26.6.08

Mis teoksil

Jaaniõhtu möödus meil välieestlastest abielupaari juures, kes on siia elama asunud peale sõda. Ja tundub, et neil läheb hästi ja nad oma eluga rahul. Uueks Ameerika presidendiks loodavad nad saada Obama…

Aga kokku viis meid nende eestlastega Jaune, see noor Eesti naine, kes Afganistanis haavata sai ja kes on hetkel siinses hospidalis „uut jalga“ saamas. Ja teate, ma pole ammu nii avatud, elurõõmsat ja energilist inimest näinud kui tema! Meie, kes me pole selliseid kannatusi läbi elanud, arvame, et leiame eest masendunud, elu mõtte kaotanud inimese. Ei, ei leia! Vastupidi – see noor naine tundis, et ta oleks nagu tolles, täpselt aasta tagasi toimunud plahvatuses uuesti sündinud. Sest väga napilt jäi puudu surmast. Ja oma jalg – noh, kui ei teaks, ei saaks arugi. Nagu ta ise ütleb, et kui ta läheb hospidali jõusaali, siis küsitakse tema olematu abikaasa kontaktandmeid, sest keegi ei taipa, et ta ise see haavatu on. Ja uusi jalgu – neid võrreldakse omavahel teiste hospidali patsientidega, nagu uusi automarke, et kellel on parem ja uhkem:) Vot selline põnev maailm. Aga jah, mulle isiklikult jäi küll selline tunne, et Jaunega võiks kohtuda veel ja veel, sest elurõõmsad inimesed nakatavad ka teisi oma energilisusega, liiatigi veel sellise elukogemuse läbi elanud inimesed. Neil on, mida meile öelda! Kasvõi seda, et kahetseda siin ilmas pole mõtet. Siiralt. Õnne sulle, Jaune!

Mis me veel tegime?
Käisime maa-alustes stalaktiidikoobastes. Ja muidugi, kollijuttude tulemuseks on see, et juba teist ööd ei ole me rahulikult magada saanud, sest laps käib varaste hommikutundideni, padi kaenlas, ringi, keeldudes oma toas magama jäämast.





Vahelduseks mõnusat jahedust pakkuvad stalaktiidikoopad


Folkfestival on Washingtonis käimas. Eile oli Butaani päev.

Aga üldiselt on meil siin endiselt palav: päike kütab ja õhk on niiske, temperatuur ulatub 33 kraadini ning kogu Ameerikat räsivad jätkuvalt tormid. Meie lähme mõneks päevaks Kanadasse, seal ehk on pisut jahedam.

Ja veel. Mõne aja eest pisteti korteri ukse alt sisse paberileht, kuhu kogutakse allkirju ja mille tekst nõuab majas oleva jõusaali uste avamist vähemalt kella neljast hommikul. Sest praegune, kella kuuene avamisaeg, olevat liiga hiline.

19.6.08

Jaanipidu:)

Koduigatsust aitab leevendada jaanipidu. Kõik oli olemas, isegi must leib, vihmast rääkimata:) Ainult lõkketegemisest ei tulnud midagi välja, sest kohalikud korravalvurid ei tea meie traditsioonidest midagi.

Palju ilusaid värvilisi vihmavarje

13.6.08

Koduigatsus

Umbes kaks kuud on see aeg, kui tahaks asjad kokku pakkida ja koju tagasi lennata. Vähemalt minu jaoks. Mäletan täpselt, et tudengina Šveitsis 4-kuulisel praktikal olles, täpselt siis, kui kaks kuud täis sai, võtsin oma kohvri, korjasin asjad kokku ja peale seda, kui olin ukse all kohvri otsas natuke istunud ja suurema koduigatsustunde endast välja nutnud, otsustasin siiski veel järgmised kaks kuud vastu pidada. Raha oli see, mis otsustas – jah, tollal sain ma selle 4-kuulise praktika ajal ikka väga head palka, nii et koju tagasi naastes ostsime oma perele selle raha eest auto, küll kasutatud, aga ikkagi auto (aasta oli siis 1994).

Nüüd on siis kaks kuud Ameerikat täis saanud. Ja tunne on täpselt samasugune – tahaks koju, hirmsasti tahaks. Tahan maailma, mis on mulle tuttav, inimeste sekka, kellest ma arvan aru saavat ja see rehepaplus, mis meid seob, sellest tunnen ma puudust. See maailm siin on mulle võõras, nende inimeste mõttemaailmast ei saa ma aru (loomulikult ei saa, sest ma pole siin sündinud ega kasvanud, ei koolis ega tööl käinud), nende elustiil on mulle võõras ja eesmärgid kohati arusaamatud. Suhtle inimestega, kui sul on raske – ütlevad psühholoogid – see aitab. Hmm, võõras kultuuris võib see hoopis vastupidise efekti tekitada. Sa suhtled, viisakalt ja ettevaatlikult, viskad vahel naljagi (pole kindel, et sinu naljast alati aru saadakse:)), ja kuigi sa üritad olla viisakas ja tolerantne, siis kukub ikkagi aeg-ajalt teistmoodi välja, seda loomulikult täiesti tahtmatult.
No näiteks sa lähed laste kooliaasta lõpetamise peole. Ja seal tuleb sind kätlema jaapanlanna, öeldes sulaselges eesti keeles „tere!“ ning lisades, et ega palju rohkemat oskagi. Ja sa oled rõõmsalt üllatunud ning teed talle komplimenti, et oi, meie ei oska jaapani keeles sedagi. Ja siis tuleb välja, et tegemist ei olegi jaapanlase, vaid filipiinlasega, ja et Filipiinidel ei räägita jaapani keelt, ja üldse, ega nad tänu minevikule jaapanlasi eriti ei armasta. Ups!
Või siis näiteks kaldub jutt millegipärast Šveitsile. Ja mina räägin sellest, et Šveitsi sisenedes rabas mind see, kui imelik oli šveitsi saksa keel, et täiesti võimatu oli esialgu sellest aru saada. Ja siis selgus, et ühe koolipoisi vanaisa oli pärit Šveitsist ja tal oli saksa perekonnanimi. Ta vist solvus...
Vot sellistel hetkedel sa kirud ennast ja vannud maapõhja, et oli nüüd vaja sul jälle laterdada. Aga rääkima peab, sest see on tõsi, et vaikimist võetakse siin tõepoolest peaaegu et ebaviisakusena – ja seda ei ütle mitte mina, vaid nad ise…No ja siis sa räägidki, siiralt, kedagi solvata või pahandada tahtmata. Aga ei tule välja, no ei tule!
Teine võimalus on üritustele lihtsalt mitte minna ja selleasemel kodus raamatuid lugeda ja kergendatult ohata teiste, samasugust saatust jagavate perekondade sarnastest „ämbrisseastumistest“ lugeda. Hiljem on ju tegelikult isegi naljakas. Aga kohapeal piinlik.

Praegu olen endale pannud diagnoosi – koduigatsuse kõrgpunkt (ja mitte ainult endale). Praegu olen ka mina haavatavam kui muul ajal ja seepärast hoidun meelega multirahvuselisse seltskonda minemast kui see vähegi võimalik on. Ameeriklased ütlevad: viriseda pole mingit mõtet, tööd tuleb teha! No teeme siis tööd. Ja õpime. See viimane on vähemalt lapse jaoks küll tõsine töö.
Muidugi, ka psühholoogidel on õigus. Kui on mure, tule ja räägi. Aga alati on oluline, kellega sa räägid. Meil kahel on selles osas vedanud: ükskõik, kus me oleme ja milliste raskustega rinda pistame, me mõistame teineteist poolelt sõnalt, mõtleme ühtemoodi, tajume ühtemoodi, me armastame ja naudime vaikust… Meil pole vaja kolmandat osapoolt, kes tuleks ja ütleks, kuidas asjad käima peavad. Küllap tuleb see sellest, et oleme terve igaviku koos elanud:)
Muide, veel üks huvitav mõte vaikuse tolereerimisest tekkis mul täna, kui lugesin ühe oma tuttava, eestlasega abielus oleva ja hetkel Hispaanias resideeruva kolumbialanna blogist: „I miss Nordic silence!“ Vot sulle säh! Ja mina arvasin, et vaikusearmastus on midagi, mis ainult põhjamaalaste natuuri kuulub. Aga küllap on ta seda Eestis elades armastama hakanud:)

