Kas on kerge olla vait?

Ühiskonnas on teatud ameteid ja positsioone, kuhu jõudes oodatakse ka ametikoha täitja abikaasalt mõningast rollimuutust. Oodatakse, et naine oleks oma mehele (mõningal juhul ka mees naisele) abiks, toetaks teda igati, järgneks talle kompromissitult kuhu ja millal iganes, oleks heasoovlik, tagasihoidlik, aga kui vaja, siis ka tarka nõu jagav inglike mehe selja taga. Ikka sellesama missiooni nimel, mis mehel täita on.

See kõik on ju õige. Presidendil peab olema kodu, kuhu tulla, inimene, keda usaldada ja kellega rääkida kas öösel või päeval, tervislik söök laual, lapsed hoitud-õpetatud, puhas riie seljas, haavapalsam käepärast, magamistuba roosiõielõhnades...

Kui kaitseingli roll on täidetud, võiks abikaasa tegeleda näiteks heategevusega, käia koolides ja lasteaedades ühiskonnale olulistest teemadest rääkimas, vanadekodus selle elanike silma rõõmustamas, kingitusi jagamas... Üldse olla üks ilus ja läbinisti positiivne tegelane.

Üldjuhul nii ongi. Kui vaadata kasvõi siinsamas, Ameerikas, kus presidendi taga on seisnud ikka tugev ja tark, ilus, samas tagasihoidlik, aeg-ajalt mõne heategevuskampaania või üllatava (positiivse) ideega tähelepanu köitev abikaasa, diplomaatiliselt koolitatud, meediaga suheldes pigem tagasihoidlik, reserveeritud ja pr-tegelaste poolt tsenseeritud.

Kas presidendi (või kaitseväe juhataja, peaministri, suursaadiku) abikaasaks olemine on elukutse? Kas abikaasalt kunagi küsitakse, kas ta sellist elukutset sooviski? Kas abikaasa üleüldse on teadvustanud, et tal on sõltumata minevikutaustast hoopis teine roll täita? Või suudab-tohib ta täita mitut rolli? Kas roll ajas muutub või mitte? Kas selleks ka õpitakse, vajatakse katseaega? Kas see sobib kõigile? Ehk oleks vajalik teatud vanusepiirang, küpsusaste, haridus, sobilikkuse test...? ...

Küsimusi, mis ka minu peas aeg-ajalt liiguvad, on üksjagu ja vastata neile pole kerge. Aga et teema on oluline, selles pole vist kahtlust. Aeg-ajalt kerkib ikka üles emotsioone, arvamusi ja skandaalegi tekitavaid eredaid persoone. Kes poleks näiteks lugenud-kuulnud Prantsusmaa esileedi 'kõlblikkustestist' tänu tema taustale?

Kui Eesti oli siiani harjunud üsna tagasihoidlike abikaasa rolli täitvate naistega (kui palju me teame näiteks kaitseväe juhatajate või suursaadikute abikaasadest?), siis nüüd, tundub, hakkavad ajad muutuma. Iga lapski teab meie praegust presidendiprouat. Läbi tema oleme saanud hulga taremaks. Igaüks leiab tänastest aruteludest oma - transrasvahapete hingeelust kuni inimhingede psühholoogiani välja. Ja kes on siinjuures tark või tobe ja mis on kräpp, jääb igaühe enda otsustada. Tõlgendamise küsimus ju. Harisin minagi end transrasvhapete jagu targemaks, mis seal salata. Sest tõesti, uurides külmkapis leiduvaid toiduaineid, ei leidnud ühelgi pakendil grammigi transrasvu, igal pool selge null. Aga kui ma siinsetes parkides, tänavatel ja kooliõuedel tähelepanu köitvalt palju ülekaalus lapsi näen, siis ma ei tea, ei kujuta ette, mis võiks olla järgmine asi, mis siin riigis ära keelatakse. Ja kas see aitab. Aga see on teine teema. Mina jätkan abikaasa rolli teemal.

Mõned inimesed on loomult tagasihoidlikud, mõned tahavad rohkem orbiidil olla. Oli minulgi esialgu raske uue olukorraga harjuda. Ei, ma pole tahtnud kunagi trügida leheveergudele või telerikasti, kuid oma iseseisev töö- ja seltskonnaelu, mis selja taha jäi, oli ikka. Sõltumatuse tunne oli. Aga ma valmistasin end psühholoogiliselt ette selleks, mis mind ees ootamas oli, millised on kriisimomendid ja kuidas nendega hakkama saada ning et minu roll ei saa olla mingil moel domineeriv, meeldib see mulle siis või mitte. Sellistes olukordades egotsentrilisi otsuseid langetada oleks lihtsalt rumal. Kuigi on ka minul vahel raske olla vait. Ja vahel jälle on tahtmine oma blogi olematusse maailmaruumi saata.

No hästi, aga mis ma oma jutuga siis ikkagi öelda tahtsin. Seda, et inimesed on erinevad. Praeguse presidendiproua ametisoleku aeg on toonud avalikkuse ette mitmeid teemasid ja ise ta läheb kindlasti ajalukku kui spordi ja tervisliku toidu propageerija. Mis pole iseenesest ju paha. Küsimus on vaid selles, kuidas see kõik toimub. Minul võtab hetkel küll kulmu kortsu.

Ka ei tohiks teemad kinni jääda pelgalt kommidesse-uiskudesse, vaid arutleda võiks ka presidendi (peaministri...) abikaasa rollist üldisemalt, nii ühiskonnas kui iseäranis Eestis.

Ja lõpuks ka sellest kas me teistele (riikidele) ka sama ilusad ja targad välja paistame kui ise endist arvame?

Või on meil kõigest sellest ükskõik?