Kui isa on läinud

Viimased aastad oma elust veetis ta üksinduses. Ja suri üksinda. Kes selles süüdi on? Kas on? Kas nii saab üldse küsida? Telefonis ütles ta alati, et temaga on kõik hästi. Elu on imelik.

Lastele helistati kohalikust politseiprefektuurist, et leiti vägivallatunnusteta surnukeha, mis on viidud lahkamisele kõrvalasulasse. Meeldiva häälega vene nimega noormees oli see, kes helistas, end tutvustas ja avaldas kaastunnet. Andis telefoninumbri, kuhu edasi helistada.

Läksime kõrvallinna oma isa otsima. Tee peal mõtlesin, et olin lubanud talle sel suvel kindlasti külla minna. Olin just vana albumi kolimispakendist välja tõstnud.

Jõudsime vanasse haiglakompleksi ja surnukuuri järele pärides juhatati meid kõige uuema väljanägemisega maja juurde, mida ümbritses kõrge võrkaed. Uksed olid suletud ja varustatud koodlukkudega. Tegime tiiru peale ja leidsime ühe pärani lahti ukse, kust kostus töötava sae häält ja vaatas vastu laud sellel lebava surnukehaga. See uks polnud vist meie jaoks. Küllap oli ruumis palav ja konditsioneeri pealt kokku hoitud.

Viimaks leidsime õige ukse, selle, mis kellanupu vajutamisele reageeris ja avanes. Majas lõhnas spetsiifiliselt. Meeldiv noor naisterahvas võttis meid vastu, teatas, et lahkamine saab toimuma alles kahe päeva pärast ja et meil pole siin rohkemat asja, helistas koheselt matusebüroose, mis oli sealkandis ainuke ja saatis meid sinna.

Matusebüroos käis kõik vaikselt, viisakalt ja lihtsalt. Küsiti mõningaid andmeid, kirjutati arve, kasseeriti sularaha ning lubati teatada kui kõik vajalik valmis on.

Kõik käis kiirelt. Vaid mõtted ei jõua järele. Elu on imelik.... väga imelik.

Maju olevikust ja minevikust

Korteriotsingud Tartu kesklinna piirkonnas ei viinud kusagile - korralikku möbleeritud korterit seal lihtsalt ei ole. Käik Tigutorni oli põnev, kuid tulutu - väikesed elamispinnad sealgi. Niisiis laiendasime otsinguringi majadele ja kesklinnast kaugemale.

Maju Tartus jagub. Kuid varsti saad sa aru, et elamised, mida kinnisvarabürood internetisaitidel pakuvad, pole tegelikult sellised nagu klantsitud piltidel paistab. Lähed kohale ja mõne maja puhul saad juba eemalt aru, et see pole see, kuid käid viisakusest toad läbi ja kirud lõppkokkuvõttes maaklereid, kes enda ja teiste aega asjatult raiskvad.

Üks maja jäi meelde. Kui mitte öelda, et lausa takkajärgi kummitama. Sinna viis meid pigem uudishimu kui soov luksusvillana välja pakutavas hoones elada, mis seal pattu salata. Üks pika ja kirju ajalooga maja aastast 1914. Maja on kuulunud suurtöösturile, pastorile ja teistele kõrge staatusega kodanikele ning meid võttis vastu patsiga indiaani verd ameeriklane - maja praegune omanik. Kirju, kaootiline, erinevate kultuuride poolt kokku segatud ja kohati süngegi ajalugu vaatas majas ringi jalutades halastamatult vastu. Eriti kõhe tunne tekkis siis, kui läbisime teise majapoole ossa viivat maa-alust käiku, mida eraldas raskest raudvõrest uks. Selle olevat ehitanud sisse eelmine omanik, nüüdseks teise ilma läinud kurikuulus ekspankur. Brr... Ma kujutasin ette, kes ja kuidas siin majas kummitab.
Aga mitte et ma kummitusi kardaks. Kuid arvan taaskord, et luksusvillaks on seda maja kutsuda liiga palju. Kunagi tulevikus ehk, peale korralikku renoveerimist. Aga praegu kindlasti mitte.