Aga rõõmu oli sellel nädalal ka (kuigi see rõõm nullis meie siiski veel säilinud lootuse suvel koju puhkusele sõita). Koolidirektor teatas, et meie laps on „edutatud“ esimesse klassi! Et ta on olnud väga tubli! „Bright girl,“ ütles direktor. No vot see tegi meele rõõmsaks! Eks me kõik ole ju pingutanud:)
Koolilõpu Beach Party

9.6.08

Hullud ilmad

Viimaste päevade ilm on olnud väga kuum: täna jõudis temperatuur Washingtonis 40 kraadini. Lisaks, niipea, kui sa oma nina õue pistad, mässib ookeanit tulev niiske õhumass ennast sinu ümber nagu märg käterätik, nii et mõne hetkega on tunne, nagu viibiksid sa Türgi saunas. Õhk on aurust sinine. Ja nii juba õige mitmendat päeva. Erinevate õhumasside liikumine on tekitanud katastroofisituatsioone üle Ameerika: tornaadod ja äikeselised tormid on laastanud linnu ja külasid, kaasa toonud mitme inimese surma, s.h ka siin, Washingtonis, kus autole peale kukkunud puu juhilt elu võttis. Teistel aladel jällegi on laastamistööd teinud üleujutused ja uputused. Paljud majapidamised on ilma elektrita, konditsioneeridest rääkimata.
Ameeriklaste sõnul on sellised ilmad juunikuus tavapäratud (põhjuseks ei miski muu kui kliima soojenemine, on nad absoluutselt veendunud), sest reeglina tõusevad temperatuurid nii kõrgele alles juuli-augustis, mistõttu tekivad tornaadod tavalist suve teises pooles ning nende liikumissuund on suuresti etteprognoositav. Viimane on vajalik selleks, et inimesed õigeaegselt evakueerida.

Sel aastal, nagu öeldud, on asi teisiti. Ühel kuumal pärastlõunal, kui telekast iga kahe minuti tagant saade katkestati ja läheneva tormi eest hoiatus anti, läksime katusele seda sündmust oma silmaga kaema. Tormituul ajas parasjagu pilvemassi Washingtoni poole. Tuleb tunnistada, et see oli päris sünge vaatepilt, mida ma üritasin ka pildile saada (kuid ega pilt seda õiget tunnet edasi anna:).


Pärastlõuna muutus ühtäkki ööks...

Nii me seal katusel siis istusime ja seda loodujõudude tegutsemist jälgisime. Ühtäkki oleks nagu mingi suitsupilv ühes kohas üles kerkinud, ja tõttöelda arvasimegi, et eemal on maja põlema plahvatanud. Pilv keris ja keris, meie muudkui arutasime ja arutasime, kuni lõpuks keeris haihtus ja telekast edastatud uudisest saime teada, et tegu oli hoopiski tornaadoga, küll väikese, aga siiski tornaadoga. No vot sulle meie tarkust! Oleks teadnud, oleks piltigi teinud. Aga eks teinekord oleme targemad:) Õhtul näidati uudistes ühte afro-ameerika noormeest (muide, „must“ ei tohi siin enam öelda, tuleb öelda afro-ameeriklane), keda oli pealaest jalatallani läbistanud äikeselöök, kuid kes oli endiselt täie tervise juures ning ameeriklaste sõnul olevat tegu imega.

Mida siis inimestele ellujäämiseks soovitatakse? „Stay cool!“ ütlevad saatejuhid uudistes. Mis enamasti tähendab, et vältida tuleb õues viibimist ning siseruumides konditsioneerid sees hoida (täitsa masendav kui nii edasi läheb, avastasime me ühtäkki – terve suvi nelja seina vahel?!). Pidevalt soovitatakse juua vett. Koolid, kus konditsioneerid ei tööta, suletakse ja lapsed saadetakse koju (suletavate koolide loetelu, mida meedia teel edastatakse, järjest pikeneb). Juhuks kui kodus süsteemid ei tööta, näiteks tormikahjustuste tõttu, siis järjest enam avatakse keset Washingtoni linna Cooling Centre´id – need on siis sellised kõigile avatud jaheda veega välibasseinid, kus ennast jahutamas käia saab. Ja tundub, et need on üsna populaarsed, eriti laste hulgas:)

Selline "süsteem" vist tormile vastu ei pea. Selliseid polegi siin nii vähe...

Meie pere jaoks on see esimene kogemus elada nii niiskes ja kuumas kliimas. Ja tuleb tunnistada, et see konditsioneerist puhuv jahe õhk on nii mõnelgi meist kaelalihased juba valutama pannud. Sest eks ole – kui Eestis kulub palju energiat selleks, et õhku soojendada, siis Ameerikas selleks, et õhku jahutada. Ja sellega tuleb meil harjuda.

6.6.08

Kes on ameeriklane?

„Ameerikat ei ole olemas. On palju erinevaid subkultuure,“ kirjutab Epp Petrone oma raamatus „Minu Ameerika“. Tõsi ta on. Kuid vaatamata sellele üldistatakse Ameerikamaal elavad inimesed ameeriklasteks ja Euroopas elavad inimesed eurooplasteks. Ja võrreldakse neid omavahel. Ja leitaksegi erinevusi, olgu siis võrdlejaks eurooplane või ameeriklane.

Lihtne elu
Hiljuti lugesin ühe ameeriklase uurimust ameeriklaste söömisharjumiste kohta. Teda huvitas nn prantsuse fenomen, ehk miks söögigurmaanidest ja jõusaalivihkajatest prantslased paksuks ei lähe. Neil nagu polekski kehakaaluprobleemi. Näiteks kui võrrelda Prantsusmaal müüdavate raamatute top-i Ameerikas müüdavatele, siis Prantsusmaal ei leia enimmüüdavate raamatute hulgast ühtegi dieeti käsitlevat raamatut, ameeriklaste enimmüüdud raamat seevastu on „The South Beach Diet“. Ja ameeriklasest uurija jõudis väga huvitavatele kaugemaleulatuvatele järeldustele.

Ameeriklane, nimelt, armastab lihtsat elu. Puhkusele? Jah, palun! Lennuk toimetab su lennujaamast otse Havai saarte liivastele randadele peesitama. Kõik, kuni viimse detailini, on sinu jaoks ära korraldatud. Ise ei pea pead vaevama ega keeleprobleemidega tegelema. Ja nii igal aastal. Enamus ameeriklasi pole kunagi Euroopas käinud. Sama on söögiga: ameeriklane teab juba ette, millisesse restorani ta õhtul läheb ja milline söök on see, mille ta menüüst välja valib. Kui see toit on korra juba ära proovitud ja heaks kiidetud, siis milleks riskida? Mäletan isegi, kui aastaid tagasi üritasime Tallinna külastanud ameeriklastele erinevaid söögikohti soovitada, kuid nemad valisid igaks juhuks McDonaldsi, olevat turvaline.

Eurooplane seevastu armastab vaheldust ja seiklusi. Oma puhkuse valib ta võimaluse korral erinevaid paiku ja riike külastades, katsetades kõike uut, mida pakutakse. Ka kohalikud söögid, olgu nad siis kui vastikud tahes, maitstakse kindlasti ära.

Ja mis on kõigel sellel pistmist kehakaaluga? Uurimuse autor väidab, et ameeriklased, valides lihtsa ja turvalise käitumismudeli, ei oska koguda erinevaid mälestusi, millest ka hiljem rõõmu tunda: jääb ju Havai saarelt heal juhul vaid ähmane mälestus kuumast rannaliivast…
Sama on söögiga: vastupidiselt prantslastele, kes söövad väga erinevaid toite, nautides aeglaselt suutäisi ja kujundades igast suutäiest tõelise maitseelamuse, ameeriklased sööki ei naudi, nad lihtsalt kugistavad selle kiiresti alla, teadvustamata endale kasvõi näiteks toidu mitmekesisuse olulisust. Seejärel tormavad jõusaali, et liigsetest kaloritest kiirelt vabaneda. Või haaravad Atkinsi dieedi järele (jätkuvalt dieet nr 1 Ameerikas!).

