Eile oli huvitav päev. Kool muudeti valimisjaoskonnaks ja lapsel oli vaba päev. Olgugi, et vihma sadas, seisid tänavatel inimesed ühe või teise kandidaadi nimega plakatitel, seda siis viimase hetke otsustajate mõjutamiseks. Valimisjaoskondade uste taga looklesid tundidepikkused järjekorrad. Meedia kajastas pidevalt toimuvat. Öösel, siis kui hääled olid kokku loetud ja president selgunud, käis pidu meie tänaval – ja kogu Ameerikas muidugi – hommikuni.
Rebimine oli tõesti tihe ja meenutas mulle kangesti meie enda presidendi valimisi, mil häälte lugemise juures hinge kinni hoidsime, sest iga üksik hääl oli oluline. Eks olime ju meiegi valinud muutuse, uute tuulte tuleku meie riiki. Ja võidutunne oli tookord vägev.
Meie pere muidugi lootis salamisi McCaini võidule. Ja mitte seepärast, et me eelistaksime valget mustale või rikkaid vaesematele, kaugeltki mitte, meie mure on seotud eelkõige ikkagi oma väikese kodumaaga. McCaini teadmised ja kogemused sõdadest, konfliktide põhjustest ja situatsioonidest teisel pool maakera – kõik see oleks tulnud meile kasuks. McCain on käinud Eestis, Paldiskis, nõudmas vene vägede lahkumist. Tema oli see, kes Balti riigid NATOsse aitas. Ja lõpuks oli tema see, kes nägi Putini silmis kolme kustumatut tähte – KGB.
Soovime Ameerikale õnne! Aga loodame vargsi, et lubatud suurte muudatuste elluviimisel ka meie-suguseid pisikesi riike muredes üksi ei jäeta. Loodame, et ka meil endil jätkub piisavalt tarkust ja kavalust, et muutuvas maailmas edukalt ellu jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar