Korteriotsingud Tartu kesklinna piirkonnas ei viinud kusagile - korralikku möbleeritud korterit seal lihtsalt ei ole. Käik Tigutorni oli põnev, kuid tulutu - väikesed elamispinnad sealgi. Niisiis laiendasime otsinguringi majadele ja kesklinnast kaugemale.
Maju Tartus jagub. Kuid varsti saad sa aru, et elamised, mida kinnisvarabürood internetisaitidel pakuvad, pole tegelikult sellised nagu klantsitud piltidel paistab. Lähed kohale ja mõne maja puhul saad juba eemalt aru, et see pole see, kuid käid viisakusest toad läbi ja kirud lõppkokkuvõttes maaklereid, kes enda ja teiste aega asjatult raiskvad.
Üks maja jäi meelde. Kui mitte öelda, et lausa takkajärgi kummitama. Sinna viis meid pigem uudishimu kui soov luksusvillana välja pakutavas hoones elada, mis seal pattu salata. Üks pika ja kirju ajalooga maja aastast 1914. Maja on kuulunud suurtöösturile, pastorile ja teistele kõrge staatusega kodanikele ning meid võttis vastu patsiga indiaani verd ameeriklane - maja praegune omanik. Kirju, kaootiline, erinevate kultuuride poolt kokku segatud ja kohati süngegi ajalugu vaatas majas ringi jalutades halastamatult vastu. Eriti kõhe tunne tekkis siis, kui läbisime teise majapoole ossa viivat maa-alust käiku, mida eraldas raskest raudvõrest uks. Selle olevat ehitanud sisse eelmine omanik, nüüdseks teise ilma läinud kurikuulus ekspankur. Brr... Ma kujutasin ette, kes ja kuidas siin majas kummitab.
Aga mitte et ma kummitusi kardaks. Kuid arvan taaskord, et luksusvillaks on seda maja kutsuda liiga palju. Kunagi tulevikus ehk, peale korralikku renoveerimist. Aga praegu kindlasti mitte.
Meie otsingud päädisid siiski lõpuks ühe majaga, mis esialgu tundub sobivat. Nüüd jääb veel üle hinna ja sisustuse üle läbirääkimisi pidada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar