8.3.10

Some small talk? No, thank you!

Ameeriklaste nn 'small talk' algab tavaliselt küsimusega inimese päritolu kohta. Nii ka paar päeva tagasi jõusaalis, kus ameeriklanna tumedat võõrast vanemat mees kõnetas.
- Kust sa pärit oled?
- Saudi Araabiast
- Aa... sina oled, see, kes elab 14.korrusel.
- Jah
- Ja kas see naine, keda ma sinuga koos nägin, on sinu tütar?
- ???
- Sul ju on tütar?
- Jaah, aga... aa... ei, see ei ole minu tütar, see on mu sõber.
- Ja tütar?
- Tütar käib siin ülikoolis.
- Ja abikaasa on sul ka siin ja... ?
- Ei, abikaasa on Saudi Araabias.

Sain minagi taaskord targemaks, kuna olin sunnitud dialoogi pealt kuulama. Kuigi, peale sellist laadi dialoogi leian end mõttelt, et see pole enam viisakas small-talk, vaid klatšihimulise naabritädi uudishimu rahuldamine. Ja sealt edasi tundub mulle nõnda, et kui siinsed kodanikud võtavad endale vabaduse võõrastele kõiksuguseid küsimusi esitada, peab minul säilima vabadus neile mitte vastata. Kuid kui ei soovi vaikimisega ebameeldivat situatsiooni tekitada ja ebaviisakas näida, siis... noh... vahelduseks natuke luisata? Mis sest, et minul isiklikult pole midagi diskreetset ega varjamist väärt. Miks ma peaks igale võõrale oma elulugu rääkima? Oleks endal ka huvitavam ;) :)

Mis puutub sellesse araablasesse, siis tema tõmbas vähe aja pärast oma nahktagi selga ja astus omaette sajatades minema.

Kommentaare ei ole: