Kas on kerge olla vait?

Ühiskonnas on teatud ameteid ja positsioone, kuhu jõudes oodatakse ka ametikoha täitja abikaasalt mõningast rollimuutust. Oodatakse, et naine oleks oma mehele (mõningal juhul ka mees naisele) abiks, toetaks teda igati, järgneks talle kompromissitult kuhu ja millal iganes, oleks heasoovlik, tagasihoidlik, aga kui vaja, siis ka tarka nõu jagav inglike mehe selja taga. Ikka sellesama missiooni nimel, mis mehel täita on.

See kõik on ju õige. Presidendil peab olema kodu, kuhu tulla, inimene, keda usaldada ja kellega rääkida kas öösel või päeval, tervislik söök laual, lapsed hoitud-õpetatud, puhas riie seljas, haavapalsam käepärast, magamistuba roosiõielõhnades...

Kui kaitseingli roll on täidetud, võiks abikaasa tegeleda näiteks heategevusega, käia koolides ja lasteaedades ühiskonnale olulistest teemadest rääkimas, vanadekodus selle elanike silma rõõmustamas, kingitusi jagamas... Üldse olla üks ilus ja läbinisti positiivne tegelane.

Üldjuhul nii ongi. Kui vaadata kasvõi siinsamas, Ameerikas, kus presidendi taga on seisnud ikka tugev ja tark, ilus, samas tagasihoidlik, aeg-ajalt mõne heategevuskampaania või üllatava (positiivse) ideega tähelepanu köitev abikaasa, diplomaatiliselt koolitatud, meediaga suheldes pigem tagasihoidlik, reserveeritud ja pr-tegelaste poolt tsenseeritud.

Kas presidendi (või kaitseväe juhataja, peaministri, suursaadiku) abikaasaks olemine on elukutse? Kas abikaasalt kunagi küsitakse, kas ta sellist elukutset sooviski? Kas abikaasa üleüldse on teadvustanud, et tal on sõltumata minevikutaustast hoopis teine roll täita? Või suudab-tohib ta täita mitut rolli? Kas roll ajas muutub või mitte? Kas selleks ka õpitakse, vajatakse katseaega? Kas see sobib kõigile? Ehk oleks vajalik teatud vanusepiirang, küpsusaste, haridus, sobilikkuse test...? ...

Küsimusi, mis ka minu peas aeg-ajalt liiguvad, on üksjagu ja vastata neile pole kerge. Aga et teema on oluline, selles pole vist kahtlust. Aeg-ajalt kerkib ikka üles emotsioone, arvamusi ja skandaalegi tekitavaid eredaid persoone. Kes poleks näiteks lugenud-kuulnud Prantsusmaa esileedi 'kõlblikkustestist' tänu tema taustale?

Kui Eesti oli siiani harjunud üsna tagasihoidlike abikaasa rolli täitvate naistega (kui palju me teame näiteks kaitseväe juhatajate või suursaadikute abikaasadest?), siis nüüd, tundub, hakkavad ajad muutuma. Iga lapski teab meie praegust presidendiprouat. Läbi tema oleme saanud hulga taremaks. Igaüks leiab tänastest aruteludest oma - transrasvahapete hingeelust kuni inimhingede psühholoogiani välja. Ja kes on siinjuures tark või tobe ja mis on kräpp, jääb igaühe enda otsustada. Tõlgendamise küsimus ju. Harisin minagi end transrasvhapete jagu targemaks, mis seal salata. Sest tõesti, uurides külmkapis leiduvaid toiduaineid, ei leidnud ühelgi pakendil grammigi transrasvu, igal pool selge null. Aga kui ma siinsetes parkides, tänavatel ja kooliõuedel tähelepanu köitvalt palju ülekaalus lapsi näen, siis ma ei tea, ei kujuta ette, mis võiks olla järgmine asi, mis siin riigis ära keelatakse. Ja kas see aitab. Aga see on teine teema. Mina jätkan abikaasa rolli teemal.

Mõned inimesed on loomult tagasihoidlikud, mõned tahavad rohkem orbiidil olla. Oli minulgi esialgu raske uue olukorraga harjuda. Ei, ma pole tahtnud kunagi trügida leheveergudele või telerikasti, kuid oma iseseisev töö- ja seltskonnaelu, mis selja taha jäi, oli ikka. Sõltumatuse tunne oli. Aga ma valmistasin end psühholoogiliselt ette selleks, mis mind ees ootamas oli, millised on kriisimomendid ja kuidas nendega hakkama saada ning et minu roll ei saa olla mingil moel domineeriv, meeldib see mulle siis või mitte. Sellistes olukordades egotsentrilisi otsuseid langetada oleks lihtsalt rumal. Kuigi on ka minul vahel raske olla vait. Ja vahel jälle on tahtmine oma blogi olematusse maailmaruumi saata.

No hästi, aga mis ma oma jutuga siis ikkagi öelda tahtsin. Seda, et inimesed on erinevad. Praeguse presidendiproua ametisoleku aeg on toonud avalikkuse ette mitmeid teemasid ja ise ta läheb kindlasti ajalukku kui spordi ja tervisliku toidu propageerija. Mis pole iseenesest ju paha. Küsimus on vaid selles, kuidas see kõik toimub. Minul võtab hetkel küll kulmu kortsu.

Ka ei tohiks teemad kinni jääda pelgalt kommidesse-uiskudesse, vaid arutleda võiks ka presidendi (peaministri...) abikaasa rollist üldisemalt, nii ühiskonnas kui iseäranis Eestis.

Ja lõpuks ka sellest kas me teistele (riikidele) ka sama ilusad ja targad välja paistame kui ise endist arvame?

Või on meil kõigest sellest ükskõik?

Täna käisin Malaisias

Suhtlemine võõrriikide esindajatega on põnev. Mitte enam nii väsitav nagu alguses, kus minu jaoks oli väga-väga võõras kõik, nii see riik kui need inimesed, kes aeg-ajalt koos käisid ja ühisüritusi organiseerisid. Nüüd, sügise tulekuga on lisandunud üksjagu uusi inimesi ja mina tunnen ennast juba vana tegijana, kelle poole küsimustega pöörduda võib:) Sõltumata kaugusest, kultuurist või usulistest erinevustest on tore ikka ja jälle tõdeda, et tegelikult oleme kõik ühtemoodi, oma inimlike murede, soovide ja lootustega.

.

Aga põnev on ikka. Mida eksootilisemad riigid koos on, seda huvitavam. Täna näiteks võõrustas meid Malaisia kaitseatashee abikaasa ja kuna kombeks on, et iga riigi esindaja võtab kaasa natuke omavalmistatud rahvustoitu, siis niisama kirju nagu oli kokkutulnud seltskond, oli ka taldrikule tõstetud maitseelamuste bukett. Sinna juurde videoklippe Malaisiast, selle ajaloost ja kultuurist ja tekib tunne, et tegelikult see riik polegi nii kaugel, siinsamas ju. Riik, see ongi ju inimesed:)

.

Siin me oleme

Viimne teekond Arlingtoni

'Kui ta ise oma ärasaatmistseremooniat oleks näinud, oleks tal selle üle kindlasti hea meel,' ütles üks ärasaatjatest.

'Ilus,' ütles teine.
'Ta suri oma unistuse paigas,' mõtiskles kolmas.

'Ta oskas nautida elu,' lausus keegi, 'armastas muusikat, sööki ja õlut...'
'Küll on hea ilm täna siin, juskui matusteks loodud...'

Meie kadunukest ei tundnud, kuid kutsutud olime sellegipoolest. Matus oli meeleolukas, tõenäoliselt just lahkunud mehe enda moodi. Ärasaatmistseremoonia algas Fort Myeri-nimelise sõjaväelinnaku kirikust.

Kuressaares sündinud eestlane, sõjapõgenik, Vietnami sõjaveteran, Ameerika ohvitser, kahe poja isa, nelja lapselapse vanaisa, aktiivne ühiskonnategelane, hinnatud seltskonnahing.... Kirikuõpetajast kõnepidaja, samuti eestlane, meenutas huumoriga pikitult ja koosviibjate hulgas naerupahvakuid esile kutsudes koosveedetud aegu.

Jumalateenistus ja kõne peetud, asuti sõjaväeorkestri saatel teele Arlingtoni surnuaiale, sinna, kuhu maetakse sõjaväelasi ja kõrgeid riigitegelasi. Hobuste arv sõltub ohvitseri auastmest - mida kõrgem auaste, seda rohkem hobuseid.

Matuselised järgnesid pikas autoderivis.Järgmine osa tseremooniast toimus surnuaial, rohelisel vaibal. See ei ole tee, vaid järjekordne sisse lükatud rada, millele siis, kui urnid üksteise järel oma kohad leidnud on, muruvaibad peale rullitakse.Kõned peetud, voltisid sõjaväelased Ameerika lipu kinnisilmi kokku.Lõpuks luges kirikuõpetaja urnile käe asetades ka eesti-keelse palve, mille järel kogu seltskond vuras ovitseride klubisse pidulikule peielauale.Suupistete-keelekaste juurde jooksid taustaks slaidid kadunud mehe elust, peeti kõnesid ja meenutati teda enamasti läbi meeldejäävate, positiivsete, lõbusate sündmuste. Kasutati aega ka üksteisega tutvumiseks. Me polnudki ainukesed, kes end esitlema pidid:)

Ei, kerge selle kadunud mehe elu ei olnud, kindlasti mitte, aga ükskord on aeg meil kõigil minna. Siiajääjatele jäävad alles meenutused - mehest endast ja ärasaatmisest. Ilus oli.

Autodiileri käsiraamat, mida on kasulik omada

Ma ei tea, kas selline asi nagu autodiileri käsiraamat on olemas, aga meie paarinädalane emotsiooniderohke vintsutusretk Ameerika autoturgusid pidi võib seda kinnitada küll, sest kõik ostu-müügiga seotud etapid - justnimelt korrapärase järjestusega detailideni läbimõeldud etapid - sarnanevad üksteisele nagu ühemunamitmikud. Kõik automüüjad talitavad ühesuguse skeemi järgi, erinevad on vaid inimesed ise. Ei mingit loomingulisust, nagu võiks iga kolmanda majanurga taga autodest punnis müügiplatse täheldades eeldada.

Auto ost, mis minu jaoks on niigi üks ebamugav tegevus, muutus siin kohati tõeliselt ebameeldivaks. Ja noh, mis seal salata, kogenematute eurooplastena oleme me siinstele diileritele mõnusaks maiuspalaks, kelle üle vaikselt varrukasse itsitada. Siiski, meie tugevaks küljeks on see, et me võõrastesse inimestesse distantsi ja umbusklikkusega suhtuda oskame, eriti kui asi küllalt suurt rahalist väljaminekut nõuab.

Niisiis vantsisime me ühest autopoest teise, ühe auto juurest teise manu, väljaprindid internetist kaenla all ja diileritega pikki dialooge pidades, samm-sammult kohalike tavadega ennast kurssi viies. Ei nautinud seda tegevust kumbki meist, aga kindel plaan auto soetada meil oli ja nagu inglise keeles öeldakse - tegime seda meetodil "learning by hard way'.

Kõige ebameeldivam protsess minu jaoks oli hinna kauplemine. See toimub siis, kui auto on välja valitud, sellega tutvutud ja proovisõit tehtud. Kauplemist oskavad nad siin une pealt, see on neile juba emapiimaga sisse joodetud, ja tundub, et naudivad täiel rinnal. Ja noh, ühtegi autot ei osteta kauplemiseta, nii et tuli meilgi need kohustuslikud etapid läbida, mistõttu mõnigi aega ja vaeva nõudnud autoleiu ostutehing sõlmimata jäi. Näiteks sai selgeks see, et hind, mis internetis üles riputatud, on oluliselt madalam kui hind, mis kohapeal küsitakse, ikka selleks, et klient kohale meelitada. Siis see, et väljaprint tasub kaasa võtta, et diiler saaks aru, et oled internetihindadega ennast kurssi viinud. Kui ei, siis alustab ta oluliselt kõrgemast hinnast.

Kauplemine toimub kontoriruumides selleks ette nähtud boksis. Diileri küsimusele, kui palju me oleme nõus maksma, peame välja pakkuma oma hinna, mille peale tõuseb diiler püsti ja lahkub boksist, et bossiga nõu pidada. Tagasi tuleb hinnaga, mis jääb meie poolt pakutu ja nende küsitu vahepeale. Seejärel mõtleme meie, teeme järgmise pakkumise. Diiler käib jälle bossi juures (vähemalt nii ta ütleb, sest kas ta seal tegelikult ka käib, on kahtlane) ning tuleb tagasi uue pakkumisega. Ja nii mitu korda, niikaua, kuni vasuvõetav hind mõlemale poolele saavutatud on. Alustatakse tuhandetest, siis sadadest, lõpuks kaubeldakse kümnetes ühikutes. Nii et summat, kuigi ausat, millest rohkemat maksta pole võimalik, sest teil pole lihtsalt rohkem raha, siin kohe alguses välja käia pole mõtet - sellest nad aru ei saa, nende filosoofia on teistsugune. Vähemalt ühe auto puhul jäi meil selle tõttu tehing tegemata.

Ellu viimata jäi ka mõte soetada Euroopa auto. Ma ei jõudnud ära imestada, et vaatamata oma suhtelisele kallidusele siinpool maakera, on kolme-, neljaaastased autod kehva kohtlemise tõttu üsna halvas seisus, seda eriti salongis. Koerte karvad, kasside väljaheited, mitmevärvilised plekid istmetel, suitsust läbi imbunud salong peletab ostusoovi koheselt, vähemalt minu oma.

Sai selgeks ka see, et pole mõtet osta punast autot, kuna selle auto omanikke peetakse keskmisest liiklejast ohtlikumaks, mistõttu kindlustusmakse on kõrgem.

Nojah, aga täna sai lõpuks see okkaline rada otsa ja ise usume, et tasus vaeva ära küll. Müüja oli usaldusväärne, diiler kogenud ja asjalik (käis vahepeal helistamas, et saksa päritolu abikaasalt Eesti kohta pärida), auto peaaegu nagu uus:) Aga eks tulevik näitab, kui hea abimees ameeriklasest neljarattaline teel on.

Riietus - casual

Ameeriklastelt tuli kutse piknikule pargis, kogu perele, riietus casual. Tore üritus kindlasti, aga - mis on casual? Teame-teame: vaba riietus. Teame ka seda, et Ameerika casual on vabam kui Euroopa oma.
Meenub ameeriklaste korraldatud piknik Londoni lähistel pargis, kus sättisin nii endale kui lapsele selga kleidi, nii igaks juhuks ja kohale jõudes hingasin kergendatult. Sest kuigi ameeriklased ise eraldusid teistest just shortse, teksapükse, T-särke kandes, siis eurooplased vastandusid neile oma pikkade pükste-triiksärkide, lilleliste kleidikeste ja läikivate suvekingakestega.

Nojah, aga kuidas suhtuda casual-riietusse Ameerikas, kuhu tuleb kokku rahvast ka Euroopast. Teksapüksid? Lühikesed püksid? Aga kui juhtub nii nagu oli Londonis? Oehh! Ei julgenud ma tekspükse endale ega lapsele jalga ajada. Ikka kleidid. Aga ilmaasjata, sest seekord olid kõik eranditult ameerika-casualis. Välja arvatud meie pere.
Ega ei jäänudki muud üle kui heatahtlikele õlalepatsutustele - kohe näha, et pole 'uustulnukad' - vastata ontliku naeratusega.

Küll on siin 'teistmoodi' mured, eksole.

Tere kool!

Eile läksid lapsed kooli. Minu jaoks tähendas see, et eilne õhtupoolik oli pühendatud ranitsatäiele paberitele, õigemini neist läbinärimisele. Eelmisel aastal tuli küll teha sedasama, aga ega sellest asi lihtsamaks ei muutunud. Kõikvõimalikud ankeedid koduse aadressi, vanemate andmete ja telefoninumbrite kohta, küsitluslehed õpilaste erisoovide ja tervisliku seisundi kohta, reklaamvoldikud (a la kool teeb koostööd mingi kindla kaubandusketiga ja kui te lähete sinna poodi, siis teatud % teie poolt makstud summast laekub koolile), kooli käsiraamat (hästi paks), infobülletään kooliprogrammide ja kooliväliste tegevuste kohta, loetelu koolis vaja minevate asjade kohta, tshekinõuded erinevate ürituste jaoks, kinnituskirjad lapse lubamiseks õuesõppele ja ekskursioonidele, vabatahtlike 'värbamine' koolitegevuses, sponsorite otsimine, koolibusside sõidugraafik...

Ühele lehele allkirja andes võtsin kohustuse vanemliku vastutuse osas. Tekst paberil rääkis seadusest, mille alusel võib neid lapsevanemaid, kes keelduvad võtmast vastutust lapse käitumise osas vastavalt koolis kehtestatud reeglitele (sh koolibussis ja koolivälistel üritustel), karistada vastavalt osariigi seadustele (kohus määrab trahvi).

Teisele lehele allkirja andes kinnitasin, et olen kooli käsiraamatu kätte saanud ja läbi lugenud. (Millega seoses tuli meelde, et allkirja andsin küll, aga läbi pole veel lugenud.)

Ja lõpuks kinnitasin peegli külge lapsele meeldetuletuseks kooli vande (mine tea, äkki kontrollivad:)), mis ütleb nii:
- annan endast parima
- olen tolerantne
- olen aus
- avestan teistega
- olen uhke oma kooli üle

Pole paha endalegi aeg-ajalt meelde tuletada:)

Suur või väike maailm

Ameeriklaste lobisemishimu ei sõltu ajast ega kohast. Väntasin eile jõusaalis ratast kui üks meesterahvas tuli juttu tegema.
Mees: Kas see TV kanal, mis hetkel mängib, sobib?
Mina: Las mängib. Ma tavaliselt telekat sisse ei lülitagi.
Mees (minu aktsendi üle mõtiskledes ja teleka valjust häälest üle karjudes): Kust sa pärit oled? Pakun, et oled Venemaalt.
Mina (harjunud, et mind siinpool maakera aeg-ajalt venelaseks peetakse): Ei, aga lähedalt küll.
Mees: Ukrainlane? Rumeenlane?...
Mina: Ei, eestlane.
Mees: Ah soo. Minu abikaasa, muide, on ukrainlane.

Vahepeal sätib ennast minu kõrval olevale jooksulindile üks nooremapoolne naisterahvas.
Naine: Mina, muide, olen Ukrainast. Mu ema-isa kolisid Ameerikasse kui olin 10-aastane. Ja isa sündis Tallinnas.
Mees: Kus Tallinn asub?
Naine: Tallinn on Eesti pealinn.

Väntan ratast edasi, õnnelik, et mees omale jutukama kaaslase leidis. Hiljem mõtlesin, et mine tea, kui oleks naisega vestlust edasi arendanud, ehk oleks sugulasekski saanud - nii nagu kaks eestlast ikka...:)

Võta nüüd kinni on see maailm suur või väike?

Headele küsimustele on hea vastata

Ehk sarjast Avastame blogipidajat ehk Tiia küsis ja mina vastasin.

Seekordse blogipidaja leiame Ameerikast.
Ta pole oma staatust ja saatust peitnud, vaid teame, et teda võib leida sellisest majast nagu
Estonian Embassy in Washington

Tere kiilike!

Võimule lähedal olijatest arvatakse, et nad on tõrksad ja tähtsad, lausa pool-jumalad. Mis siis veel rääkida välisesindustest ja saatkondadest, kes on presidendi käepikendused teistes maades.

Lugedes aga Su blogi, leiab sealt eest hoopis soojust täis oleva toimeka ja vahva Eesti pere, kes oma elu võõral maal elab ja korraldab ja samal ajal ka "Eesti asja ajab", olemata vähemalgi määral teistest kõrgemal.

