Must ja valge

Olen aeg-ajalt imestanud ameeriklaste poolehoiu kindlat tõusu mustanahalise Obama suhtes. Kusjuures ei ole tegemist poliitilise korrektsusega, nagu me arvata võiksime. Ameeriklased väljendavad vabalt oma eelistusi, seda üldjuhul varjamata.

Kuidas ameeriklane valiku üle otsustab, küsisin ühe kohaliku käest eile. Ameeriklane jälgib valimisvõitlust, vägagi tähelepanelikult, muide. On kaks „Rootsi lauda“: ühel pakutakse täna kala ja sinki ja üht-teist veel; teisel aga ennäe – pakutakse ka kalamarja ja maiustusi! No kes neist siis ära ütleb? Aga kumb laud on homme parem – seda vaatame homme. Lihtne. Pole midagi uut siin ilma peal.

Osa ameeriklasi ütleb, et hullemaks kui praegu on, enam minna ei saa, vaatama sellele, et riik on endiselt heaoluriikide tippriik. Et Ameerika vajab muutusi ja Obama lubab neid oi-kui-palju, alustades maksukärbetest kuni ülemaailmse rahuni.

Obama oskab inimesi uskuma panna – need, kes teda valivad, usuvad temasse. Usuvad siiralt, nii, nagu meie uskusime kunagi valgesse laeva, mis tuleb ja päästab meid kurjade küüsist. Obamat võetakse kui märki, mis on õigel ajal ja õiges kohas – mustvalget sümbolit, kelle üks vanematest on valge, teine must. See, et tal puuduvad välis- ja kaitsepoliitilised kogemused, ei loe. Tundub, et enamus ameeriklasi usub, et kogu maailma on võimalik valitseda heatahtlikkusega.

McCainile ja tema pooldajatele, seevastu, heidetakse ette liigset rikkust (priiskamist siis) ning minu imestuseks isegi rassismi ja natsismi ilminguid. Ja seda, et ta ei usu üleilmse rahu saavutamisse diplomaatilisel teel.

Eks näe, mis tulevik toob. Obama valiku puhul saab tema ja ta perekonna elu üsna komplitseeritud olema. Kindel on, et turvameeskonna suurus mitmekordistatakse ja üle minu maja hakkab lendama rohkem turvahelikoptereid kui kaks. Peaasi, et ei juhtuks see, mida ennustas kirjanik Doris Lessing – et Obamast saab järgmine Ameerika president, kes maha lastakse. See oleks jube.

_

Pildike tänasest Halloweenipeost koolis. Happy Halloween, kids!

Sügis tuli

Tuli meilegi lõpuks sügis. Kuidagi ehmatavalt äkki tuli – kui eelmise nädala alguses tõusid soojakraadid veel 27-ni, siis nädala lõpuks näitas mõõdik konstantselt 13 kraadi ja tänane hommik algas 0-st. Kuid see, mis siinset sügist Eesti omast eristab, on päike – vihma pole olnud nädalaid ja päike paistab päev läbi. Ilus on. Nii et sõbrad, kes te planeerite mulle külla tulla sügisesel ajal, arvestage sellise ilmaga:)

Nädalavahetusel võtsime sügise tuleku puhul ette tee Washingtonist välja, umbes 100 kilomeetri kaugusel Apalatši mäestikus asuvasse Harpers Ferry ajaloolisesse linnakesse. Tee sinna viis samuti läbi väiksemate asulate. Sügisvärvide sillerdusse uppunud majakesed olid end Halloweeni-teema rekvisiitidesse mässinud, üks rohkem kui teine. Kummaline, kuidas nad viitsivad kõige sellega mässata: kümned uuristatud kõrvitsad, linadesse mähitud kummitused, hernehirmutisi meenutavad nukud, pealuud, ämblikuvõrgud jne. Tundus, et mida väiksem maja, seda rohkem asju oli ümber maja.

Jõudnud Lääne-Virginia osariiki hakkas silma hoopis miksi muu. Käimas on jätkuvalt presidendi valimisvõitlus ja ameeriklased, kes on oma otsuse ühe või teise kandidaadi poolt langetanud, väljendavad seda avalikult, püstitades maja hoovi või sissesõidutee äärde vastavad sildid-plakatid. Selgesti eristusid need majapidamised, kes toetasid McCaini ja need, kes Obamat. Ehk täpsemalt – suurte villade omanikud on peamiselt McCaini ja väiksemate majakeste omanikud Obama pooldajad. Plakatidki McCaini-Palini nimedega olid kordades suuremad kui Obama-Bideni omad.

Harpers Ferry’s, 19.sajandi linnakeses, võis leida mitmeid muuseume ja varemeid Ameerika ajaloost: kodusõda, relvatööstus, esimene raudtee, afro-ameerika ajalugu. Lisaks fantastilised loodusvaated mägedele, jõgedele, sügisvärvilistele metsamassiividele.

Siin siis kohustuslikud sügisvaated. Kuigi jah, Euroopa vanade ajalooliste linnakestega võrreldes pole ameeriklastel miskit vastu panna:)

Jeffersoni kivi

Kes või mis on Eesti?

Tütar Annika tegi katse - käis ja küsitles Greensboro Ülikoolis vastutulevaid üliõpilasi: kes või mis on Eesti? Ja sai huvitavaid vastuseid:
- koht Kreekas
- utoopiline ühiskond filmist "The Village"
- kehaosa
- lill
- psühholoogiline seisund
- keelatud aine
- hoone nimi
- kivi

Polegi väga mööda, eksole?:)

Siia ilma tulemine, II

Teine tulemine. Inglismaa

Tere tulemast tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonda, mõtlesin ma ja räntsatasin hunniku teabekirjandust lauale. „Palun, valik on sinu,“ oli arst mulle öelnud. „Põhimõtteliselt võid valida loomuliku sünnituse, seljatuimestuse või keisrilõike vahel. Ja-jaa, ka keisrilõige tuleb kõne alla. Noh, see peab muidugi olema põhjendatud, hirmuga sünnituse ees, näiteks. Meil siin enamus staare valib keisrilõike, et siis mõnel ilusal, meeldejääval kuupäeval see aeg endale kalendrisse kirja panna.“

Mida paganat, mõtlesin mina. Sain esimesega hakkama, saan ka teisega, olgugi, et arst pani mind esmasünnitajate kategooriasse – liiga palju aega olevat vahepeal eelmisest sünnitusest mööda läinud. Laps tuleb, millal ise tahab – ei mingit kirurgilist sekkumist, võtsin otsuse vastu.
Üks asi, mis mu „soovide nimekirja“ esimesena kirja sai pandud, oli võimalikult varane ultraheli uuring. Kui ma oleksin olnud Eestis, oleks mulle mu vanuse tõttu tehtud ka looteveeuuring, kuid Inglismaal seda vajalikuks ei peetud. Ultraheli olevat see, mis üsna täpselt kõik vajaliku ära näitab. Aga ka ultraheli tehtavat alles hiljem, raseduse teises pooles.
Aga raha eest saab kõike – varases ultrahelis öeldi meile isegi lapse sugu. Inglismaal on lapse soo varane teatamine üldiselt keelatud, sest teatud usku rahvas – need, kes eelistavad poegi tütardele – nendega olevat probleeme…

Ühesõnaga, meil tundus kõik hästi minevat. Valisime loomuliku sünnituse osakonna, käisime kohapeal väikesel ekskursioonituuril ja ostsime roosad riided (ultraheli arst oli 99% kindel, et sünnib tüdruk:)). Jäi üle oodata ja loota, et sünnitus ei alga laupäevasel päeval, sest Watfordi naistehaigla kõrval oli jalgpallistaadion (see, kus meie mees kunagi jalgpalli tagus:)) ja laupäevasel päeval toimusid tavaliselt jalgpallimatšid ning kõikvõimalikud kohad olid autosid täis pargitud, s.h loomulikult ka haigla parkla. Arvake ära, mis päeval laps ilmale tulema hakkas? Loomulikult laupäeval. Aga õnneks oli jalgpallivaba nädalavahetus.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga kusagil keskpäevaks olime ennast haigla perepalatis sisse seadnud. Arst tutvustas mulle õde, mustanahalist noort naist, kes minuga tegelema pidi, luges sõnad peale, et jalutage palju ringi, käige treppidest üles-alla, sööge ja jooge vahepeal ning ärge mingil juhul pikali heitke. Ja läks ära. Ah jaa, leppisime veel kokku, et kui vann on vaba, siis kasutame seda.

