle loota, et ka sissetulekud vähehaaval suurenevad. Ideid hetkel tundub jätkuvat.

Blogimine on küll pisut unarusse jäänud, aga millest sa hing ikka kirjutad kui vaimu peale ei tule :) Näis, mis tulev aasta toob.

Soovin kõigile mõnusat aasta lõppu ja tegusat uut aastat!

Madam Bovary ja Idioot

Käisime vaatamas Von Krahli etendust "Madam Bovary". Sisu oli hea, aga teostus oleks võinud parem olla. Kuid ega meil Eestis näitlejatega ju priisata pole. Mõned head, mõni väga hea ning ülejäänud, pisut vähemandekamad. Mõni näitleja oskab esineda usutavamalt kui teine ja nii ongi. Selles tükis meeldisid mulle Erki Laur ja Taavi Eelmaa.
Mind natuke häirib ka see kui enamus trupist on tuttav eesti seriaalidest, aga see on vist minu probleem. Ühesõnaga sellest etendusest oleks oleks jõulisemat ja usutavamat esitlust oodanud.
Aga huvitav oli ikka - klassika siiski :)

Veel käisime üle hulga aja kinos Dostojevski "Idiooti" kaemas. Tegelikult eelistan kinole ikka teatrit - elav ja ehe ikkagi. Pealegi pole kommipaberite krõbistamine ja popcorni söömine teatris lubatud, aga see on ka minu probleem :) Film süzhee mulle meeldis. Näitlejatööd olid väga head, eriti Tambet Tuisk ja Katariina Unt, aga film oleks võinud olla sisutihedam ja lühem. Vahepeal kiikasin, et ega mu kallis abikaasa pole kõrval tukastanud. Lisaks arvas ta, et tal pole nii palju kujutlusvõimet, et näitleja, kes filmis kõige ilusamat peaks kehastama, iluduseks kujutleda kui ta seda pole :)
Aga hää oli ikka - taaskord klassika.

Nalja on sügisesse vaja

Diana kutsel ja Danzumehe mahitusel käisin oma tudengist tütrega ehedat eestimaist püstijalukomöödiat kaemas. Heh, vot sellises kohas Tallinna vanalinnas pole ma veel enne käinud ja sellist seltskonda enne näinud :)
Nalja jätkus kõigile, iseäranis neile, kes ise veel tudengid, aga ka neile, kes seda perioodi veel mäletavad (aga kes ei mäletaks? :)).
Minge kindlasti kui mahti saate! Ja kui arvustust lugeda tahate, siis kiigake Danzumehe blogisse.

Kevadel käisime Narvas

Meie hiliskevadisest reisist Ida-Virumaale räägib kolledzhi sõnumitooja. No mis teha, vahepeal oli ju suvi ja sõnumitooja puhkas:) Tuhaväljad oma leelisjärvedega ja Aleksandri kirik - kaks objekti, mis taas sügavat muljet avaldasid.

Kahju, et Tartu Jaani kirik võlvlagedega hakkama ei saanud. Olevat olnud sarnane stoori vabaduseristiga - poliitiline käsk kirik kindlaks kuupäevaks valmis teha ja nii see madal puitlagi sinna löödigi. Kahju.

Ei taha õpetajaks

- Emme, mina küll õpetajaks ei taha saada.
- Miks siis?
- Tal pole ühtegi vaba päeva, ainult laupäev ja siis ta käib poes. Ja õhtuti parandab meie koolitöid.

Mnjah, sellest põlvkonnast vist õpetajaid ei kasva. Kui meie veel kooliealised olime, siis soov õpetajaks saada oli vägagi pop.

Kerge vestlus lõunalauas

- Emme, issi... ärge teie küll lahku elama minge, noh, nii nagu Kadri isa ja ema läksid...
- Jaah? Aga miks?
Pikk mõttepaus.
- Ei tea, lihtsalt.
Jutt otsas, söök otsas ning krapsakalt kepseldes ja kergelt õlgu kehitades läinud ta oligi, meid pisut kauemaks kohvitassi taha istuma ja asja üle arutama jättes... :)

Kompliment

Emme, sul polegi enam lühikesed juuksed, on pikad. Ja polegi enam sirged, on lokkis. Ja see sobib sulle t ä i e g a !

Lapsed juba niisama komplimente ei pillu, tuleb uskuda :)

Kuidas me asjadest aru saame

"Kujdas tjeie sõjdate tjeie sõjdate palun!' karjus postiauto juht peale seda, kui oli mu nina eest läbi lipsanud, auto peatanud ja juhiukse avanud. Ega ma tol hetkel aru ei saanud, mida ta öelda tahtis, aga hiljem, peale situatsioonianalüüsi, oletasin, et ta tahtis mulle öelda, et kui sõidate, siis sõitke.

Just mõned päevad tagasi olin oma mitterulluisutajast abikaasale selgitanud, et rulluisutamine on küll mõnus tegevus, aga kohtadel, kus kergliiklustee ristub autoteega, on olukordade hindamine ja arusaam asjadest erinev. Mina igal juhul võtan alati kiiruse maha (vastutustunne, et laps on vaja veel suureks inimeseks kasvatada, tiksub ikka mõtteis), nii seegi kord. Aga paremat pööret sooritav postiauto juht vist arvas, et hakkan talle teed andma. Nii olin ma sunnitud kokkupõrke vältimiseks veelgi hoogu maha võtma ja möödusin autost napilt siis, kui too oli mu nina eest läbi lipsanud. Kes rulluiskudega sõitnud on teab, et nendega pidama jäämine on omaette kunst ja sõltuvalt kiirusest ei pruugi see üldse õnnestuda. Olen enda ees jälginud, kuidas minust vuhinaga möödujad enne ristmikke "võimlevad", sest elu on kallis igaühele.

Ma ei öelnud postiauto juhile midagi. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud vastama: " Kujdas tjeie rjaegite tjeie rjaegite palun! :D

Valge daami linn

Mõne teatritüki kohta ei tahaks kohe midagi öelda. Asjaosalised on ju ikkagi vaeva näinud ja endast parima andnud. Aga abikaasale ütlesin küll, et olgu see viimane kord, kus ma lasen end rahvateatrisse ära meelitada. Isegi mõni kutseline näitleja ei suutnud asja päästa.

