Kallis ja karm meditsiiniteenus

Ei, me tegelikult ei tahtnud teada, mis maksis pimesooleoperatsioon, sest Ameerika reeglite kohaselt klaaritakse arved omavahel selgeks haigla ja kindlustusorganisatsiooni vahel nõnda, et patsiendil pole vaja lillegi liigutada, vähemalt nii meile haiglast kinnitati. Nii lootsime meiegi, edastasime vajalikud kontaktandmed ja magasime rahulikult. Kuni tänase päevani, mil leidsime postkastist 11500 $ suuruse arve.

Mnjaa.... operatsioon pluss üks ööpäev haiglas, selgitusse lisatud ähvardus, et kui kuu aja jooksul tshekki haiglale ei laeku, arestitakse pangaarve.

Selge see. Operatsioon oli ju eelmise aasta novembris, arve laekus eile. Mis vahepeal toimus, s.t ei toimunud, pole õrna aimugi.

Aga nüüd oleme vastutahtsi selle suure riigi ees võlglased. Karm värk.

Must? Afro-ameeriklane? Neeger?

Presidendi valimiskampaaniad, ägedad arutelud tervishoiureformi ümber ja muud emotsionaalsed sündmused on päevakorrale toonud sõna 'neeger' kasutamise USA-s. Kirgi kütab ka hiljuti välja töötatud rahvaloendusankeet, mis mõnede arvates, kes end 'negroks' lahterada ei soovi, on lausa solvav ning nad nõuavad selle sõna eemaldamist ankeedist.

Võtsin asja uurida (seda enam, et ka Eestis aeg-ajalt selle teema ümber arutletakse), meenutasin oma kogemusi, surfasin netis ja sattusin parajasse segadikku, kus üks arvamus kummutas teist ja üks teooria lükkas ümber teise. Ehk lühidalt öeldes - valitses arvamuste ja ajalootõlgenduste paljusus, mis kestab tänaseni ja millega on igaühel võimalik googeldades tutvuda.

Lühidalt mõned aspektid.
Hispaania keeles tähendab 'negro' musta (värvi siis), ladina keeles on selleks 'niger.' Samas leidsin internetist teooria, mille kohaselt 'negro' tuleneb hoopiski kreeka-keelsest sõnast 'necro' ehk surnu ning pärineb ajast, mil kreeklased Egiptuse mustadelt hauataguse elu teooriat õppimas käisid.

Olgu kuidas on, aga erinevatel aegadel läbi erinevate dramaatiliste etappide, on sõnad omandanud erinevaid varjundeid. Näiteks 'nigger' on saavutanud halvema kõlavarjundi kui 'negro.' Nüüdisaja lektüüris kasutatakse solvamiseks hoopiski uuendsõna 'nigga'. Samas on ka 'negro' USA-s ajapikku käibelt kõrvaldataud, seda mustanahaliste endi algatusel, algul värviliseks (coloured), siis mustaks (black) ning nüüd käibib ametlikult afro-ameeriklane. Organisatsioonid, mille nimes sisaldus sõna 'negro', on oma nimed ära muutnud või kasutavad lühendeid, kus sõna välja ei hääldata.

Kõik oleks justkui korraks ja sinnapaika võiks asi jäädagi. Mina igaljuhul olin end juba sõnast 'neeger' võõrutanud. On ju normaalne, et me ei nimeta inimesi nimedega, mis neile ei meeldi ja ma ei arva, et selles osas oleks põhjust eestlaslikku jonni ajada. Pealegi mäletan selgelt oma esimest kogemust mõned head aastad tagasi, mil omavahelises vestluses eestlastega kasutasin sõna 'neeger', sest pidasin seda loomulikuks, kuid mille peale eemalseisev must naine ehmudes pea minu poole pööras. Mõned sõnad on rahvusvahelised ja meil tuleb selle peale mõelda, enne kui kasutada, sõltumata sellest, kuidas eestlastena neisse suhtume ja mida ütleb ÕS. Meie 'neeger' ehk meenutab neile sõna 'nigger'?

Selle sõna tegelikku - ajaloolist ja lingvistilist - tähendust otsima sundis mind aga hiljutine rassiskandaal, kus president Obama vabariiklaste poolt valgeks kvalifiteeriti ning mis päädis prominentse mustanahalise USA kongressmani seisukohaga, et tema ei näe sõna 'negro' kasutamises midagi rassistlikku ega skandaalset. Toon tsitaadi.

"What is the big fuss about the word 'Negro'?" Clyburn said. "I support the United Negro College Fund, I support the National Council of Negro Women. We still use those two terms, because they have been part of our history for a long time."

Mnjah, keeruline lugu.

Soe kevadpäev lillede ja protestimiitingute keskel

Magnooliate õitseaeg on käes. Lugesin hiljuti, et neid on üle kahesaja erineva õitsva vormi.






Ja õisi peab ju ometi lähedalt pildistada saama :)
Inimesed on tänavaile tulnud.
Sattusime endalegi ootamatult protestiaktsiooni immigrantide õiguste eest, kus kogu National Mall, Kapitooliumist kuni Lincolni memoriaalini oli pilgeni rahvast täis, piiritletud wc-dega nagu selliste ürituste puhul kombeks. Enamuse protestijatest moodustasid latiinod, mistõttu kõnesid peeti ka hispaania keeles. Risti kandmine pole lihtneMõned üksikud pilkupüüdvad Lõuna Ameerika indiaanlased. Nemad miitingulistega koos ei marssinud ega plakateid ei kandnud...Politsei on alati kohal. Seekord oli neid väga palju, mida võib näha ka ülemiselt pildilt, kus kogu tänava pikkuses seisavad politseiautod. Ratsapolitseid loetakse sellistel üritustel tõhusaimaks.Teisel pool Kapitooliumi avastasime teisegi, seekord vabariiklaste tervishoiureformi vastase meeleavalduse. Seda seetõttu, et hetkel käis majas reformi arutelu. Lippe jagati kõigile soovijaile.
Vabariiklased käisid vahepeal oma valijatele lehvitamas ja neid ergutamas. Rahvas huilgas vahetpidamata.
Reformi pooldajaid oli tunduvalt vähem, kuid millegipärast pidid nad tara taga ja politsei aktiivse valve all seisma.Aga botaanikaaias oli orhideede näitus. Millegipärast polnud gloobusel orhideede leiukohaks Eestit märgitud. Uskumatult palju on orhideedel erinevaid liike. Ilus oli.

Kas vaikiva ajastu tulek?

Loen, mõtlen, imestan, ärritun. Ja mida rohkem loen, seda vähem aru saan. Kas taaskord vaikiva ajastu tulek? Mäletan vaikivat ajastut, väga hästi mäletan, aga toonane riigikord oli teine.

Mis siis nüüd lahti on? Terve mõistus tõrgub vastu võtmast, et see võib taaskord juhtuda. Millest muidu niisugune enesekindlus ja lahmimine meie poliitikute poolt ajakirjanike vastuväidetele? Masendav. Eriti siitpoolt vaadates.

Ei tahagi muud öelda.

Igaühel omad rõõmud ja mured

Ka Ameerikas peetakse St Patricku päeva. Eks iirlasi ole siin üksjagu, nii senatis kui mujal tähtsatel kohtadel. Meie lähedal Alexandrias toimub selle tähistamiseks koguni paraad, iga-aastane, mille parim osa, nagu nad ise ütlevad, on brasiillaste etteaste :) Illustreeriv postkaart on USA-st aastast 1912 (Vikipedia).

Käisime meiegi rohelisi küpsiseid söömas ja rohelist jooki joomas, seda tõsi küll, mitu päeva varem ja brittide kodus. Aga kuna kohal oli mitmeid inimesi, kes samuti nagu meiegi nüüdseks juba pikisilmi koju naasmist ootavad, kippus teemaks olema hoopiski kojuminek. Enamus olid aga alles tulnud. Laias laastus jaguneski seltskond kaheks. Need, kes Ameerikas on veel vähe olnud, nii paar-kolm kuud, leiavad rõõmsalt, et huvitav aeg ootab ees. Need, kes on siin juba paar aastat veetnud, ootavad enamasti kannatamatusega koju naasmist. Peale selle, et kodumaale on jäänud sõbrad, sugulased ja kodumaja, lisanduvad igaühel omad mured. Kui minu jaoks siinne kliima on kingitus - kevad ruulib hetkel täiega - siis aafriklased kurdavad külma üle. Kui siinsed puuviljaletid on minu jaoks head ja paremat täis, siis nemad igatsevad kodust värsket, normaalse suuruse ja värviga keemiavaba toodangut. Kui minu jaoks tunduvad siinsed inimesed avatud ja naeratavad, siis...

Brittidega suheldes leidsin, et nende peamine mure on lapsed. Kui meie veame oma lapsi kaasas, ükskõik, kuhu ka ei saadetaks, siis nemad jätavad nad koduriiki, nn Boarding Schooli. Riik maksab elamis- ja koolituskulud ning lennukipiletid koolivaheajal välisriiki lähetatud vanemate juurde. Seega ootavad britte kodus ka lapsed.

Austraallased muretsesid laste pärast, kes kriketit enam mängida ei saa :)

Muresid oli igasuguseid. Üldjoontes kipub aga ikka olema nii, et ameeriklased on rahul Ameerikaga ja eurooplased igatsevad Euroopat.

Aga jah, kaks, äärmisel juhul kolm aastat on piisavalt pikk aeg, et koju naasta, ütlevad nii mõnedki siinolijad. Meie pere sealhulgas :)

Transformeerumine: kollane

Võililled õitsevad, nartsissid ka, ja veel mingid kollased paiselehti meenutavad lilled. Riidekauplused on üleküllastatud kollaste suverõivastega: kleidid, seelikud, pluusid, jakid... tundub, et kollane on selle hooaja värv. Olgu pealegi, kollane värv mulle ei sobi. Piisab kollasest päikesest :)

Aeg Ameerikas hakkab tasapisi otsa saama

Veel paar-kolm kuud ja otsas ta ongi. Juba mõtleme sellele, kuidas ja millal oma kolimisega pihta hakata, sest osa asju tuleb ära saata varem. Auto näiteks. Sest ülemere transport võtab aega, nii umbes kuu, kuid liikumisvahendit on kodus vaja.

Otsa hakkab saama ka mu blogiperiood - sulgen ta ühel päeval nagu raamatu. Minu jaoks oli see huvitav ja omapärane kogemus, suhtlemisvorm, mis jääb takkajärgi mind veel kauaks 'kummitama' :) Aga iga raamat saab kord otsa. Võib-olla tuleb kunagi teine, kuid siis juba teise pealkirja ja kujundusega. Aga võib-olla mitte...

Kevad on täiega sisse murdnud. Lumikellukesed, krookused, nartsissidki juba tasapisi õisi poetamas. Kaugel see kirsiõite õitsemise aegki enam on... Kõik kordub, meie pere jaoks on siinpool maakera juba kolmas kevad.

Koduigatsus närib hinge. Jaah, ma tean, et varsti-varsti, aga ootajale on aeg pikk, väga pikk...

Aastapäeva tähistamise pilte

Siit leiab pildigalerii Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiselt saatkonnas: alguses lõunane vastuvõtt diplomaatilistele esindustele, seejärel välis- ja kodueestlastele ning kolmas osa on aktuselt Baltimore Eesti Majas.

Rukkililled on ilusad...

Ja mulle hakkab tunduma, et aeg on blogi lõpetama hakata...

Some small talk? No, thank you!

Ameeriklaste nn 'small talk' algab tavaliselt küsimusega inimese päritolu kohta. Nii ka paar päeva tagasi jõusaalis, kus ameeriklanna tumedat võõrast vanemat mees kõnetas.
- Kust sa pärit oled?
- Saudi Araabiast
- Aa... sina oled, see, kes elab 14.korrusel.
- Jah
- Ja kas see naine, keda ma sinuga koos nägin, on sinu tütar?
- ???
- Sul ju on tütar?
- Jaah, aga... aa... ei, see ei ole minu tütar, see on mu sõber.
- Ja tütar?
- Tütar käib siin ülikoolis.
- Ja abikaasa on sul ka siin ja... ?
- Ei, abikaasa on Saudi Araabias.

Sain minagi taaskord targemaks, kuna olin sunnitud dialoogi pealt kuulama. Kuigi, peale sellist laadi dialoogi leian end mõttelt, et see pole enam viisakas small-talk, vaid klatšihimulise naabritädi uudishimu rahuldamine. Ja sealt edasi tundub mulle nõnda, et kui siinsed kodanikud võtavad endale vabaduse võõrastele kõiksuguseid küsimusi esitada, peab minul säilima vabadus neile mitte vastata. Kuid kui ei soovi vaikimisega ebameeldivat situatsiooni tekitada ja ebaviisakas näida, siis... noh... vahelduseks natuke luisata? Mis sest, et minul isiklikult pole midagi diskreetset ega varjamist väärt. Miks ma peaks igale võõrale oma elulugu rääkima? Oleks endal ka huvitavam ;) :)

Mis puutub sellesse araablasesse, siis tema tõmbas vähe aja pärast oma nahktagi selga ja astus omaette sajatades minema.

Kas presidendid jõuavad oma lubadusi täita?

Ameerika president lubab palju. Lubaduste täitmine ei taha kuidagi edeneda. Meie president oma valimiskampaanias lubas nii.

Eesti rahvas soovib, et Eesti oleks euroopalik, kõigist oma kaaskodanikest hooliv, seadusi ja isikuvabadusi austav põhjamaine riik. Rahvas soovib, et leiaksime lähiaastatel lahendused meie tulevikku otsustavalt mõjutavatele probleemidele – rahvastiku vananemisele, madalale sündivusele, töökäte nappusele, viletsale tervisele, riigi suutlikkusele reageerida nii merereostusele kui metsatulekahjule, piirkondliku arengu ebaühtlusele.

Eesti rahvas tahab end tunda hästi ja koduselt just Eestis ja mitte mujal.

Seda kõike tahan minagi.

