Jaaniõhtu möödus meil välieestlastest abielupaari juures, kes on siia elama asunud peale sõda. Ja tundub, et neil läheb hästi ja nad oma eluga rahul. Uueks Ameerika presidendiks loodavad nad saada Obama…
Aga kokku viis meid nende eestlastega Jaune, see noor Eesti naine, kes Afganistanis haavata sai ja kes on hetkel siinses hospidalis „uut jalga“ saamas. Ja teate, ma pole ammu nii avatud, elurõõmsat ja energilist inimest näinud kui tema! Meie, kes me pole selliseid kannatusi läbi elanud, arvame, et leiame eest masendunud, elu mõtte kaotanud inimese. Ei, ei leia! Vastupidi – see noor naine tundis, et ta oleks nagu tolles, täpselt aasta tagasi toimunud plahvatuses uuesti sündinud. Sest väga napilt jäi puudu surmast. Ja oma jalg – noh, kui ei teaks, ei saaks arugi. Nagu ta ise ütleb, et kui ta läheb hospidali jõusaali, siis küsitakse tema olematu abikaasa kontaktandmeid, sest keegi ei taipa, et ta ise see haavatu on. Ja uusi jalgu – neid võrreldakse omavahel teiste hospidali patsientidega, nagu uusi automarke, et kellel on parem ja uhkem:) Vot selline põnev maailm. Aga jah, mulle isiklikult jäi küll selline tunne, et Jaunega võiks kohtuda veel ja veel, sest elurõõmsad inimesed nakatavad ka teisi oma energilisusega, liiatigi veel sellise elukogemuse läbi elanud inimesed. Neil on, mida meile öelda! Kasvõi seda, et kahetseda siin ilmas pole mõtet. Siiralt. Õnne sulle, Jaune!
Mis me veel tegime?
Käisime maa-alustes stalaktiidikoobastes. Ja muidugi, kollijuttude tulemuseks on see, et juba teist ööd ei ole me rahulikult magada saanud, sest laps käib varaste hommikutundideni, padi kaenlas, ringi, keeldudes oma toas magama jäämast.
Vahelduseks mõnusat jahedust pakkuvad stalaktiidikoopad
Folkfestival on Washingtonis käimas. Eile oli Butaani päev.
Aga üldiselt on meil siin endiselt palav: päike kütab ja õhk on niiske, temperatuur ulatub 33 kraadini ning kogu Ameerikat räsivad jätkuvalt tormid. Meie lähme mõneks päevaks Kanadasse, seal ehk on pisut jahedam.
Ja veel. Mõne aja eest pisteti korteri ukse alt sisse paberileht, kuhu kogutakse allkirju ja mille tekst nõuab majas oleva jõusaali uste avamist vähemalt kella neljast hommikul. Sest praegune, kella kuuene avamisaeg, olevat liiga hiline.
3 kommentaari:
Kui Jaune sai Presidendilt see aasta autasu, siis tõusis terve saal püsti ja plaksutas talle. Fantastiline naine!
Ja kui mina selgitan, et Tallinnas võiks ka mõni spordiklubi avatud olla hommikul kella 6-st, siis vaadatakse mind imelikult! Mitte, et mul kell 6 sportida meeldiks, vaid pigem leiaks ma ennem selle tunnikese hommikul, kui õhtul.
Mina elan ka Murastes :)
Tere Marliis!
Aitäh sulle heade kommentaaride eest! Nii et oleme siis naabrid:) Kui koju tulen, võiksime grilliõhtu korraldada:)
Kindlasti teeme grillõhtu, aga selleks peab vist nüüd 3 aastat ootama :)
Postita kommentaar