Hirmus rahvamass oli kohale meelitatud ja paljud pidid maa peal istuma. Helitehnika vedas aeg-ajalt alt. Mõnda stseeni ei näinud, kuna üle teiste lihtsalt ei paistnud midagi. Ainuke ehe ja etendust elavdav stseen oli siis, kui hobused ringi kappasid.

Aga noh, mis seal ikka. Sai Haapsalus pisut ringi uidatud, ilusad käsitöökardinad kööki soetatud ja meelde tuletatud, et väike linn on lihtsalt väike. Kaks merele vaatega restorani leidsime, aga üks oli paksult rahvast täis (see oli ainuke restoran nautimaks päikeseloojangut) ja teises oli parasjagu kontsert, mistõttu isegi klaasikest veini meile terrassil nautimiseks ei müüdud. Ei ole ette nähtud, öeldi ja tehti ettepanek kontserdipilet osta. Ei ostnud. Tegime veel ühe linnatiiru, möödusime Voldemar Kuslapist, kes ikka endiseid laule keskplatsil laulis, tundmatust rokkivast noortebändist, nosisime ühes pimedas pubis küüslauguleibu ja nii see päev meil möödus.

Päris valget daami me ära oodata ei jõudnudki, sest selleks oleks pidanud veel üle tunni kusagil aega parajaks tegema. Mõtlesime, et jätame järgmiseks korraks ja selge õhtu korral sõidame kohale täpselt keskööks.

Lugu Tuhkatriinust

Ega küll küllale liiga tee, öeldakse. Käisime taaskord teatrit kaemas, Saueaugu Teatritalus, seekord "Tuhkatriinumängu". Sellest on nüüd tõsi küll, juba mitu-mitu päeva ja kui tagasi mõelda, siis avastasin, et ega midagi väga eredat ei meenugi, sellist vau-efekti nagu polnud.
Süžee oli kaasahaarav, näitlejad oma tuntud headuses nauditavad (viimasel ajal olen ikka esiritta kippunud, et võimalikult ligidalt näha :)), autor, lavasataja ja teised asjaosalised ise kohal... Hea teatriõhtu igal juhul ja tasus kohale sõitmist (sest näiteks Tartust tulles tuleb kohalejõudmiseks umbes kolme tunniga arvestada).

Aga jah, kui etendusele takkajärgi mõelda, siis mulle meenub ennekõike meie Old Grand Lady - Ita Ever, tuletades meile, noorematele, meelde, et vanus võib inimest ainult paremaks teha :) Katsuge järele teha!

Imelik, kuidas üks king (lihtsalt king) võib endas mingit kummalist tähendust kanda. Lugesin hiljuti kusagilt, et naised kipuvad sageli endale number väiksemaid jalanõusid soetama, ise seeläbi ennast asjata piinates. Nii ongi. Minul on samuti kapis mitu paari kingi (ilusaid), mis on natuke väikesed. Aga ikkagi pigistan need aeg-ajalt endale jalga ja pärast ravin ville ja masseerin valu välja.

Võib-olla ongi süüdi lapsena korduvalt loetud lugu Tuhkatriinust?

Vargamäel voonakeste manu

Tollel koledal päeval, kui vihm Tallinna uputas, käisime meie oma perega Vargamäel voonakest vaatamas. Mõtlesime esiti küll kaua ja tee pealgi veel mitu korda, et kuidas me seda ikka vaatame kui nõnda tihedalt kallab, aga ikka läksime. Ja veendusime taas, et Eesti on väike, kuid tujukas, sest väidetavalt polnud Vargamäel tol päeval tilkagi vihma sadanud. Ja mis meil sai selle vastu olla:)

Etendus oli taas hea. Kuigi jah, ka abikaasa nõustus minuga, et Indreku roll oleks pidanud jääma ikka kellegi noorema mehe kanda. Selleks, et vaimselt targem ja kogenenum olla, ei pea vana olema. Kuigi näitlejatööde kohta ei oska ühtegi halba sõna öelda - kõik olid tõesti väga head.

Esiti pelgasin ka seda, et meie 9-aastasele võivad käsitletavad teemad ehk võõrad ja sünged tunduda, kuid minu küsimusele - kuidas suurte etendus meeldis? - vastas ta, et see polnudki ju ainult suurtele. Ja et kui teinekord sama huvitav on, võetagu ikka teda kaasa.
Kojusõidul tuli meil midugi mitmetele küsimustele selgitusi anda. Et kuidas ikka surnud inimene rääkida saab? Ja kas Karin lasti maha või jäi trammi alla? Ning kas Tiina oli ingel?

Vot siis. Paistab, et laps hakkab suureks saama, kuigi meie tahaksime teda ikka veel vaid nukuteatrisse viia :)

Ripsmepikendused naaritsale

Igasugu imelikke asju müüakse suures linnas.

Suveöö valjuhäälne naaber

Selle aasta suveööd on lärmakad olnud. Eriti minu jaoks, kes ma armastan vaikust. Igal ööl kuhjuvad hääled läbi avatud akende magamistuppa ja katsu sa, vaene hing, õigel ajal oma mõnusatesse unenägudesse suikuda. Küll lööb äike mürtsu, küll kräunuvad kassid või hauguvad koerad, nüüd on tirtsude siristamise aeg. Ja loomulikult leidub aeg-ajalt külas keegi, kes peab pidu nii, et naabrite öörahu ei tule pähegi...

Aga tegelikult sellega harjub -- ega suveööd polegi ju magamiseks (kuigi natuke ikka tahaks). Kui aeg-ajalt ei tuleks üllatusi. Nimelt on selle aasta suveöödesse lisandunud valjuhäälne üllatuskülaline -- rukkirääk. Või mis külaline, naaber pigem või nii. Uskumatult visa lind -- õhtul alustab meie maja taga oma lõikavat krääksumist ja alles hommikul lõpetab. Ja nii juba kuu aega järjest.

Ega ma rukkiräägust suurt miskit teadnud, aga võtsin Vikipeedia lahti ja sain targemaks. On rändlind, pisut suurem vutist ja looduskaitse all. Krääksuva häälega häälitsedes pöörab isane lind pead kahele poole ja annab teada konkurentidele oma territooriumist. Emane häält ei tee. Tavaliselt jõuab räägupere suve jooksul üles kasvatada kaks pesakonda.

Nojah, jääb üle vaid oodata ja loota, et ta järgmisel aastal pisut kaugemal omale sobiva territooriumi leiaks. Või harjuda. Sest eks ole meie, inimesed, ju nende maile oma elamisi laiendanud.

Ah jaa, veel oli kirjas, et vaenlase eest põgenedes ta mitte ei lenda, vaid jookseb. Aga et liha olevat väga maitsev :)

Teatrisuve jätk

Ma ei tea ega julgegi teada, kui palju raha on kulunud mul sel aastal teatrikülastuste peale. Ja kulub veel. Aga mis mina saan teha kui elamuste otsimiseks peab mööda Eestit ringi sõitma :)

Saueuagu Teatritalus käsin küll esimest korda (ise ka imestan, miks pole varem käinud). Käisin vaatamas 'Tasandikkude helinate' esietendust. Esietendused on põnevad kasvõi selle poolest, et seal sa saad teada näiteks, kes on teatrikultuurist lugu pidavad riigikogulased (neile saadetakse tavaliselt kutsed), või seda, millised näevad välja näitlejad lihtinimestena (pealtvaatajatena). Ja esietendus on alati erilisem - lilled, pidulikkus, kaetud laud (viiamne pole küll lihtvaatajatele:)...

Etendus ise oli ka hää - kajastas eestlase olemust ja eestlaseks olemise võlu ja valu. Sajandist või riigikorrast sõltumata oleme ikka ühesugused - kinnised, uskmatud, üksi iseendaga.

Põrandal kodukootud vaipade otsas istuda oli ka vahva.

Järgmisena võtan ette 'Vargamäe voonakesed'.

Rulluisk on mõnus

Olen nüüd mitu päeva järjest jalgrattaga sõitmas käinud, ikka Tallinna ja tagasi, ja olen enda üle uhke, juskui profi tunne juba...:) Aga siis mõtlesin, et vahelduseks võiks rulluisutada. Pealegi, teised uisutajad rajal ajasid isu peale.

Niisiiis otsisin ma oma vanad rulluisud üles ja otsustasin need, nagu soovitatakse, enne hooldusesse viia. Paari päeva pärast helistati mulle ja tehti ettepanek vahetada oma uisud, mille laagrite vahetus kalliks osutuks, teiste, vähekasutatud uiskude vastu. Ja nii saigi tehing tehtud (minu vanad olid ikka tõesti vanad, seda nii füüsiliselt kui moraalselt).

Seega, tõmbasin täna uued uisud jalga ja... niipea, kui, asfaldile astusin, kohe ka ristseliti maha prantsatasin. Käed katki, sabakondis valu... Ehh, ma oleks ikka pidanud kindad kätte ja kiivri pähe panema, kirusin ennast. Aga eks mina mõtlesin algul, et mis kunsti seal ikka, olen ju ennegi sõitnud... Jaah, aga mitte profiuiskudeega, vaid ikka sellistega, mille liikumahakkamisel jõudu rakendama peab.

Kui olin end püsti ajanud, oli esimene mõte, et peaks kohe koju tagasi minema, käed ju katki ja tagumik valus. Aga ei läinud. Rajale läksin hoopis. Ja kuigi ma olen varem sõitnud, siis tundus, et need uisud kulgesid juskui iseenesest, omasoodu, eriti allatuult. Ja mina kartsin pidurdada. Ma ei seisnud ju kahel jalalgi kindlalt, mis siis veel ühel...

Aga ajapikku, tasa ja targu, tuli tasakaal ja tunnetus ja oskus. Ja tahtmine homme tagasi minna.

Teatriõhtu Kurgjal

Vahel, kui ma mõnelt järjekordselt teatrietenduselt tulen, arutlen endamisi, kas vaataksin sama etendust veelkord. Eile oli see kord, kus oleksin tahtnud vaatama jäädagi. Nii hea oli.

Tegelikult läksin Kurgjale "Iha jalakate all" vaatama väikese eelrvamusega. Arvasin, et kuna seda on juba nii palju mängitud, teist suvehooaega, on kindlasti näitlejadki tüdinenud ja kõik tuleb peast vurinal nagu luuletus. Aga ei, üllatusi jagus etenduse käigus esinejatele ja publikule, sest igasugust butafooriat, mis iseseisvat elu elasid, jagus tükis palju - küll läks vesi ümber, küll kukkus lauajupp akna eest maha ja näitlejatel tuli olukord käigupealt nagu muuhulgas lahendada.

Teel Tallinnast Kurgjale kallas kogu sõidu jooksul vihma ja paukus äike, auto termomeeter teatas vahepeal soojakraade vaid 17. Mõtlesin, et kena teatriõhtu küll... Aga Kurgjal säras endiselt päike, oli endiselt palav ja nii terve teatrietenduse aja... Mõtlesin, et ilmataat on meile sel aastal armuline olnud - lasi ära pidada võidupüha, laulupeo ja suveetenduste kohadki jätab teatrinautijatele vihmavabaks.

Ehh, kuidas ma ei tahtnud eile ära tulla. Koht oli ilus, tükk põnev ja peaosaliste paar mängis superhästi. Tükk vääris oma pealkirja, seda oli tunda iga ihukarvaga. Aga jah, jalakad tuli vist endal juurde mõelda :)

Suvi. Puhkus.

Puhkus on. Ostsin selleks nädalaks piletid Linnateatrisse (Scapini kelmused), NO99 Põhuteatrisse (Am Biespiel des Hummers) ja Mägise põhuteatrisse (Unustatud hinged). Seejärel tuleb muidugi lalulupidu, kus lastele maast-madalast selgeks tehakse, et eestlane on laulurahvas.

Minu eelmine, aprillikuine teatrikirehooaeg lõppes hästi, sest seal, kus on, sinna tuleb juurdegi - varasemas postituses mainitule lisaks sai Vanemuise ooper Maria Stuart ära vaadatud-kuulatud. Olin vägagi rahul ja vägevatest naishäältest positiivselt üllatunud.

Kirjutanud ei ole ammu tõesti, aga see tuleb sellest, et
- sai vahepeal kolitud
- uude töökohta sisse elatud
- Ida-Virumaa reis ära korraldatud
- kodus külalisi võõrustatud
- kolledži lõpetajad maailma eri paikadesse tagasi saadetud
- Võidupüha peetud
- Jaanipäev samuti
- vanem laps suvetööle Hispaaniasse aetud
- noorem laps vanavanematele laenuks antud

Täna sõitsime rattaga mööda uut kergliikusrada Tallinna ja tagasi, kokku 35 km. Päikeseline ja parajalt soe oli.

Eestimaa suvi on mõnus!!!

PS! Kui kusagil kokku saate, ärge mind kutsuda unustage! :)

Jäätis vahvlis

Kui mina veel noor olin ja koolis käisin, siis söögitegemine jäeti tüdrukute hoolde ja auto juhtimine tohtis ainult poiste asi olla. Nüüd on teised ajad.

Teise klassi lastele anti koduseks ülesandeks köögis midagi põnevat valmistada, see salvestada ja koolis ette kanda. Astrid arvas, et maailma parim toit on jäätis vahvlituutus ja toimetas nii.


VAHVLID

Alguses on vaja valmistamiseks tassi võid või margariini, siis tassi tuhksuhkrut, tassi piima, tassi jahu, tl. vanillisuhkrut. Siis tuleb võtta suur kauss ja või või margariin vahustada, siis tuleb lisada tuhksuhkrut ja piim siis tuleb vahepeal segada. Nüüd tuleb lisada vanillisuhkrut ja jahu. Siis tuleb segada kõik ühtlaseks.
Lõpuks läheb vaja vahvliküpsetajat.

Pane juhe pistikusse keera nool neljale hõõru võid plaatide külge ja sulge vahvliküpsetaja ja lase sellel soojeneda natuke. Siis sa hakkad supilusikatäis taignat plaadi peale panema. Sa võid teise lusika abiks võtta kui tainas lusika külge jääb.Kui vahvlid on valmis, siis sa hakkad neid rulli keerama.

Siis sa paned jäätist sinna sisse ja ongi valmis.
Küll olid hääd. Lapsepõlv tuli meelde :)

Karul puudub huumorimeel

Külastasime kolledži väikese seltskonnaga Elistvere loomaparki. Minul on see juba mitmes kord seal käia ja millegipärast on just karu see, kes alati üllatada suudab. Kunagi ammu, kui karu asus veel oma vanas ja väikeses puuris, kus puudus latt, mis hoiaks inimesi tema territooriumile liiga lähedale minemast, ja mille lähedal meie grupipilti teha tahtsime, otsustas muidu nii rahumeelne loom ühtäkki oma käpa võre vahelt läbi pista ja küüned kintsu lüüa. Kelle kints see oli, seda ma enam ei mäleta.
Eile suhtlesime taas karuga, tegime pilte, naljatlesime ja lobisesime temaga. Mõmmik tundus olevat meiega rahul, sirutas varbaid, veeretas varvaste vahel kive, otsekui demonstreerides, mida ta oskab. Keegi meie hulgast küsis, et mitu varvast on karul. Ootamatult äkilise ja resoluutse liigutusega kargas karu püsti ja möiratas nii jubedalt, et meie kui üks mees sirgeks tõmbusime, jupi maad tahapoole astusime ja tükiks ajaks sõnatuks jäime. Oli ikka hirmus küll. Õigus on neil, kes ütlevad, et karu ei mõista nalja.

Minu tööelu on projektipõhine

Ei ole meil Eestis puudus armastusest ega hoolivusest. Kui ise armastada ja hoolida, saad seda ka vastu. Selline on minu kogemus.

Mul lõppes töösuhe. Sama kiiresti ja hektiliselt kui kulgeb minu elu, käib mööda kurvilisi teid ka mu töökarjäär... või kuidas seda töist valdkonda nüüd nimetada. Karjäär? Minu äi tegi karjääri -- sõna otseses mõttes: kaevandas karjääris põlevkivi ja kopp oli ees. Aga nüüd on karjäärist millegipärast teine arusaam.

Ühesõnaga. Mul lõppes töösuhe, mõnelegi mu heale kolleegile ootamatult, kuigi ma arvasin, et 'kõik teavad kõike'. Aga päris nii see vist pole, sest pärast tuli järelkaja: kes leidis mind telefoni teel, kes Facebookis, ikka heade sõnade edastamiseks.

Aitäh, armsad töökaaslased! Jõudu teile! Elu on nii mitmetahuline, et vahel on keeruline ette ennustada ja raske hoomata. Tähtis on, et toimub edasiminek.

Üks projekt sai otsa, järgmine ootab mind.

Kinnisvara pärimisest

Äripäev kirjutas artikli pärimisega seotud võlust ja valust illustreerides seda minu kogemusega.

Elektroonilise versiooni leiab ehitusuudistest.

Teatrikirg

Mingi tuhin on tekkinud tihedamaks teatrikülastuseks. Olen omale hulga pileteid kokku ostnud ja mõtlesin, et pärast teen järjestuse -- kui laste ja täiskasvanute etendusi ühes loetelus järjestada annab, aga miks ka mitte. Teatrituhin algas nädal tagasi 'Biloxi bluesi' vaadates Tallinna Linnateatris, jätkus üleeile 'Leenane'i kaunitariga' (Rakvere teater), homme ootab meid 'Ninasarvik Otto' , millele järgneb 'Nukitsamees' (mõlemad Vanemuises), siis 'Vaata, ma kukun' Linnateatris, 'Tabamata ime' Vanemuises, 'Viimane suudlus' Tartu Uues Teatris ja lõpuks 'Vincent' Linnateatris. Ja mine tea, kuhu ma veel vahepeal satun. Mulle hirmsasti meeldib Danzumehe blogi, sest seda lugedes hakkavad näpud sügelema ja Piletilevi aadressi klaviatuurile tippima :)

Kahekesi on mõnus

Luiki on sel talvel palju hukka saanud. Seekord nägime mererannas vaid ühte luigepaari, kes rahuloleval ilmel jääpankade vahel hulpis. Eemal tiirutas rahutult üksik luik, kes teiste õnne pealt vaatama pidi. Elu on karm.

Tuhala nõiakaev

Reedel kodu poole sõites põikasime läbi Tuhalast. Poleks arvanud, et nõiakaev nii populaarne on -- autode rivid ääristasid teeservi, sekka paar bussigi. Ei tea, kas suur huvi tuleneb sellest, et viimasel ajal nõiakaevust ja seda ähvardavast kadumisest on palju juttu olnud või käib seal suurvee ajal alati nii palju rahvast, aga kahju oleks küll kui väikese grupi huvid taas meid kõiki ühest vaatamisväärsusest ilma jätavad.