Meie otsingud päädisid siiski lõpuks ühe majaga, mis esialgu tundub sobivat. Nüüd jääb veel üle hinna ja sisustuse üle läbirääkimisi pidada.

Minge kirikusse

Just. Seal on hea jahe :) Lisaks pakutakse erinevaid kontserte. Ja kui ette võtta kirikutuur Eestis, siis kujuneb sellest elamus missugune, ma kujutan ette.

Ise olen tugev vaid teoorias, sest istun toas ja olen iga tuuleiili eest tänulik. Homme ehk läheb õnneks ja saab asjad ka tollist kätte. Kaua ma kannan ühte kleiti ja ühtesid teksapükse... hea, et palav on ja riideid polegi õieti vaja - vanad rannariided ajavad asja ära :)

Vahepeal olen palju raadiot kuulanud ja mõnda lehte lugenud. Lugu sellest, kuidas üks blogija kinga sai. Nojah, see oli minu meelest üks Ameerika presidentidest - hetkel ei meenu, kes - , kes oma kõige suuremast kritiseerijast endale nõuniku tegi...

Tegelikult on soe mõnus - seda me ju ootasime terve pika talve :)

Televiisorit ma ei vaata

Istun päikeselises ja soojas suveõhtus ja vaatan, kuidas lõunatuul maja terrassini laiutavat pihlakat ja kaksikuks kasvanud kaske kõigutab. Meile siin kehtib tavaliselt ilmateate viimane lause - tuulepealsel rannikul 18 kuni 21 kraadi sooja... Jahedam kui mujal, muud miskit. Aga mõnus on ikka. Päikest ja avarust on palju. Ja tüütuid sääski pole, mis on lausa luksus. Vikerraadiost lastakse klassika klassikat :)

Aed on nüüd peale mõnepäevast pingutust korras. Lihased valutavad pisut, aga see on kuidagi magus valu. Muru, mis kohati võilillemuruks kipub minema - ah las ta olla pealegi, eks järgmisel aastal vaata. Mutiga, kes murusse hiiglaslikke musti mullahunnikuid tekitab, on läbirääkimised pooleli. Ei tõuse minu käsi teda hävitama - ta ehk saab ise lõpuks aru, et kõrvalkrundil, kus inimesed tema pea kohal ei tammu ja muruniiduk ei mürista, on rahulikum elada.

Üle ookeani loksuv vara jõuab Eestisse teisipäevaks, kuid kas ma selle ka kätte saan, selgub esmaspäeval peetaval komisjoni koosolekul - nii mulle öeldi. Ma polevat ikkagi see inimene, kelle nimel kogu kraam on. Mis siis, et volitus olemas.

Elamisega Tartus pole asjad liikunud. Korteriturg on seal pea olematu. Või noh, tegelikult täiesti olemas, aga orienteerunud peamiselt tudengitele. Enamus kortereid on muudetud pisikeste toakestega elamispindadeks. Ja mis seal imestada - äri on hea, sest ühikatoa eest tuleb päris kena summa välja käia, nii et küllap kinnisvarafirmad teavad, millele panustada.

Tööturg on samuti üsna kesine. Suine aeg vist. Enamus tööturul pakutavast on välismaine värk - vahel jääb tunne, et kogu Eesti rahvas võiks välismaale tööle minna...

Ja lõpuks. See ilus-maagiline paljulubatud digiteevee... kõik on ju tore, progress tervitatav ja rahagi kulutatud, aga pilt... kontrastsed värvid, inimesed kuidagi masajad, pilt hakkiv ja mõnel õhtul vaid teade - signaali pole. Ma tean küll - teadjamad inimesed räägivad - antenn vajab üle vaatamist. See võib tähendada vajadust uue soetamiseks.

Ehh, polegi vaja. Suvi on. Soe on. Homme lähen taaskord teatrisse. Ja uudiste ning hea muusika kuulamiseks ajab raadio asja ära :)