Presidendina tõotan käituda vastavalt Eesti seaduste sisule ja vaimule, järgida rangelt erakondadeülesuse põhimõtet ja poliitilisi häid tavasid ning kohelda kõiki kaaskondanikke ja organisatsioone võrdselt. Tahan teha lõpu Eestit lõhestavale vastandamisele linnaks ja maaks, vanadeks ja noorteks, endisteks ja praegusteks, ühe või teise erakonna või maailmavaate toetajateks.

Palju lubatud. Kas jõub? Kahtlen küll...

Andke avalikke lubadusi

Seda, mida Meelis Tartus tegema hakkab, saab lugeda siit. Aga teda ennast ehmatas ka see pilt, millega lugu illustreeritud oli. Või noh, ehmatas pole vist õige sõna. Tuli meelde... Mnjaa.

Nüüdseks on 25 kilo läinud ja natuke veel minna. Ei, muidugi ei ole lihtne, aga saavutatud kaalu hoidmine on isegi raskem kui mahavõtmine, nagu praktika näitab. Teoorias oleme me ju kõik tugevad.

Võib-olla peaks rohkem avalikke lubadusi andma, nagu keegi soovitas. Siiani on see aidanud :)

Mis tunne on olla kaitseväelase abikaasa

Lugesin Postimehest Urmas Roosimägi artiklit, kus ta muuhulgas kirjutab väga hästi lahti, mis tähendab elada kaitseväelase elu ja mida selline elu lastele ja abikaasale kaasa toob.

Tuli väga tuttav ette. Hakkasin mõtlema, kui mitu korda oleme meie oma perega pidanud abikaasa töö tõttu elamiskohta vahetama. Alustasime kolimisega Virumaalt Paldiskisse, siis Tartusse, seejärel London, Tallinn, Washington, nüüd ootab meid neljaks aastaks taaskord Tartu, seejärel.... kes teab. Vahepeale mahub kuudepikkusi lahusolekuaegu. Eriti niru tunne on siis, kui pere võõrriiki (või siis ka Eesti teise otsa) saadetakse ja seejärel perepea mujale lähetatakse. Üks mu hea tuttav, samuti kaitseväelase abikaasa, leidis selle kohta tabava võrdluse - oleme nagu dekabristide naised... Õnneks küll Siber meid ähvarda, loodetavasti :)

Igal juhul on Roosmägi artikkel kasulik lugemine neile, keda selline saatus ees ootamas on.

Siit minu tagasihoidlik soov, et ametnikud mõtiskleksid natuke kaitseväelaste ja nende perede üle enne, kui meiesuguseid taaskord 'marjamaale' saatma hakkavad. Loodetavasti ei pea mina ega keegi teine kuulama enam hurjutamist stiilis: abikaasana olete läinud sinna kaugele vabatahtlikult, või et olge rõõmsad, et teil koht alles on. Mis koht? Abikaasa koht?

Kindlasti ei saa meid võrrelda välisministeeriumi karjääridiplomaatide perekondadega, kes naasevad reeglina tagasi Tallinna, kus kooli, töö ja elamispinna küsimused on lihtsamini lahendatavad. Meie alustame iga kord otsast, iga kord erinevas kohas, sageli toetudes vaid iseenda teadmistele ja pealehakkamisele.

Kui suu vaikib, siis silmad räägivad

Ma nägin eile suuri kurbi silmi, ahastavaid, abipaluvaid, lootusetuid - ma ei teagi täpselt, mida need väljendasid, aga nad vaatasid mulle otsa ja jäid mind piinama. Ma mõtlesin, et kus ma selliseid silmi näinud olen. Ja täna sain aru. Olen elanud maal ja näinud süütute loomade hirmu täis silmi....

See naine oli mässitud üleni rätikuisse, mis jätsid avatuks vaid silmad. Ta käsi toetus pisut väljaulatuvale kõhule, arvatavasti kandis ta last. Ta oli just väljunud bussist ja järgnes teisele, mobiiltelefoniga kõnelevale naisele.

Mul on siiani kõhe tunne, kui sellele mõtlen.... Aga küllap ma dramatiseerin asju üle. Loodetavasti... Kuigi jah, alles see oli kui üks noor naine teleri vahendusel turvalist paika Ameerikas palus.

Viimastel päevadel olen siinkandis sageli märganud naisi, kel vaid silmad katmata on. Neil on üsna ebamugav juba kasvõi seetõttu, et ühe käega näokatet kogu aeg tagasi hoidma peavad, takistamaks sellel silmadele libiseda. Ma saan aru, miks nad seda Afganistanis kannavad ja milleks neil lisaks veel võrk silme ees on, aga ma ei saa aru, miks nad näokatte siin, Ameerikas, ette tõmbavad.

Küsiks, aga ei julge, sest alati on neil naistel saatjad kõrval...

Tiigriaasta tuli

Seda, kuidas koolilapsed tiigriaasta vastuvõttu tähistasid, näeb siit.