Üllataja teel

Sõitsime eile hilisõhtul Tartu poole. Tulime Linnateatri etenduselt 'Biloxi blues' (väga mõnus etendus, muide). Tee oli autodest tühi, vaid üks järelkäruga väikeauto vuras pisut eespool. Paarikümne kilomeetri kaugusel Tallinnast neljarealisel valgustatud teel hakkas eessõitva auto käru ühtäkki vänderdama. Pidurdasime meiegi, sest asi tundus kahtlane. Vasakult poolt astus ettevaatlikult teele loom. Koer, oli esimene mõte. Uurisime lähemalt. Ei, see oli hunt mis hunt, oma täies ilus ja väärikuses. Mõõtis pilguga autode kiirust ja volksas siis teisele poole teed, kenasti meie kahe auto vahelt läbi ning võttis hoo taas teisel poolt teed maha.

Olen kunagi maal elades igasuguseid loomi näinud, aga hunti mitte. Nüüd on seegi nähtud, olgugi, et kuidagi ehmatav oli kohata teda suurlinnale nii lähedal ja keset valgustatud neljarealist autoteed.

Eks ole, ei tule loomad meie õuele, ikka meie laiendame oma maid nende kodupaikadele lähemale.

The Bugle. Talve tegemised ja kevade plaanid.

Taas minu poolt (nüüd siis juba meie) väike kaasautorlus kolledži häälekandjas, milles sisaldub ülevaade sotsiaalsetest üritustest. Järgmisena, muide, on meil plaanis külastada Ida-Virumaa tööstuspiirkondi ja vaadata natuke ka Eestimaa teist, võib-olla mitte nii esteetilist külge. Teate ju küll - tuhamäed, mis veel kaetud pole, neoonrohelised järved, kus samavärvi konni ujumas on nähtud, otsatud tuhaväljad plaaniga rajada sinna hiigeltuulepark (või oli see lennuväli?) ja muudki põnevat.

Leiva kiituseks

Noorem laps koos oma itaallannast klassiõega mängivad meie pool Wii mänge. Iga vähe aja tagant tuleb pisikest kasvu Itaalia tütarlaps köögilaualt vabandava ilmega musta seemneleiba napsama.

- Sulle maitseb must leib?
- Jah, väga. Aga ema ei osta seda kunagi mulle.
- Miks ta siis ei osta?
- Ma ei tea. Talle ei maitse. Ainult valget sööb kogu aeg. Aga mulle maitseb niiiii väga!!!

Hmm, mis sa kostad. Mõtlesin, et tore ju, kui lapsed mõnikord taskuraha eest kommi asemel poest hoopis leiba ostaksid, sest see on niiiii maitsev :)

Koolivaheaeg? Tehtud!

Lapsed on need, kes ei lase mugavalt ja laisalt vanaduspõlve ootama jääda, vaid ikka on vaja kusagile minna, midagi uut teha ja avastada, eriti koolivaheajal. Niisiis käisime näiteks energiakeskuses vaatamas, kuidas äikest tehakse, ja mis saab alumiiniumpaberist või seebist mikrolaineahjus,

ja mis tunne on istuda äikesemürina peal.

Energiakeskuse tuur võttis meil tubli paar tundi, sest iga asjakene vajab ikka põhjalikku uurimist.

Bowlingut käisime mängimas. Lastele meeldis.

Ja uisutamas. Meeldis väga. Lastele meeldib üldse peaaegu kõik, mis nendega ette võetakse, peaasi, et võetakse :)

Suusatamas käisime ka ja lihtsalt looduses jalutamas. Naissaare ja mandrivaheline osa merest, mis oli mõni päev tagasi praktiliselt jäävaba, on taas rüsijääd täis kantud.

Aga seda, et kevadkuu vaatamata kõigele käes on annavad tunnistust koduaia pihlaka all tärganud lumikellukesed.

Siiski tundub lund veel nii palju olevat, et suusad võtame ka seekord veel Tartusse kaasa. Pidi juurdegi veel tulema...

Kevadel tuleb vaim pääle

Viimasel ajal ei ole olnud kirjutamisisu. Ei teagi, miks. Võiks ju öelda, et pole millestki kirjutada. Aga see oleks puhas vale. Võiks väita, et aega pole, aga ka see oleks vale. Aeg on prioriteetide küsimus. Motivatsiooni pole? Hmm, motivatsioon on miski, mis peaks rohkem nagu enda seest tulema. Mis siis on? Laiskus? Ei mina tea.

Elu oma värvilisuses keerleb sinu ümber, aga kirjutada sellest...? Vahel peab vist lihtsalt ennast kokku võtma. Sest tegemisi, mida jutu sisse punuda on olnud ju üksjagu.

Näiteks vastlaliug töökaaslastega koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lapsepõlv tuli meelde!

Või superhästi korda läinud talvepäev suusavõistluste ja auhindadega. Mis siis, et mina oma vanusegrupis viimaseks jäin -- ainuüksi osavõtu eest saime regioonile topeltpunktid, kuna edestasin ajaliselt endast hulga nooremaid :)

Või St Patrick's Day kolledži õppejõudude abikaasadega. Pilte oleksin võinud vähemalt teha, aga miskipärast ei teinud. Mõtlesin tagasiteel vaid, et millest see johtub, et nemad on eluga Tartus hulga rohkem rahul kui mina...

Või siis talvine jalutuskäik perega Elistvere loomapargis üheksa ilvese, vastärganud toriseva karu, meiega lahkelt suhtleva põdra ja muude põnevate metsloomadega. Ilveseid, muide, olevat suvel peaaegu võimatu näha..Või lihtsalt üks mere-äärne jalutuskäik, kus jäätükid nagu hunnik klaasi maona vonkles ja päikese käes kohati pudeliroheliselt helkis. Turnimine sellel osutus siiski pisut ohtlikuks, tuleb tunnistada.Või rõõm, et suusahooaeg veel kestab...? Või ühe pereliikme sünnipäev nädalavahetusel...:)

Aga üks asi on kindel -- kevad on käes ja see toob uue energia. Puuslikudki on juba peaaegu välja sulanud.

Juba 24?

Geni ütles, et meil olevat täna pulma-aastapäev, 24. juba. Oi, kas tõesti?