Meedia mõju
Millest räägib Ameerika meedia? Poliitikast, valimisvõitlusest ja majandusest. Õigemini majanduslangusest: kütuse hind tõuseb iga päevaga, linnamaasturite müük on drastiliselt langenud, toidu ja elektri hind tõuseb, kinnisvaramull kogub suurust, inimesed on sunnitud kahe kohaga tööle hakkama ja oma kesklinnakorteritest välja kolima jne, jne. Tuleb tuttav ette, kas pole?
Aga mitte ainult sellest ei räägi meedia. Kanaleid, mida teler tuppa toob, on sadu, igale maitsele ja huviringile, alates multifilmidest kuni tõsiste õppe- ja teadusprogrammideni välja. Ja muide, on ka mõni kanal, kus puuduvad reklaamipausid!

Kui reklaame jälgida, siis jääb vägisi tunne, et ilu- ja ravimitööstus on kaks jõulisemat teemat. See, kuidas siin noorust läbi ilulõikuste ja imettegevate kreemide müüakse, see on lausa uskumatu. Meil on sinna jõudmiseks veel pikk maa minna. Ja loomulikult ostetakse ja katsetatakse kõiksugust kraami oma nahal (ehk peaks ise ka järele proovima?:)). Üks Ameerika kirjanik, Rita Rudner kirjutas oma romaanis „I still have it…I just can´t rember where I put it“ nii: „Ostsin uue kortsudevastase kreemi. Kasutades seda kord päevas, näed noorem välja kuu aja pärast, kui kaks korda päevas, siis kahe nädala pärast! Mina sõin seda.“

Ilu- ja moetööstus on oma toodangu müümiseks välja mõelnud kõikvõimalikke trikke. On saateid, kus „inimene tänavalt“ pistetakse klaaskasti, kus ta siis keset linnaplatsi kõigile kritiseerida jäetakse. Seejärel võetakse ta kastist välja, korratakse üle kui vana ja kole ta möödujate arvates välja nägi, tehakse totaalne uuenduskuur ja ennäe! – uus, vähemalt kümme aastat noorem inimene on sündinud.
Muide, äärmiselt hästi kirjeldab tarbimiskultust Bret Easton Ellise romaan „American Psycho“ (aitäh kinkijatele!:)). Tarbitakse kõike, asju ja inimesi…
Taoline tarbimisühiskondlik suhtumine viib mind mõttele, et mulle harjumatult kergekäeliselt suhtutakse lahutustesse. Lahutus tundub olema nagu mingi paratamatus (küsimus ei ole kas? vaid millal?). Lahutus on pigem isegi positiivne asjade kulg, sest üks ameeriklane on majanduslikult iseseisev ega pea kooselus tekkinud probleemidega maadlema. Ta lihtsalt astub sellest välja. Nii on minuealiste põlvkonnaga. Eriti siis, kui lapsed on suureks kasvatatud, pole ju kooselul enam mõtet – siis tuleb võtta elult (tarbida!), mis võtta annab! Noorem, s.t just praegu pereloomiseas põlvkond, kes on selle nn lahutajate põlvkonna järeltulijad, enam abielusid ei sõlmigi – loomulikult, pole ju mõtet, nagunii ootab mingi aja pärast ees lahkuminek. Ametlik abielu jäävat mõnede arvates varsti ajalukku.

Ravimitest reklaamitakse peamiselt allergiavastaseid medikamente, sekka ka potentsi tõstvaid tablette, üks ravim ikka parem kui teine. Kusjuures huvitav on see, et sageli reklaamitakse ka retseptiravimeid – et mitte arst ei otsi sulle õiget ravimit, vaid sa ise lähed ja nõuad retsepti just sellele õigele, kiiresti kõik probleemid lahendavale ravimile. Ja komplikatsioonide eest hoiatatakse: et kui erektsioon ikka nelja tunni möödudes üle pole läinud, siis tuleb kindlasti arsti poole pöörduda:)
Ja veel. 100 miili on eurooplase jaoks pikk maa, 100 aastat on ameeriklase jaoks pikk aeg.