Ja nii me seal siis olime, kahekesi, mina, kes ma nagu puuriloom edasi-tagasi kõndisin, sõnagi lausumata, ja minu abikaasa, kes mulle järele sörkis ja igasugu abi pakkus. Mäletan, et ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi.

Piilusin aeg-ajalt kella. Üks…pool kaks. Õde käis ka vahepeal, vaatas ja läks ära. Arst käis vahepeal, vaatas, et oi, siin läheb veel vä-ä-äga kaua aega (pagan kui tuttav see lause ette tuli!) ja käskis mehel mulle banaani sisse sööta. Mees üritas mulle sõna otseses mõttes seda sisse pressida! Noh, ma saan aru – arst on tark! Aga mina ei tahtnud banaani! Tol hetkel tahtsin ma ainult seda, et mind rahule jäetaks ja sünnitada lastaks, et kiiremini ülemõistuslikest valudest vabaneda. Et mingu nad kõik, kus see ja teine! Aga valu oli vahepeal mult igasuguse kõnevõime viinud. Olin üsna kindel, et kaua ei ole enam jäänud. Meenus ütlus Ita Everilt, kes polkovniku lesena väitis, et arstid ei tea midagi:)

Kell seinal näitas pool kolm. Arst läks ära – ekskursioonituurile – teistele potentsiaalsetele tulijatele maja tutvustama. Mina ei jaksanud enam püsti seista ja heitsin pikali. „Mine kutsu arst!“ pigistasin abikaasale hammaste vahelt. Mees läks, jooksuga. Arst tuli, samuti jooksuga, jättes hulga ekskursioonihuvilisi ootama. Ja siis läks kõigil kiireks. Jälle väga tuttav stseen:)

Arst käsutas mind püsti (siin on nagu sõjaväes, eks ole, märkis ta abikaasale), tõi hunniku mingeid linu ja nii me siis ootasime. Õde oli mingil põhjusel tõmbunud kõige kaugemasse nurka ja mulle tundus, et vaatamata õe kaasasündinud jumekale näonahale oli see kuidagi kahvatumaks tõmbunud.

Kuulsin, kuidas arst, pöördudes mu mehe poole, pakkus mingit tuimestust. Mina ei suutnud midagi vastata – see hetk oli nagu halvas unenäos: tahad nii väga öelda, aga ei saa, hääl on kurku kinni jäänud. Õnneks oli abikaasa vaatamata kõigele endiselt kahe jalaga maa peal ja teatas, et pole vaja miskit, et olime enne kokku leppinud, et ei tarbi mingeid „aineid“.
„Aga millal vanni saab?“ küsis ta nüüd juba mitmendat korda.
„Mis? Te tahtsite vanni? Õde, miks sa ei ole vanni vett lasknud? Mine ja tee seda! Kohe!“
„Ee…ei tea, kas enam jõuab?“
„Kui ei jõua, siis ei jõua. Mine lase vesi vanni!!!“
Jõudsime. Napilt, aga siiski jõudsime. Kella kolme paiku lõikas isa oma lapse nabanööri katki. Väike tumedate pikkade juustega uustulnuk mähiti teki sisse ja anti issile hoida. Tundus, et ta oli siia ilma tulekuga rahul:)

Palatis oli mõnus olla. Laps tudis oma esimest maapealset unekest ja meid kostitati turgutavate suupistetega. Teadsime, et varsti saame koju, sest Inglismaal üle kuue tunni haiglas ei hoita, seda muidugi juhul, kui kõik on korras. Ja meil oli. Õde, kes käis vahepeal mu kehatemperatuuri mõõtmas, vabandas, et temast suuremat asja ei olnud – tema jaoks oli see olnud esimene sünnitus vastu võtta:)

Nii me siis ootasime – kolm, neli, viis tundi – keegi ei andnud meile kojuminekuks mingit märki. Vahepeal toodi kõrvalpalatisse uus sünnitaja, kes oma abikaasat rohkesti „pehmete“ väljenditega kostitas ja õhukeste palatiseinte tõttu pidime meiegi teda kuulama. Kuulsime, kuidas arstid-õed tema juures käisid ja talle mingeid valuvaigisteid sisse süstisid. „Alles nüüd ma saan aru kui jube üks sünnitus võib olla,“ arvas minu mees selle peale.

Väljas läks pimedaks ja kell hakkas juba öötundidele liginema – ei mingit märki kojuminekust. Alles siis, kui abikaasa läks asja uurima, selgus, et vahepeal oli toimunud arstide vahetus ning et uued tulijad olid arvanud, et kuna on õhtu, siis me kavatseme sinna ööbima jääda… Oi ei! Täname! Ja täpselt südaööks olime õnnelikult kodus:) Arstid olid takkajärgi veel imestust avaldanud minu igasugustest abivahenditest keeldumise osas – ehk oli tegemist mingi usuga? Taarausuga vist:)

Mul pole ükskõik

Vahel öeldakse mulle, et sul on seal kaugel nüüd hea ja sind kindlasti ei huvita meie probleemid. Ei, mul pole ükskõik, mis Eestimaa peal sünnib. Ma loen iga päev uudiseid ja mõtlen iga päev sellele, miks kõik on nii nagu on. Ja kurb on, eriti siit, kaugelt vaadates. Vahel ma tõepoolest ei tahagi enam uudisteportaale avada ja midagi lugeda, sest see, mis ma sealt leian, viib mind tükiks ajaks masendusse. Enamus uudiseid on negatiivsed, nende vahele aga pikitakse kollaseid, sisutühje artikleid.

Mina ei saa aru - endiselt -, miks eestlased ei suuda teha koostööd? Miks näiteks keskkonnaminister ei võiks rohkem koostööd teha roheliste organisatsioonidega, vältimaks roheliste süüdistusi nende mittekaasamisel olulistesse riiklikesse küsimustesse? Miks näiteks toetusi jagavate organisatsioonide nõukogudes ei võiks olla roheliste esindajaid?

Miks rohelised kuulutavad välja mitte kusagile välja viivaid ultimaatumeid? Ja siis otsivad abi, nii moraalset kui materiaalset, riigipiiri tagant, tegelikku olukorda aeg-ajalt üle dramatiseerides.

Mul on siinpool väliseestlaste juttu väga kurb kuulata. Ei ole meil Eestis see olukord tegelikult nii hull kui siin, piiri taga, sellest vahel arvatakse. Sõltub, kuidas vaadata – kas klaas on pooltühi või pooltäis… Ja kuidas me kõike seda ise väljapoole eksponeerime.

Ei ole ministeeriumis rumalad ametnikud – ministeerium on suur ja seal on palju missioonitundelisi pädevaid inimesi. Ei ole rohelised üks harimata metsarahvas, kes riigiasjadele pihta ei saa…

Parem pole olukord ka mistahes teises valdkonnas. Aegade algusest peale – sellest ajast kui loodi Kaitseministeerium ja Kaitsejõudude Peastaap – on koostöö nende kahe organisatsiooni vahel olnud pehmelt öeldes kesine. Ministeeriumi jaoks on peastaabis madala IQ-ga harimatu seltskond; peastaap jällegi ei arva, et ülikoolide praktikandid ministeeriumis üldse kaitseväe temaatikast miskit aduvad.

Euroopa Liidu toetuste abil tõstame Eestis haldussuutlikkust. Aga kuidas sa seda haldussuutlikkust tõstad kui osapooled ühe laua taha istuda ei taha? Või kui istuvad, siis pigem iseenda ambitsioonide rahuldamiseks kui riigi peale mõeldes. Kurb.

Pool aastat möödas

Öeldakse, et pool aastat on see aeg, mis on vajalik uues riigis kohanemiseks ja muutustega harjumiseks. Meie perel hakkab see aeg nüüd täis saama. Kas me oleme kohanenud? Päris nii öelda ei julgeks. On asju, millest me oleme hakanud aru saama ja asju, mis vajavad veel „seedimist“. Siiski ma pean tõdema, et siin on üht-teist, mis mulle vägagi meeldima on hakanud.

Mulle meeldib see, et inimesed naeratavad tänaval. Ehk piltlikult öeldes – kui mul on tuju halb, siis lähen õue, inimesed naeratavad mulle, mina naeratan vastu ja polegi rohkem vaja, ongi juba parem. Eile näiteks tulin kursuselt, lonkisin omaette põrnitsedes mööda tänavat – mõtisklesin parasjagu kursuselt saadud info üle. Jõudsin liinibusside väljasõidukohani. Üks buss jõudis kõnniteeni, bussijuht peatas sõiduki, et lasta mul enne mööduda ja hüüdis siis mulle: „Hi, how are you today?“ rõhutades eriliselt sõna today. Ehmatasin ennast oma mõtetest lahti, pöörasin pilgu hüüdja poole – sõbralike silmadega must mees oli, pooleliolev hamburger ühes ja bussirool teises käes – ja kinnitasin talle, et tänasel päeval pole viga miskit:) Bussijuht naeratas oma valget hambarida paljastades, viipas käega ja juhtis bussi teele. Tükiks ajaks jagus mulle seda edasiantud naeratust.

Tegelikult hakkan ma ka sellega harjuma, et nad selja tagant tulles, olgu see siis rattarada või kõnnitee, ja mööduma hakates valjusti ette hoiatavad. See on tegelikult nii mööduja huvides kui ka selle, kellest möödutakse, ehk printsiipi „ettevaatus ei ole kunagi liiast“ rakendatakse siin usinasti. Nii nagu kantakse kiivrit. Esialgu tundus see hoiatamine mulle kuidagi agressiivne – sõltuvalt hääletoonist ja –tugevusest tõlgendasin seda umbes nõnda, et ole hea ja kobi nüüd eest ära! Aga nüüd, oma jooksuringidel, olen pidevalt see, kellele jalgratturid hoiatusi jagavad. Näiteks täna tuli üks rattur mulle vastu, samal ajal lähenes neid tagantpoolt koguni kolm. Ja vastutulija oli seekord hoiatajaks, et nüüd saab meid ühtekokku päris hulga kohe:) Ükskord, jooksurajal, omis mõtteis sörkides, hüüdis tagant lähenev jalgrattur, et hakkab minust mööduma. Minu ehmatus ootamatu hääle peale oli vist nii silmaga nähtav, et pani ratturi ahastama: „Oh, my God!“:)

Ühelt rattateelt leidsin isegi sellised märgid

Meenub, et üks mu väga hea kolleeg, endine töökaaslane, rääkis mulle kunagi loo oma kokkupuutest ameeriklastega. Et olevat ta pikalt-laialt ühele ameeriklasele oma elulugu seletanud. Järgmisel korral kokku saades ei olevat too ameeriklane mitte midagi mäletanud ja kõik tuli uuesti algusest peale ära rääkida. Aga tead mis, armas kolleeg, ära pahanda tema peale. Nendega ongi nii, et nad räägivad palju – pärivad su käekäigu järele, küsitlevad sind kus iganes, bussipeatuses ja poes järjekorras seistes ja niisama tänaval. Ja kujuta ette kui palju neil päeva lõpuks informatsiooni on! Ja katsu siis hiljem täpselt meenutada, kes ja kus. Aga kui sa nendega juba rohkem kokku puutud, siis mõistad, et pole see asi nii hull ühtigi. Minul on näiteks siin elatud poole aastaga tekkinud väga hea suhe meie maja mänedžeriga – et keegi valesti aru ei saaks, naisterahvas on:) – ja seda nii töisel kui ka mittetöisel tasandil. Hea suhe on mul ka maja teiste töötajatega – alati teretame ja püüame tiba juttugi ajada, olgugi, et nemad ei räägi inglise ja mina hispaania keelt.

Kui ma veel Eestis olin, siis inimesed rääkisid, et Ameerikas tunned sa ennast nagu omade hulgas - nad ei suhtu sinusse kui välismaalasesse, kes on tulnud nende küpsetatud pirukast osa saama. Võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nad pistavad sulle ka kausi ja vispli kätte - küpseta koos meiega:) Veel parem - küpseta oma pirukas ja anna meile maitsta - ehk on parem:)

Kadestamisväärt on nende patriootilisus kodumaa suhtes. Austust ja armastust ning valmidust selle vabaduse eest seista väljendatakse igal võimalikul juhul. Selleks, et lippu vardasse tõmmata, pole vaja lipuseadust - neid lehvib siin alati iga päev. Küllap see, et igast riiki tulijast - ole sa siis must, valge või misiganes värvivarjundiga - ameeriklane "tehakse", on ennast ära õigustanud - sulle õpetatakse keel selgeks ja pannakse riigi hüvanguks tööle. Ja kui sa oled riigile lojaalne kodanik, on edasine elu su enda kätes, võimalusi selleks on palju. Ja need inimesed siin armastavad oma riiki - see on kindel. Armastada ei saa vägisi.

Oravatest teavitamise nädal

Miks pagan neid nii palju on? Mul pole juukseidki peas nii palju kui neid oravaid minu jooksurajal ringi siblib. Mõni, vaata et kukub pähe – ma ei teadnudki, et nad nii lennukaid distantse ühelt puult teisele ette võtavad. Ja siinjuhul ei ole tegemist lendoravatega.

Eile tõi laps koolist koju koopia Washington Post’i artiklist, millel intrigeeriv pealkiri „Kui oravad ründavad“. Ja mis selgub? Selgub, et siinsed oravad – halloravad põhiliselt – on ennast linnaeluks ideaalselt kohandanud. Teine liik, punane orav, linnas elada ei taha. Teda kohtab metsas, kus ta elab muistsete aegade kombe kohaselt, s.t kindlal iseenda poolt kaitstud territooriumil ja toitub põhiliselt puude seemnetest, neid kindlasse paika peitu tassides. Oravaid, muide, kutsutakse „elavateks fossiilideks“, sest nende arengus pole erilisi muudatusi toimunud võrreldes sellega, mis oli 37 miljonit aastat tagasi.

Halloravat metsas üldiselt ei kohta – temale on linnaelu rohkem meeltmööda. Tal pole oma kindlat territooriumi – toidu peidab ta kuhu iganes, selle asupaika meelde jätmata. Territooriumi jagab ta meelsasti kõigi teiste liigikaaslastega. Ja toiduks tarbib ta samuti mida iganes: seemneid ja juurikaid, linnumune ja putukaid, pitsat ja hamburgeri prügikastist, oma liigikaaslasi.

Nojah, mis me selle teadmisega siis peale hakkame? Las nad siis olla. Minu arust päris armsad loomakesed, kas pole? Ja kuigi artikli pealkiri kõlas ähvardavalt, siis inimesi otseselt nad ju ei ründa. Või mida üritab artikli autor väita?

Autor kirjutab, et vihkab oravaid. Mis iganes on söödav, kõik pannakse nahka: Halloweeni kõrvitsad, lillesibulad, lindude toit, seejärel kogu linnumaja. Ja kui juhtud akna lahti jätma, on ka lauapealne toidust puhtaks tassitud.

Pühapäeval algab oravatest teadvustamise nädal (Squirrel Awarness Week) – ilmselt seetõttu, et tulemas on Halloween.

Kuhu kadus laps?

Üks lapsevanem rääkis sellise loo. Oodanud ta koolibussi peatuses koolist koju tulevat last. Buss tuli, peatas hetkeks liikluse, nagu ikka, avas uksed ja lapsed astusid välja, ükshaaval nagu hanerivis. Aga keda ei olnud – ei olnud selle lapsevanema last, 6-aastast poissi. Kuhu jäi laps? Teised lapsed väitsid, et jaa, nad nägid, et ta olevat bussi tulnud küll. Aga kuhu ta kadus? Bussijuht kehitas õlgu, et ei tea, helistage kooli, tõenäoliselt jäi ikkagi maha. Ei saa olla, sest lapsed ju väidavad vastupidist.

Koolibussi aknad on toonitud – väljaspoolt sisse ei näe, täiskasvanute bussi sisenemine on aga rangelt keelatud. Bussijuht pahandas lapsevanemaga pisut (ilmselt oli raske päev selja taga), kehitas õlgu, vabandas, et tal on veel kaks peatust, kus lapsevanemad oma lapsi ootavad, sulges uksed ja sõitis minema.
Kadunud poisi ema helistas kooli – ei, seal tema last ei olevat. Ema istus siis autorooli ja kihutas bussile lõpp-peatusesse järele. Ja ennäe – laps oligi bussis, oli kõige tagumisel istmel magama jäänud.

Õnnelik lõpp? Mitte veel. Ema oli ehmatusest vahepeal hirmus kurjaks saanud – seda siis nii bussijuhi, kooli juhtkonna, kui tõenäoliselt kogu Ameerika riigi turvasüsteemi peale – , et otsustas probleemi avalikuks teha: tõstis teema meedias üles, kirjutas lugupeetud riigiisadele kirju. Toimusid avalikud arutelud, olid emotsionaalsed diskussioonid. Ja ei läinud aastatki kui leiti lahendus: hästi, täiendame regulatsioone nii, et lapsevanemal on õigus koolibussi siseneda, kuid seda tingimusel, et ta näitab bussijuhile oma ID-d.

Selline lugu siis. Nii et ID olgu alati kaasas! Isegi siis, kui sa korraks uksest välja astud, et lapsele vastu minna:)

Kas kuueaastane on kooliküps?

„Kas kuueaastane on kooliküps?“ küsis inglise keele õpetaja minu käest ja vastas ise. „Ei tea, võib-olla ei olegi. Võib-olla ei olegi õige, et ameeriklased nii vara koolipinki surutakse. Aga nii meil on. Me peame hakkama saama – ka kõige isekamate lastega,“ ütles õpetaja ja vaatas mulle otsa. „Teil on väga tubli laps – kõik, mis ta teeb, teeb väga hästi. Aga ainult siis, kui ta seda ise soovib. Nii et õpetage meile, kuidas temaga hakkama saada.“

Niisiis, käisin ma eile iga-aastasel korralisel lapsevanema-õpetaja koosolekul. Minu jaoks oli see esimene kord sellisel koosviibimisel olla. Kujutasin ette, et vestlus toimub klassijuhataja ja minu vahel, aga kui klassiuksest sisse astusin, siis vaatas mulle teiselt poolt lauda vastu neli inimest: klassijuhataja, keeleõpetaja, kooli nõunik (school councellor) ja keegi praktikant. Tundsin, et mu käed läksid niiskeks – nagu eksamil, kus sa ei oska küsimusi ette aimata. Või siiski? Pidin kuulama seda, mida ma tegelikult juba isegi teadsin – ikka need endised probleemid: Astrid ei kuula õpetajat, ei püsi paigal, ei tee asju lõpuni ja kasutab käsi-jalgu seal, kus need endale hoidma peaks. Minu küsimuse peale, kas ta ikka veel kakleb, tegi klassijuhataja mulle näitliku õppetunni, mismoodi see käib. Noh, mõtlesin mina, seda ei saa küll kakluseks nimetada, see oli pigem eemaletõukamine. Millegipärast on enamasti just poistega tegemist. Poisid võib-olla pole aru saanud, et nüüd on Astrid hakanud taipama mida tähendab sõnapaar „stupid girl“? Aga no loomulikult - see pole sellegipoolest õigustus käte kasutamiseks. Keeleõpetaja toetas mind pisut, öeldes, et tal on tunne, et meie laps vajab enda ümber rohkem ruumi kui tema klassikaaslased – et talle ei meeldi, kui keegi tema „ruumi siseneb“. Huvitav, mõtlesin mina, ja meenus tõesti, et kunagi ülikooli psühholoogialoengus räägiti erinevate rahvuste „intiimväljast“ ja sellest, et meil, eestlastel, olevat see tõesti suurem kui teistel. Ühesõnaga, otsustasime, et jätkame teema selgitamist lapsele, et räägime, räägime, räägime, koolis ja kodus.

Aga nüüd see teine asi: kuidas laps õpetaja tahtmist pidi tööle panna, mitte vastupidi? Noh, mõtlesin mina, et ega ma ise ka päris hästi ei tea, aga et aeg-ajalt töötab see „piitsa-prääniku“ meetod, ja tegin ettepaneku, et nad võiks seda ju kasutada. Et kui Astrid tööle ei hakka, siis ähvardagu teda vanematele teatamisega. Samas, kui ta korralikult tööd teeb, premeerigu teda näiteks mõne kommiga. (Ameerikas on kombeks lastele iga päev kommi-küpsist jagada, ainult et ma pole veel aru saanud, millal seda tehakse.) Selle esimese ettepanekuga - ähvardada vanematele teatamisega - nad ei nõustunud, öeldes, et üldjuhul nad seda ikkagi ei tee. Eks ta õige ole, nõustusin minagi. Selle teise ettepaneku peale magusaga premeerimise osas nad samuti päris nõus ei olnud. Nad premeerivad lapsi kleepsudega – et hea töö saab ilusama kleepsu. Ma, tõsi küll, ei ole päris veendunud, et see Astridi puhul töötab.

Aga miks ta ei taha teha ülesandeid, arendasin ma valjuhäälselt teemat edasi. Talle üldiselt ju meeldib koduülesandeid teha. Võib-olla ta siiski ei saa aru kõigest, mis temalt nõutakse? Me oleme siin nüüdseks olnud napilt pool aastat ja noh, ega mina ka ju ei tea, mida lastelt nõutakse ja kui palju või kui kiiresti õpetajad lastele asju selgitavad. Tõtt-öelda ei saa ma isegi aeg-ajalt aru, midas ühes või teises koduülesandes tegema peab. Otsustasime, et proovime järele ja teeme Astridi peal kohe testi ära. Kuna ta oli minuga kaasas ja ootas ukse taga, siis kutsusime ta klassi. Vahepeal, muide, oli ta jõudnud poistega, kes talle läbi klaasukse nägusid tegid, valjuhäälselt sõnu vahetada. No mis sa teed, lapsed on ju lapsed ikkagi, olgugi et koolis, kus tõsist tööd tegema peab:)

Niisiis seletas seekord kooli nõunik Astridile, et näiteks täna ta ei kuulanud ühte oma õpetajatest ega tahtnud teha seda, mida õpetaja palus. Astrid sai aru, et miskit on pahasti, aga mis täpselt, talle päris hästi kohale ei jõudnud. Küsimusele, et kas ta sai aru, millest jutt käib, vastas ta, et üldiselt küll, aga mitte päris kõike. Selge. Tegime siis kamba peale talle selgeks, et juhul, kui ta aru ei saa, tuleb õpetajale öelda inglise keeles: „I do not understand!“. Ja nii lihtne see oligi. Selleks korraks:)

Veel kirjutasin ma alla igasugustele paberitele: lapsevanema nõusolek, et lapsele õpetatakse inglise keelt kaks tundi päevas, luba lapse koolivälistele ekskursioonidele minekuks, mingi registreerimisleht jälle… Ise mõtlesin, et pagan, mitu korda pean ma ühtesid-samu pabereid täitma…?

Kooli välisukse poole astudes tuli mulle vastu veel üks õpetaja, kes tutvustas ennast hispaania keele õpetajana ja väljendas muret, et Astrid on tema tunnis tõelises keeltesegaduses. Oehh… „I am sorry!“ Mida muud ma enam öelda oskasin…

Koduteel mõtlesin, et kõik oli ju tegelikult tore – jutuajamine oli konstruktiivne ja otsekohene, lapse keeleoskus sai ära testitud, probleemid said lahti räägitud ja lahendused välja pakutud, ja minul oli tõsiselt hea meel selle üle, et õpetajad ta terasust ja kiiret edasiminekut kiitsid. Aga... miski jäi ikkagi südamesoppi kripeldama. Hiljem, kodus sain aru, mis see oli. Niipea kui õpetajad olid oma teemad ära rääkinud ja oma küsimustele vastused saanud, kuulutasid nad kokkusaamise lõppenuks ja juhatasid mind ruumist välja. Aga nad oleksid võinud ju minu käest ka küsida, et ehk on mul veel midagi südamel, millest rääkida tahaksin. Midagi, mida me võib-olla ei puudutanud. Või küsimusi. Või ettepanekuid. Aga mis seal ikka - ju siis polnud seda kokkusaamise päevakorras ette nähtud. Võib-olla järgmisel korral.