Jah tõepoolest, tuleb meelde küll. Tuleb meelde see päev ja see aktsendiga rääkiv tädi, kes meid natuke napsise, aga see-eest konkreetse-pühaliku häälega Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel paari pani.

Ilus oli. Ja mina olin piisavalt närvis, et räägitut tähele panna. Ootasin vaid seda, et saaks juba allkiri kusagile paberile antud ja siis ära vabamasse õhkkonda, st pidusse mindud. Meelis hiljem ütles, et tädi keel oli natuke pehme, mina ei märganud miskit :) Mina mäletan enda valget kleiti, lillelõhna, Meelise kikilipsu, punast vaipa, külaliste rõõmsaid nägusid...

Veel mäletan, et päike siras selges taevas, lumi helendas ja ma olin natuke närvis ka selle pärast, kuidas lumelibedatest treppidest kõrgetel kontsadel alla saada...

Gorbatšovi kuiv seadus oli, seda mäletan ka. Aga see ei seganud meie õhtust olemist, sest isa teatas, et miilits täna meile külla ei tule. Ja küll see Sovetskoje šampanskoje maitses hästi... Ja et pillimehed pidasid hommikuni vastu, seda mäletan ka :)

Mõni asi jääb ikka väga hästi meelde :)

Valimispäev

- Kus sa minema hakkad, valimistele või?

- Inimeses peab kõik ilus olema!

Lihtsalt täna meenus katkend ühest Eesti kultusfilmist.

Meie kammisime kah juuksed ära, otsisime viisakad riided selga ja läksime valima. Ikka vana head meetodit kasutades, just nagu muiste.
Valimas käimisega on see hea asi, et kui see tehtud, siis võib jälle mitu head aastat targutada :)

Pärast käisime veel suusatamas ja ilusat talveilma nautimas. Ja siis vaatasime loodusfilmi. Eks ole, elu loomariigis on hulga mõnusam -- ei pea juurdlema eksistentsiaalsetele probleemide üle. Ei pea muretsema majanduskasvu pärast. Ei pea iga hinna eest viie rikkama koloonia hulka jõudma. Nii mõndagi ei pea veel tegema, võib lihtsalt olla ja elust mõnu tunda. Sest nagu ütles prussakas ühes eesti multifilmis: ' On ainult üks seadus -- tehke sugu ja saagu teid palju.´ Üht-teist võiks ju loomariigist üle võtta :)

Head ise.. ise... iseseisvuspäeva! :)

Järjekordne pettumine

Kas nimetada seda nüüd püha lihtsameelsuseks või millekski muuks, aga oma tünga oleme Harku valla elanikena meiegi kätte saanud. Täna nimelt potsatas postkasti maamaksuteatis, kusjuures olime elanud õndsas teadmises, et Harku vald maamaksu oma elanikelt sellest aastast ei kasseeri. Seda oli ta kogu eelmise aasta rahvale õnnelikult ja järjepidevalt kuulutanud. Aga ometi ta tuli, see arve.

Hakkasin asja uurima ja selgus, et ei kasseeri jah, aga ainult neilt, kes õigel ajal, st määratud kuupäevaks avalduse vallale saatsid. Aega anti selleks napilt kaks kuud ja nüüd ripub kodulehel rasvase punase kirjaga teade, et avalduste esitamise aeg on möödas. Nii et ise olid rumal, et ei osanud õigel ajal õigest kohast vaadata.

Ja see maamaksuvabastus kehtib ka ainult üks aasta, kusjuures samal ajal tõstetakse lasteaiamaksu.

No ma ei tea. IRLi ma vist seekord ikkagi ei vali, sest mida muud ma enam teha saan.

Ei kipu naeratama

Viimased päevad on kulgenud visalt ja halbade uudiste taktis.

Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.

Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.

Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.

Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)

Talv on külm ja libe

Käre pakane muutis olematuks meie talvepäeva, kurb küll.
Aga kui väga-väga tahta, siis ....
Lohutuseks :)

U-kujuline õnn

Täna õnnitlesime kolleegi, kes sai 40. Ma kallistasin teda sõnadega, et nüüd hakkab ta taas nooremaks muutuma. Oma kogemus või nii... Aga ta ei uskunud mind. Oli koguni õnnetu kuidagi...et ei taha enam peeglisse vaadata ja tahaks olla veel kahekümnene ja ...

Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)

Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)

Kalapäev

Ühisüritused liidavad ja kalalkäik on põnev. Mina veendusin selles taas.

Sildid seljale. Võistkond, kes alati nr 1.
Siis väike instruktsioon

Siis järvele. Kes kuidas, aga veendusin ka ise, et selliste suuskadega oli lihtsam......kui läbi lume jalgsi sumbates.

Auk jäässe

Ja ootama..Ohhoo, esimesed särjepojad..Lõpuks võistlus kõige kiirema augupuurija tiitlile.Lahkudes täname metsatuka taha vajuvat päikest, kes meile ilusa päeva oli kinkinud.Siis saak lauale ja mõõtma

..

Ja siis auhinnad

Ja lõpuks omatehtud küpsetised.. ja uhhaa... ja tänusõnad... ja lubadused järgmiseks korraks... Keegi ei kahtle, et tore oli :)

Ehh, valijakompass..

Valijakompass on vahva asi, sest sain teada, et minu ideoloogiaga käib kokku kõige rohkem roheliste partei. Käib küll, kui nad, need meie esirohelised, nii kahepalgelised ja müüdavad poleks. Nii et sorry, valijakompass, seda sa paraku ei arvesta ega testida ei aita... Üle jääb olla hingelt roheline ja valimistel oma vaistu edasi usaldada :)

Talv on mõnus

Tartus on mõnusad suusarajad, kelgumäed ja uisuplats - kõik ühes kohas, nii et igaüks saab oma hetketuju järgi valida. Kui endal uiske-suuski pole, saab kohapeal rentida. Lund jätkub samuti ja külmakraadegi on täpselt parasjagu. Ümbrus on jätkuvalt muinasjutuliselt valge. Mis sa hing veel talvelt ootad.

Nii leidiski nädalavahetus meie pere talverõõme nautimas, suusa- ja uisuoskusi meelde tuletamas ja lihvimas. Oma kodustel maadligi küngastel on ikka turvalisem kui Ameerika mägedes. Uhh, tuleb meelde küll...