3.6.08

Children learn what they live

If a child lives criticism
He learns to condemn

If a child lives with hostility
He learns to fight

If a child lives with ridicule
He learns to shy

If a child lives with shame
He learns to be guilty

If a child lives with tolerance
He learns to be patient

If a child lives with encouragement
He learns to be confidence

If a child lives with security
He learns to be faith

If a child lives with approval
He learns to be himself

If a child lives with acceptance & friendship

He learns to find love in the world

2.6.08

Tagasi katusele

Seda blogijuttu kirjutada on olnud kõige raskem, olen seda mitu korda alustanud ja siis jälle tervenisti ära kustunud. Ja mitte sellepärast, et sõnaseadmise oskus oleks kusagile ära kadunud või teemad otsa saanud, oh ei, teemapuudust siin kindlasti ei tule, lihtsalt see aeg on osutunud meie perele siinolemise aja jooksul kõige raskemaks. Ja rasketest asjadest on raske kirjutada.
Eelmise nädalal, kui kaks nädalat katusekorteris elatud aeg täis sai, kolisime alla, oma endisesse korterisse tagasi, nii nagu kokkulepe ette nägi. Selle aja jooksul pidi majaomanik lutikate probleemi likvideerima. Aga – ja nüüd tulebki kõige jubedam koht – meie öö oli nagu õudusfilmis! Neid, st lutikaid oli vähemalt viis korda rohkem, nad olid näljased ja seetõttu ründasid juba esimese poole tunni jooksul, kõik korraga! Ma ise ei usuks kui keegi teine seda räägiks! See oli nii uskumatu ja nii õudne, et esialgu, istudes põrandal maas, arvasime, et tegu on halva unenäoga. Nagu ikka, inimene kõigepealt eitab, keeldub uskumast, kuid seejärel ei jää muud üle kui aktsepteerida ja probleemiga tegelema hakata.

Nõukogude inimene on karastatud inimene. Ma ei tea ühtegi minu aja üliõpilast, kes poleks ühikas lutikate, tarakanide, kirpude või hiirte-rottidega võitlust pidanud. Mida kõike me ette ei võtnud: mäletan valge mürgipulbri hunnikuga seljas ringi liduvaid tarakane; või seda, kuidas lutikapesadele tulist vett peale valasime ja ööseks ennast nii sisse pakkisime, et ainult hingamisava sisse jäi. Sest kaevata polnud ju kellelegi, sellest lihtsalt polnud abi. Hiired, muide, olid meie jaoks kõige süütumad loomakesed, neid pidasime me koduloomade asemel ja hoolitsesime selle eest, et neil ka suvevaheajal miskit hamba alla pista oleks (olime ikkagi maaülikooli üliõpilased:))

Siin aga on teine asi – siin on rikas tsiviliseeritud ühiskond – siin tuleb kaevata, nõuda, häält tõsta kui vaja, sest kui sa seda ei tee, siis….ise tead.

Öö elasime kuidagi üle (õnneks olid nad ainult ühes toas, ikka selles samas, kus ennegi!) ja hommikul külastasime kohe mänedžeri. Kuna mänedžer teadis, et mulle katusekorter tegelikult meeldis, siis tegi ta meile ettepaneku kolida sinna tagasi ja jäädagi, kuni lepinguaja lõpuni, sama hinna eest (katusekorter on tegelikult oluliselt kallim). Mulle see mõte meeldis ja ma tundsin, et kõigi nende kannatuste kiuste, on lõpp ikkagi õnnelik.
Ja niisiis, jälle kolisime. Minu päevad olid täidetud kolimisega: neljas kord pooleteise kuu jooksul (happy me!). Ja laps ei saanud koolist tulles aru, miks me kogu aeg erinevates korterites elame:) Aga õnneks meeldis ka temale katusel rohkem. Aga jah, arvata, et see lutikaprobleem nii lihtsalt laheneb, oleks naiivne, eriti vaadates, kuidas nad tegutsevad, või õigupoolest ei tegutse. Või ma ei saa üldse aru, mida nad teevad. Võib-olla ei mõista nad olukorra tõsidust. Eks tulevik näitab.

Ja nagu oleks sellest veel vähe. Kolimispäeva õhtul, kui lapse koolikotti „revideerisin“, leidsin kaks kirja: üks teatas, et koolis liigub parvo viirus (mul suri koer kunagi mu enda käte vahel parvo viirusesse ja ma olin siiani arvanud, et see ongi ainult koerte haigus), ja teine, et osadel lastel on täid. Tundub, et kõigil on siin hea elada, ka viirustel ja sitikatel.