Suvi, päike ja meri

"Suvel ta rändab. Kogub mõtteid. Aga talvel - talvel ta teeb tööd. Kirjutab."

"Kas kirjutamine on tema töö?"

"Jah, kirjutamine on tema töö."

Homme hakkame üle suure vee koju lendama. Nagu rändlinnud Aafrikast. Et siis sügisel tagasi lennata. Teistmoodi ju ei saa. Imelik tunne on lennata soojast suvest jahedamasse, aga ma võtan kohvrisse päikest kaasa.

Ma ei julge lubada, et ma vahepeal usinasti kirjutan, aga natuke ikka. Tahan Nipernaadi moodi mööda metsateid hulkuda, end mereõhku täis ahmida ja rannast pärleid otsida.
.

"Uhub ju meri kaldale igasugust kõntsa, miks ta ei võiks siis pärelid uhtuda."

Kindlasti uhub. Leiab see, kes otsib.

Küüditatute mälestuspäev

Kolm Balti riiki pidasid Washingtonis küüditatute mälestusmärgi juures mälestuspäeva, lugedes ette nii palju küüditatute nimesid kui siinpool maakera elavad eestlased, lätlased ja leedukad meenutada suutsid. Nimekirjad olid pikad - tubli tund kulus lugemise peale ära. Nii mõnelgi olid pisarad silmas. Rasked ajad ei unune.

Hakkan harjuma sõnavabadusega

Ühes oma eelmistest lugudest (Kirsiõite langemise aeg) kirjutasin, et sõnavabadus on tore asi. Siin, Ameerikas, nagu ütles üks mu ameeriklasest tuttav, ei kujuta nad ette, et keegi nende sõnavabadust piiraks või keelaks ennast väljendada, isegi kui asi igasugustest raamidest väljuma kipub. Äärmuslastega on muidugi teine lugu ja nendega tegelevad teised organistatsioonid, kuid tavakodanikuna võin ma sõna võtta milles iganes, kuni presidendini välja. Meenub, et paar päeva tagasi võttis üks vabariiklane CNN-s sõna siinse presidendi tegemiste-tegematajätmiste tulemuste kohta, väites lõppkokkuvõttes, et kõigil otsustel, mis ta siiani langetanud on, on olnud tegelikkuses negatiivne tulemus. Justkui tõsine süüdistus, kas pole? Kuid vastukaaluks esitatakse teisi arvamusi-analüüse. See on normaalne asjade käik. Arvamuste väljaütlemist ei keelata kellelegi. See viib uute anaüüside-otsusteni, see viib edasi.

Ma hakkan siinse kultuuriga harjuma. Sellega, et oma arvamuse võid sa välja öelda, kartmata, et keegi sind hiljem pahatahtlikkuses süüdistaks. Või kes teab, milles veel. Ega ma, tõsi küll, ka Eestis oma arvamust avaldamata jätnud kui see vajadus tekkis. Kuid siis pidin enne mitu korda mõtlema, kuidas ja kas üldse öelda. Ja arvestama võimalike tagajärgedega. Mnjah, seda eriti sügaval nõuka-ajal. Kuid ka hiljem, mis seal salata. Sest kuigi nõuka-aeg on selja taga, kipub Eesti ühiskond endiselt kinnine olema. Eks me teame põhjuseid ka. Aga sõna sekka ikka tahetakse öelda küll, seda näitab ka minu aastane blogipraktika. Ja siis tehaksegi seda anonüümselt. Mul pole selle vastu midagi, miks mitte. Sest kuigi legend väidab, et kõik eestlased üksteist tunnevad, ei ole see vist ka kõige parema tahtmise juures võimalik :)

Aga siis juhtub, et kaevatakse minu peale (anonüümselt?) ministeeriumisse, et ma halvustavat oma blogis Eesti riiki. (See käis vististi loo Täiendame talibani ridu kohta.) Ei halvusta! Siiralt! Ei halvusta ka Ameerikat. Arutlen, tajun, arutlen jälle, jõuan aja möödudes erinevatele järeldustele. Avaldan imestust. On juba kord selline komme, et püüan kirjutamise teel asju lahti mõtestada. See on minu päevik ja minu mõtted, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele ega soovi kedagi isiklikult solvata. Ja mul on hea meel kui keegi minuga kaasa mõtleb, kaasa arutleb, vastuargumendid esitab. Ma usun, et see viib edasi. Kuigi jah – konstruktiivsema diskussiooni tekkimiseks peaks anonüümne inimene ikkagi kardina tagant välja tulema, arvan mina. Las ma olla naivist, uskudes, et ka eestlane võib ükskord oma mõtteid vabalt väljendada. Et tuleb ükskord selline aeg.

Muide, üks huvitav näide illustreerimaks Ameerika avameelset kultuuri Eesti kinnisemast kultuurist on kasvõi see, et ameeriklased üldjuhul ei varja, kelle poolt nad hääletavad. Pigem vastupidi – näitavad seda kõigiti välja, olgu selleks siis plakatite read kodude juures või poolehoidu väljendavad T-särgid üll. Eestlased seevastu, nagu ma hiljuti Euroopa Parlamendi valimise ajal veelkord kinnitust leidsin, valdavalt ikkagi varjavad oma eelistusi. Tahaks küll, et me julgeksime oma mõtteid avatumalt väljendada. Siiralt.

Kohtumine tundmatuga

Astume aeglaselt kärestikulise Potomaci jõe kaldaäärt pidi mööda sissetallatud ja märgistatud rada. Päike hakkab vähehaaval kõrgete lehtpuude taha vajuma, kell on õhtus, umbes seitsme-kaheksa vahel. On laupäev. Jõuame piknikuplatsile – neid on Washingtoni ja selle ümbruse parkides palju ja nädalavahetustel on seal ka piknikulisi hulganisti, peamiselt lastega pered, kummalisel kombel enamus neist latiinorahva esindajad.
Niisiis jõuame piknikuplatsini. See on selleks kellaajaks juba üsna tühjaks jäänud. Tumedast puidust lauad-toolid, mis äsja rikkalikust toiduspoolisest lookas olid, näevad päevasest rüselusest kurnatud välja. On vaikseks jäänud.
Ühtäkki märkan tumedat kogu eemal piknikulaua juures äratallatud murul toimetamas. Jääme seisma. Suur must lind! Kotkas? Ei tea. Justkui on. Suur on küll, aga jalad on paljad. Kotkateadlased andsid kunagi head nõu, kuidas kulli kotkast eristada: kullil on jalad paljad, kotkal sulgedega kaetud. Aga kulli jaoks on lind liiga suur.
Uurime edasi. Pea on justkui paljaks pöetud, sulgedeta, heledam kui keha, meenutades pisut kalkunit. Meist ei tee ta väljagi, toimetab omaette, otsib söögijäätmeid tõenäoliselt. Äkki liugleb ülevalt juurde teine, siis kolmas. Vaatame üles. Seal, kõrge jämeda poolkuivanud lehtpuu otsas isub neid terve parv ja vaatab allapoole. Kõik on ühesugused, ainult kahel on paljad pead punast värvi. Kuidagi kõhe on, isegi pisut õudne.
Kahjuks ei ole fotokat kaasas. Vaatame veel pisut ja otustame, et jätame nad toidujäätmeid otsima ja et koju jõudes aitab linnuraamat meil kindlasti uudishimu rahuldada.
Aitabki. Selgub, et on tegemist voltpeakotkaga.

Täiskasvanud lindudel on pea punane, noortel hallikas. Peamiselt raipesööjad. Nii et arvata võib, et ema-isa valvsa pilgu all käisid noored linnuhakatised piknikuplatsilt inimeste poolt maha jäetud lihatükke otsimas.

Kuigi see lind on väga kotka sarnane, polevatki ta 'päris' kotkas, vaid kuulub hoopis kureliste hulka. Meenutab pisut metsakurge küll.

Põnev.

Pildid ikka Wikipediast.

Naabritel külas

Soome saatkonna hoone on suur, kandiline ja osaliselt klaasist seintega - nagu uushoone Ida-Saksamaal, ütlevad nad ise naljatamisi.

Soomlastega on mõnus rääkida, lihtne. Ei pea mitu korda mõtlema mida, kuidas ja kas üldse öelda - tunneme vist teineteist küllalt hästi ja mõttemaailm on sarnane ja naljagi viskame ühe-sama asja üle. Kodune tunne on. Ainult et millegipärast tahavad nad meiega alati soome keeles rääkida, arvates, et iga eestlane räägib soome keelt. Mina kui mittepõline tallinnlane jään selles osas küll hätta.

Tutvusin seekord saatkonnas ühe soomlasest meesterahvaga, kes käitus kuidagi ujedalt ega vestelnud eriti kellegagi. Aga meie leidsime ühise jututeema - lapsed. Selgus, et tema on see, kes lastega kodus istub ja naine käib saatkonnas tööl. Aga ega ta ei kurtnudki, oli päris rahul, sest ega seda aega, kus sa saad pühenduda lastele ja perele ja ka iseendale, elus palju polegi. Nii leidis temagi laste kõrvalt aega sportimiseks ja enesetäiendamiseks, selleks, milleks kodumaal sageli aega puudu jääb.

Meile teadaolevalt on Washingtoni linnas ainult kahes saatkonnas saun: üks on Eesti ja teine Soome saatkonna hoones. Aga meie võime isegi uhkemad olla - meil on bassein ka, neil ei ole:) Tuleb meelde, et kord käisid atasheed meie saatkonnas saunas. Ei tea, mida küll majast möödujad mõtlesid, kui iga vähe aja tagant üks valges hommikumantlis punase näoga mees järjekordselt majast väljuvale mehele ust avamas käis:)

Varsti koju

Eile õhtul kella poole üheteistkümne ajal istusin arvuti taga, vaatasin Delfi looduspilte ja tundsin koduigatsust. Olgugi, et siin on kõik lopsakas ja suur, on kodune kidur mänd millegipärast ikkagi armsam. Taustaks mängis Vikerraadio, kust ühtäkki hümn kostma hakkas. Peale seda ütles meeldiv meeshääl kõigile tere hommikust ja soovis head Lipupäeva. Koduigatsus läks veel suuremaks. Kaks nädalat veel.