Hää oli, tõesõna :)

Balti Kaitsekolledžist ja muustki Tartu Postimehes

Meelise intervjuu leiab siit.

Rõõm rutiinist

Laupäeva õhtul kiskus tuju nulli. Pühapäevahommikune ilm vesistas nõnda, et lumevallid silmnähtavalt kahanesid. Meil tuli taas kodinad kokku korjata ja peale mõnusat paarinädalast kodusviibimist Tartu poole autorooli keerama hakata.

Täna on teisipäev ja läheb teine päev tööl uues töökohas. Füüsilises mõttes muidugi, sest läpaka taga olin juba kodus mõnda aega istunud, kolleegidega kohtumisi kokku leppinud ja tänapäeva internetiseerumisvõimalusi tarvitanud, aga noh, seltskonnas, töises õhkkonnas on mõnusam. Mõnusam ja asisem. Ja kui organisatsioon juba on kord selline üle-Eestiline, kes kusagil sulle mõne nurgakese leiab, siis paremat ei oska tahtagi.

On küll alles teine päev, kolleegid veel võõravõitu, aga ka mõnusad ja valdkond -- see on just, see, mida tahtsin :)

Vaikselt hakkab rutiinitunnetus sisse pugema. Hetkel tunnen sellest küll ainult rõõmu :)

Vahva kuupäev täna.

Internet teatab

Vaadake, kas leiate sealt ehk endagi nime. Minu vend leidis üllatuseks iseenda ja oma tütre nime, kes pole veel aastanegi. Kummaline seltskond see eurovastaste seltskond.

Nimede tähendusi

Aeg-ajalt võib lugeda interpretatsioone tuntud inimeste laste nimedest. Toomas Luhats pani oma aasta lõpus sündinud tütrele näiteks Lillemor. Ilus nimi minu arust. Hakkasin otsima, kust neid selgitusi siis leitakse ja sattusin sellisele saidile. Seda, et mina metsast tulen, teadsin niigi, aga laste nimede kohta leidsin nii mõndagi uut :)

Hääd uut! :)

Kus mujal kui kodus, ümberkaudse ilutulestiku saatel, me selle uue aasta vastu võtsime.

Nii hästi, kui praegu, pole eestlased kunagi elanud, tavatseb äi ikka öelda. Tundub küll.

Nautigem siis seda. Head uut aastat!

Talvine jalutuskäik...

...algas kasvavate hangete vahel eesti rahvussporti, lume kühveldamist, harrastades. Ilmajaama teatel olevat just Harjumaal kõige suurem kogus lund maha sadanud.Jalutuskäik jätkus piki mere äärt. Meri on alati erinev, hetkel nagu klimbisupp.Või siiski mitte. Klimpide all on tihedad harjased.
Vahepeal hakkas taas lund sadama ja tuul puhuma.
Luiged liiguvad jäätuvast rannas järjest kaugemale.Peale jalutuskäiku on mõnus kuuma teed juua ja lumepitskardinatega ääristatud aknast välja kaeda.

Upume lumme

Kuhjad ümber maja muudkui kerkivad, tuisutuul on lume kujundeid moodustavatesse vaaludesse keerutanud, lumehunnikust ukse ees saab varsti iglu ehitada. Kodust välja saamiseks tuleb iga päev tubli mitu tundi tööd teha. Kui külarahvas muidu kokku ei saa, siis ühisel rindel loodusjõudude vastu ikka. Saime just ümberkaudsete naabritega läbipääsutee sisse aetud, kui hakkas taas paksu lund sadama. Sellist talve me tahtsimegi. Mõnus on.

Jõuluks koju!

Lund tuleb üha juurde ja maailm akna taga muutub järjest valgemaks. Hingematvalt ilus on.
Meie sõidame taas koju :)

Mõnusaid jõule, armsad sugulased ja sõbrad!

Ikka on hea meel kui üks pere liikmetest on taas millegagi 'hakkama saanud'. Jaksu talle! :)

Valikud on alati olemas. Ka tööturul.

Mina kuulun siis ka nüüd nende tartlaste hulka, kelle tööandja Tallinnas asub. Ja nende veel õnnelikemate hulka, kes ei pea end pühapäeva õhtul pikas autoderivis pealinna poole venitama, et reedel sama Tartu poole teha, vaid saan töötada rahulikult oma kodus arvuti taga, kasvõi öösel, või siis hommikumantlis varahommikuse kohvitassi taga. Eks selline töö ole mitme tahuga - mina eelistaks virtuaalsele suhtlemisele vahetut suhtlemist - , kuid tänapäevases maailmas üha levinum töövorm, mis parata. Ja mine tea, mis tulevikumaailm toob. Koosolekuidki peetakse üha enam videokonverentside vormis, vähemalt üritatakse. Natuke võõras olevat see siiski veel ja kusagil olla juhtunud nii, et itimeestele kippunud liiga varane hommikune tõusmine üle jõu käima :)

Olukorra tööturul minu kogemuse põhjal võib kokku võtta sõnapaariga 'pole lihtne'. Tänasel tööotsijal peavad olema tugevad närvid ja mustadeks päevadeks kogutud rahapakk kapisahtlis. Siiski ei saaks ma öelda, et valikud puuduvad, need on alati olemas, küsimus on selles, mida sa isiklikult oma eluga peale soovid hakata. Ja siis lähebki keeruliseks. Tahaks ju ideaalvarianti - tööd vastavalt haridusele, palka ka, head seltskonda ja sobivat valdkonda, vahelduseks ehk isegi erialavahetust - , aga praeguses olukorras on seda liiga palju tahetud.

Kui minu konkureerimised kokku võtta, siis selgub järmine.
Saatsin umbes 20 kandideerimisavaldust või isegi rohkem, täpset arvestust ei pidanud. Kaks tööpakkujat ei vaevunud vastust saatma. Osad töökonkursid korraldati konkursi pärast, nagu riigisektoris ikka, kus kandidaat välja valitud on.
Läbisin kaks hoolega ette valmistud ja mitmeetapilist konkureerimist, mille vestlusvoorus selgus siiski, et ühes neist jäi puudu keemiateadmistest, ja teises eelistati raskema rusikaga meesterahvast.
Kokku käisin kuuel vestlusel, millest kolmele ütlesin ise ära. Vaatasin peeglisse ja küsisin ausalt endalt - kas see on see, millega ma tegelikult ka tegeleda soovin? Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas või ehk rohkemgi veel. Kuigi ameeriklased ütlevad, et 'leidke töö, et tööd otsida', siis mina ei pea seda eetiliselt õigeks. Aga eks ole seegi kahe otsaga asi, sest peret nälga jätta ju ei saa.

Mis mind üllatas? Sadu tööotsijaid kandideerib ühele kohale. Suured käärid palgavahedes, üldiselt madal palgatase Tartus võrreldes Tallinnaga. Positiivselt üllatas osade tööpakkujate siirus. Minu arust on oluline edastada kandidaadile võimalikult ausat infot, et mitte kahandada tööotsija eneseusku. Tööintervjuul ennast siiralt avades loodab ju ka tööosija saada ausamamat tagasisidet. Kui otse öelda ei saa, võiks kasvõi vihjamisi mõista anda. Eesti on väike ja tõenäosus, et tegelik tõde tuleb varem või hiljem välja on täitsa olemas. Mulle meeldis üks personalijuht, kes helistas ja põhjendas pikalt, miks mind ei valitud (tavaliselt saadetakse vaid lakooniline äraütlemiskiri).

Ja lõpuks - kui töö mitte saamise põhjuseks on ülekvalifitseeritus, siis millised on valikud? On ikka, valikud on alati. Võib ju osa pabereid sahtlinurka ära peita, tööraamat ära kaotada.... aga... Siinkohal meenus taas kiri ühe ameeriklase t-särgil:' If you are the best demand the most'. Oma tõetera on selles sees kindlasti.

Jõulumeem

Killukese ärgitusel ja tiia algatusel :)

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldib. Vabad päevad, värvilised tulukesed, küünlad ja piparkoogid...

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?

Perega ikka :)

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Lapsepõlvest ma jõule ei mäleta - nääre küll. Jõuludele hakkasin mõtlema kaheksakümnendate keskel, ülikooli ühikas, kus ühe toa tüdrukud jõuluks kuuse tuppa tõid ja kui kontrolijaid karta oli, peitsid selle voodi alla. Mina sellise tegevuse mõttekusest aru ei saanud. Pealegi juhtus aeg-ajalt, et keegi jälle mingitel kummalistel põhjustel ülikoolist välja visati ja milleks selliseid riske võtta, aru ma ei saanud...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei, näärivana oli alati tore mees. Veel mäletan, et lasteaias oli tal alati kaasas imeilus Snegurotska :)

5. Parim jõulumälestus?

Seda mäletan küll,et vanaema viis lauta loomadele head-paremat ja ma käisin temaga vahel kaasas.

6. Lemmik jõulutoit?

Eks ikka verivorst ja hapukapsas, mis seal salata.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Home, sweet home :)

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kuusk metsast, kingipakid kuuse all, esivanemad külla, nagu ikka...

9. Sinu jõulukingisoov?

Mul polegi kunagi soove. Iga kord kordame Meelisega üle, et kinke omavahel ei tee, lastele ainult, aga ikka kukub välja teisiti :)

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Jõuluks koju.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See, kes ei taha. Mina näiteks.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Olgu need jõulud just sellised, nagu soovivad - kes tahab koju jõuda,jõuab koju ja kes tahab külla minna, see peab seda saama :)

Meemile kutsun Silja, loodan, et ta jõudis läbi tuisu koju.

Meemi reeglid: Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/.

Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.

Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

Elust Balti Kaitsekolledžis

Elu Balti Kaitsekolledžis kajastab kolledži väljaanne The Bugle. Kolledžit ei saa käsitleda pelgalt õppeasutusena, vaid väikese sotsiaalselt aktiivse kogukonnana oma murede ja rõõmudega. Enamus õppejõude ja osa tudengitestki tulevad Eestisse peredega, sellega aga kaasnevad teadagi-mis-mured. Probleemid vajavad lahendamist, rõõmud presenteerimist.

Viimasest numbrist, mille kaasautoriks saan natuke pidada ennastki, saab lugeda rahvusvahelisest õhtust, ekskursioonist Setumaale ja muudki põnevat.

Hallitusjuust lumes

Nii võiks päeva pealkirjastada küll. Käisime tänasel tuisusel talvepäeval kolledži õppejõudude abikaasadega Nõost paari kilomeetri kaugusel asuvas Breti talu juustutehases, kus valmistatakse Eesti esimest ja seni ainukest hallitusjuustu. Uskumatu kui palju võib hallitusjuustul sorte olla: sinine, valge, roheline, punane, seedri- või sinepiseemnetega, pärnaõieseemnetega, või mis kõik veel - kokku komkümmend erinevat sorti.

Kogu protsess, algusest lõpuni, toimub kohapeal - piim voolab lehmalaudast torupidi otse juustuvalmistamise tanki, läbides enne pastöriseerimisprotsessi. Juustu kõrvaltoode - vadak - voolab omakorda teist torupidi sigalasse, sealsete elanike toiduks.
Korda peab lautades hiigelsuur bernhardiin, kes muuhulgas pidavat ka poegimistel silma peal, võtab uustulnuka vastu, lakub puhtaks ja kuulutab pererahvale uudiseid. Abi järele tõttab vaid siis, kui ise hakkama ei saa.Jõudsime Breti tallu ajal, mil ladu oli juustust praktiliselt tühi, nii tühi, nagu see kunagi varem polevat veel olnud. Igast suuremast kaubandusketist leiab seda kui hästi otsida. Juustu saadetakse muuhulgas ka Soome ja Lätti, kuid nõudlus on palju suurem kui teha jõuab.
Karm juust, mis mõeldud vaid kõige julgematele. Brr, oli tõesti nii :)
Nimi räägib enda eest.
Kandikul on suur kera vastvalminud Luke mõisa juustust, kuhu on lisatud Luke mõisa ümber kasvavate pärnade õisi ja kohaliku mõisniku puskarit :) Olime esimesed, kes seda maitsesid.
Vaatasime üle ka Luke mõisa enda, mida EL fondide abil renoveeritkase ja kus praegu lastele erinevaid jõuluüritusi korraldatakse, kuid kauaks ei tihanud sinna jääda, sest esimesed uudised lumme kinni jäänud autodest hakkasid meieni jõudma.
Kokkuvõttes võib öelda, et põnev on avastada Eestimaad. Ja juust - proovige ja te kahetse :)