• Sa kirjutasid mõni aeg tagasi sõnavabadusest. Ja sellest, et Sinu peale on kaevatud ministeeriumisse kuidas blogid. Me teame, millist osa mängis Obama valimistel Twitter. Meie VälisministeeriumTwitterdab, Teie seal Eesti Suursaatkonnas Ameerikas Twitterdate ja teil on ka oma Flickrs´i album. Kas eestlane on nii konservatiivne, et ta ei lepi uuendustega ja tahabki ministeeriumite ja valitsusasutuste müsteeriat alles hoida? Et kui keegi teeb midagi uut, siis see polegi hea, kõik peakski toimuma kusagil saladuskatte all. Või on see eestlaste meelest liiga tavaline (mõtlen blogimist, twitterdamist) ja tahetaksegi, et ministeeriumid oleksid nö "ülemisel korrusel"?

Ma pole kunagi niimoodi mõelnud – valitsusasutustest kui müsteeriast. Olen ise oma tööelu jooksul mitme ministeeriumiga kokku puutunud, nende töötajatega palju koostööd teinud. Kaugeks või kõrgelolevaks ametnikke nimetades teeksime liiga enamusele missioonitundeliselt tööd tegevatele inimestele. Sealsed ametnikud on ju inimesed meie keskelt, oma heade ja nõrkade külgedega ning minu praktika ütleb, et asjad jäävad sageli ikkagi kommunikatsiooni taha pidama, sageli ka lausa konkreetsete inimeste ja nendevaheliste suhete taha.

Ka pealekaebamised võivad olla ajendatud mingist konkreetsest situatsioonist või inimesest. Ja miks mitte – on ju pealekaebaminegi omamoodi vabadus. Kui see kellelegi meeldib, siis ei saa seda ju keelata. Mõnikord on seegi asjade käimapanemiseks ajend.

Määruste kirjutamine, mille alusel meie siin hakkama peame saama, on ametnike töö ja kõiki situatsioone ei oskagi ette näha, eriti kui kirjutaja pole sarnases situatsioonis ise olnud. Samas ei pruugi mina ju kõiki asjaolusid teada, mis ühe või teise punkti formuleeringu on tinginud. Siin aitab jällegi vaid kommunikatsioon. Määrus võib olla aga aastatetagune ja keegi ei pruugi enam mäletada, miks üks või teine punkt formuleeriti nii või teistmoodi. Olen loomult optimist ja loodan ikka, et asjad paremuse suunas liiguvad.

• Kuidas toimivad teised suursaatkonnad, kas ka nemad Twitterdavad ja blogivad? Ka konservatiivsemad maad.

Mina isiklikult ühtegi teise saatkonna blogijat hetkel ei tea, aga ma pole ka suurt uurimustööd sellel alal teinud. Kindlasti neid on.

• Ma lugesin, et teie Ameerikasse minek oli kiire, kuid pere ühine otsus. Kas teile anti ka selline võimalus, et abikaasa oleks läinud üksinda või peab kaitseatašeel naine/ pere kaasas olema? Tähendab et, kas variant üksi ei tule kõne allagi?( kordan, et ma ei pea silmas seda, et Sa oleksid seal ilma oma vaba tahteta :) )

Tuleb ikka. Kuid eelkõige on küsimus on selles, kuidas me Eesti riiki teistele presenteerida soovime. Olen alati tahtnud uskuda, et pereväärtused on meie riigi jaoks olulised ja et me soovime seda ka teistele riikidele näidata. Enamus vastuvõttudele kutsutakse diplomaadid koos abikaasadega, samuti korraldatakse üksjagu üritusi kogupereüritustena.

Oluline osa diplomaatias on nn õhtusöögidiplomaatial, kus partnerid teiste riikide esindajaid koju õhtusöögile kutsuvad. On kutsutud ka meid ja siis lasub meil omakorda kohustus kutsujad tagasi paluda. Siiani olen tähele pannud, et teistel riikidel on oma kokad ja autojuhid, kes õhtusöögi ettevalmistusest osa võtavad, kuid meil mitte. Tuleb ise hakkama saada ja oma kokakunsti praktiseerida :) Rõhutan, et diplomaatia on lai mõiste ja seda ei arendata pelgalt nõupidamislaua taga.

