Olen aeg-ajalt imestanud ameeriklaste poolehoiu kindlat tõusu mustanahalise Obama suhtes. Kusjuures ei ole tegemist poliitilise korrektsusega, nagu me arvata võiksime. Ameeriklased väljendavad vabalt oma eelistusi, seda üldjuhul varjamata.
Kuidas ameeriklane valiku üle otsustab, küsisin ühe kohaliku käest eile. Ameeriklane jälgib valimisvõitlust, vägagi tähelepanelikult, muide. On kaks „Rootsi lauda“: ühel pakutakse täna kala ja sinki ja üht-teist veel; teisel aga ennäe – pakutakse ka kalamarja ja maiustusi! No kes neist siis ära ütleb? Aga kumb laud on homme parem – seda vaatame homme. Lihtne. Pole midagi uut siin ilma peal.
Osa ameeriklasi ütleb, et hullemaks kui praegu on, enam minna ei saa, vaatama sellele, et riik on endiselt heaoluriikide tippriik. Et Ameerika vajab muutusi ja Obama lubab neid oi-kui-palju, alustades maksukärbetest kuni ülemaailmse rahuni.
Obama oskab inimesi uskuma panna – need, kes teda valivad, usuvad temasse. Usuvad siiralt, nii, nagu meie uskusime kunagi valgesse laeva, mis tuleb ja päästab meid kurjade küüsist. Obamat võetakse kui märki, mis on õigel ajal ja õiges kohas – mustvalget sümbolit, kelle üks vanematest on valge, teine must. See, et tal puuduvad välis- ja kaitsepoliitilised kogemused, ei loe. Tundub, et enamus ameeriklasi usub, et kogu maailma on võimalik valitseda heatahtlikkusega.
McCainile ja tema pooldajatele, seevastu, heidetakse ette liigset rikkust (priiskamist siis) ning minu imestuseks isegi rassismi ja natsismi ilminguid. Ja seda, et ta ei usu üleilmse rahu saavutamisse diplomaatilisel teel.
Eks näe, mis tulevik toob. Obama valiku puhul saab tema ja ta perekonna elu üsna komplitseeritud olema. Kindel on, et turvameeskonna suurus mitmekordistatakse ja üle minu maja hakkab lendama rohkem turvahelikoptereid kui kaks. Peaasi, et ei juhtuks see, mida ennustas kirjanik Doris Lessing – et Obamast saab järgmine Ameerika president, kes maha lastakse. See oleks jube.
Kuidas ameeriklane valiku üle otsustab, küsisin ühe kohaliku käest eile. Ameeriklane jälgib valimisvõitlust, vägagi tähelepanelikult, muide. On kaks „Rootsi lauda“: ühel pakutakse täna kala ja sinki ja üht-teist veel; teisel aga ennäe – pakutakse ka kalamarja ja maiustusi! No kes neist siis ära ütleb? Aga kumb laud on homme parem – seda vaatame homme. Lihtne. Pole midagi uut siin ilma peal.
Osa ameeriklasi ütleb, et hullemaks kui praegu on, enam minna ei saa, vaatama sellele, et riik on endiselt heaoluriikide tippriik. Et Ameerika vajab muutusi ja Obama lubab neid oi-kui-palju, alustades maksukärbetest kuni ülemaailmse rahuni.
Obama oskab inimesi uskuma panna – need, kes teda valivad, usuvad temasse. Usuvad siiralt, nii, nagu meie uskusime kunagi valgesse laeva, mis tuleb ja päästab meid kurjade küüsist. Obamat võetakse kui märki, mis on õigel ajal ja õiges kohas – mustvalget sümbolit, kelle üks vanematest on valge, teine must. See, et tal puuduvad välis- ja kaitsepoliitilised kogemused, ei loe. Tundub, et enamus ameeriklasi usub, et kogu maailma on võimalik valitseda heatahtlikkusega.
McCainile ja tema pooldajatele, seevastu, heidetakse ette liigset rikkust (priiskamist siis) ning minu imestuseks isegi rassismi ja natsismi ilminguid. Ja seda, et ta ei usu üleilmse rahu saavutamisse diplomaatilisel teel.
Eks näe, mis tulevik toob. Obama valiku puhul saab tema ja ta perekonna elu üsna komplitseeritud olema. Kindel on, et turvameeskonna suurus mitmekordistatakse ja üle minu maja hakkab lendama rohkem turvahelikoptereid kui kaks. Peaasi, et ei juhtuks see, mida ennustas kirjanik Doris Lessing – et Obamast saab järgmine Ameerika president, kes maha lastakse. See oleks jube.
_
Pildike tänasest Halloweenipeost koolis. Happy Halloween, kids!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar