Rohi on roheline...

Sõbrad ja sugulased on juba harjunud, et küsimusele kuidas läheb vastan, et pole viga, just saime jälle kolitud. Nii nüüdki, peale kaheaastast Tartu-perioodi oleme taaskord asukohta muutnud - seekord küll koju, hurraa! Valulised kogemused minevikust kummitamas, iseäranis laste koolivahetusprobleemid, ja teadmata tulevik ees ootamas, iseäranis minu enda tulevik, on hing pikka perioodi juba rahutu olnud.

Viimasel paadireisil Emajõe peal kolledži naisperega sai just meie kui militaristide abikaasade staatuse üle nalja heidetud: kõigepealt mehe soovid, siis laste, seejärel kassid-koerad ja kui siis veel kusagilt pigistada õnnestub, siis meie soovid...

Ise tunnen, et olen kolimistest ja probleemide lahendamistest ja sellest, et 'oma teed' mul justkui nagu polegi, väsinud. Pole ju ka ime -- iga kahe-kolme aasta tagant  kolime, olgu siis Eesti piires või välismaal. Kui ei muud, siis ma võin ennast elukutseliseks ümberasujaks nimetada.

Nüüd siis lõpuks kodus. Hea on olla kodus: rohi  tundub nii roheline ja päike kollasem kui kunagi varem :) Ja näib, et seekord asjad sõltumata hirmudest siiski vähehaaval laabuvad.

Veelgi enam, selgub, et teeotsi minu 'omale teele' on lausa mitu, tuleb südant kuulates ja jalgu maas hoides see õige ots üles võtta ja siis kindlalt  minema hakata, tagasi vaatamata... Hüvasti, Tartu!