Ja lõpuks. Meie pere on elanud nii koos kui lahus ning variant taaskord lahus elada ei tulnud meie puhul enam kõne allagi, sest teame liiga hästi, mida see tähendab ja milliseid ohvreid nõuab. Ka ei ole meil perega koosolemiseks kunagi nii paju aega Eestis elades kui seda välislähetustes viibides on olnud. See asjaolu on kodust kaugel elades väga suureks plussiks.

• Ma olen aru saanud, et Sinu ülesanne on olla seal eestimeelne, Eesti lobbaja, pidada sõprussidemeid ja luua uusi. Olla ilus ja tark :) Saad sa selle eest palka?

Minu palk on 1.2 Eesti miinimumpalka kuus, hetkel pisut üle 4 000 krooni. Lisaks makstakse abikaasale nn abikaastasu (30% välisteenistustasust, hetkel u 10 000 krooni), vastavalt VM määrusele.

• Tarja Halonen on kunagi ühes intervjuus öelnud, et kõigile naistele, kes tulevad võõrale maale oma mehe töö pärast/ kaudu, peaks mehi tööle kutsunud organisatsioon organiseerima mentori ja töö.

Näiteks professorid, keda kutsutakse ūlikoolide juurde osalema projektides, teadustööd vm tegema, toovad kaasa pered, kel pole mingeid suhteid võõral maal. Kui kutsutava ümbere hakkab kiiresti kasvama suhtlusvõrgustik, siis kaasatulija seda ei juhtu.
Kas Sinu meelest peaks kaasa tulnud naistele / ka meestele, kui naine tööle kutsutakse/ organiseeritama
vähemalt oma erialast tööd, et näiteks mitte selles taanduda?

Kellelt ja kas Sina said abi, kuidas midagi peab tegema ja kus miski asi toimib?

Jah, see oleks tore küll ja seda teeb näiteks USA, kus diplomaatide abikaasadele luuakse välisriigi saatkondadesse töökohad. Aga ma kahtlustan, et sinna on meil veel pikk tee. Meie ei ole rikas Ameerika ja meie saatkond on väga väike. Selline lähenemine nõuaks üksjagu finantsressursse, head (pikaajalist) planeerimist ja muidugi kommunikatsiooni.

Informatsioonipuuduse üle ma siin, Ameerikas, siiski kurta ei saa, pigem on seda liiga palju, nii nagu on ka valikuid palju. Seda jagatakse vastavate organistasioonide poolt, kelle sihtgrupiks ongi just diplomaatide perekonnad. Ja muidugi ka oma saatkond, kus vanemad olijad nõu annavad.

Ja lõpuks, ma ei oskagi öelda, kas mulle selline ette valmis tehtud maailm, nagu ameeriklastel on, üldse meeldiks. Sest kui sa juba võõrasse riiki oled sattunud, siis on põnev selles uues maailmas elada. Ja mitte kogu see aeg kõrge aiaga piiratud ja kodumaiste kaubanduskettide, koolide, lasteaedade ning haiglatega varustatud kinnisel territooriumil, mini-Ameerikas, veeta.

• Kirjelda oma tavalist päeva.

Minu päevad on erinevad, seetõttu arvan, et parema ülevaate annab läbilõige pikemast perioodist. Hommikud algavad ühtemoodi: abikaasa tööle, laps kooli rütmis. Lapsele tuleb kaasa panna lõunasöök, s.t soe söök termoses, ja ta koolibussile saata. Seejärel on minu aeg. Hommikukohvi juures loen läbi Eesti uudised, kõrvalt Ameerika omi kuulates, suhtlen koduste ja sõpradega (msn ja Skype on siinpool maakera eriti hinnas).

Üks-kaks korda nädalas tuleb käia vastuvõttudel, mis enamasti on õhtuti, kuid vahel ka lõunasel ajal. Kutseid vastuvõttudele on muidugi kordades rohkem, sest Eesti kaitseatašee peab katma õhu-, mere-, maa- ja kaitseväe valdkonna, samal ajal kui teistel riikidel on kas mitu atašeed või abiatašeed, kelle vahel esindusülesanded jagatakse. Meie perele on ka paar korda nädalas üsna palju, sest lapsehoidjat on leida keeruline (enamasti jääb asi finantside taha pidama). Alla 12-aastast last aga Ameerikas üksi koju jätta ei tohi.

Lõunasel ajal korraldatakse atašeede abikaasadele sageli, umbes kord nädalas, lõunasööke, kust samuti üritan osa võtta. Tegelikult korraldavad abikaasad neid ise, kutsudes üksteist enda juurde külla. See on koht, kus suheldakse, tuuakse kaasa rahvustoitu, arendatakse kontakte ja organiseeritakse koos üritusi, aidatakse üksteist probleemide lahendamisel, jagatakse informatsiooni.

Lisaks muidugi veel aastalõpuballid, suuremad rahvusvahelised tutvustusõhtud jm taolised üritused – üritusi on tõesti palju.

Olen andnud end üles ka vabatahtlikuna kooliprojektides osaleda, sest koolis korraldatakse aeg-ajalt projekte, kus lapsevanemate abi vaja on. Selline osalemine annab mulle võimaluse lähemalt Ameerika kooli siseeluga tutvuda.

Õhtune aeg kulub lapsele koolibussi vastu minemisest (kui kedagi vastas pole, viiakse laps kooli tagasi), tervisliku toidu valmistamisest, kooliülesannete lahendamisest, sh hispaania keele õppimisest (tuleb lapse aitamiseks see kõigepealt endale selgeks teha), füüsilisest tegevusest (vastuvõtuvabal õhtul). Meie piirkonnas on väga head jooksu- ja rattateed, maja all bassein ja jõusaal (viimased on suurtes kortermajades enamasti alati olemas).

Kõigi tegevuste vahepeal loen ja kirjutan. Samuti olen läbinud mõne mind huvitava kursuse ja kavatsen seda veelgi teha.

Olen kõigile intervjueeritavatele esitanud lõpus samad küsimused. Nii ka Sulle.

• Kellele Sa blogis kirjutad?

Eelkõige iseendale, sest päris palju asju saab kirjutades lahti mõtestatud. Sellel on ka omamoodi pingeid maandav toime. Oleksin võinud seda juba Inglismaal elades teha.

Siis oma perekonnale, sugulastele, tuttavatele, et nad mind lühikese puhkuseaja jooksul korduvate küsimustega ära ei väsitaks :)

Loomulikult kõigile, kes asjast huvitatud on.

Ja iseenda jaoks boonusena: kui ma aasta tagasi kirjutama hakkasin, siis avastasin, et eksisteerib lausa blogimaailm ning blogijatevaheline suhtlus on omamoodi põnev tegevus. See tuli mulle vägagi positiivse üllatusena.

• Ootad Sa oma blogis dialoogi?

Sõltub teemast. Vahel on mul niisama uitmõtted, vahel jääb kirjutatu taha küsimärk kummitama, millele heameelega kaasaarutajaid ootan.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Ma ei oskagi öelda, mis paelub mind ühes või teises blogis. Selleks võib olla kirjastiil, enamasti aga inimesed ise oma siiruses. Virisemist, hädaldamist, lauskriitikat ma palju lugeda ei taha ega ei jaksa. See ei vii edasi, küll aga kulutab aega ja teeb tuju kehvaks. Huumorit on hea lugeda. Fotojahti meeldib jälgida.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? Ilus
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Räiged vandumissõnad ei meeldi
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Kurat
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Kirikuõpetaja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Prostituudi
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Et ma olen kasvõi natuke muutnud maailma paremaks.

Suured tänud aega leidmast ja vastamast!
Ilusat olemist kogu perele sinna üleookeni maale!

Aitäh sulle, Tiia! :)

Teised vastajad leiab Blogilehest või Tiia blogist.