Kanadas

„Täna sain ma aru, et pole paremat riiki kui Ameerika,“ ütles muigelsui üks noor mees teisele meie taga kui me peale iseseisvuspäeva ilutulestikku kodu poole astusime. Ilutulestik oli tõesti võimas, nii nagu USAle ikka kohane. Kanada ei suutnud sellele pooltki vastu panna:)

Kanada-reis oli meie jaoks tõeliselt kosutav, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Esiteks, Kanada ilm on Eesti ilmale väga sarnane ja oli tunne nagu astuksid kuumast aurusaunast korraks jahedamasse selgemasse eesruumi. Sarnane on ka loodus – egas ilmaasjata öelda, et sõjapõgenikest eestlased jäid Kanadasse eelkõige seepärast, et kogu ümbrus meenutas neile kodumaad. Lisaks on kanadalased üldiselt tagasihoidlikumad, seda nii riietuse kui käitumise osas. Vähemalt mina tunnetasin selles osas ameeriklastega võrreldes selget vahet. Ja muidugi liikluskultuur – äärmiselt rahulik, viisakas ja signaalivaba.

Toronto on tornide linn, koos kõrgeima teletorniga maailmas

Ja muidugi eestlaste kogukond Torontos – hämmastav, aga ka sõjapõgenike lapsed ja lapselapsed räägivad eesti keelt, käivad sageli koos, korraldavad suurejoonelisi ühisüritusi, kannavad eesti rahvariideid ja on uhked oma rahvuse üle. Toronto Eesti Majas sebivad pidevalt nii välis- kui kodueestlased, nii noored kui ka need, kes veel sõjamälestusi endas kannavad. Ma olen selles Eesti majas käinud mitmeid kordi ning iga kord kui sisse astun, tunnen, nagu oleks majal mingi eriline aura – ja tõenäoliselt ongi, sest niipalju erinevaid inimsaatusi ja mälestusi hoiab see maja enda seinte vahel. See aura on selline, mis tekitab aukartust ja austust nende inimeste vastu, kes siin seinte vahel liiguvad, ja nende vastu, kes nüüdseks juba lahkunud, kuid kelle mõtteid ja meenutusi keldriarhiivis hoolega hoitakse. Arhiiv – see on koht, kus iga ihuliige sinus tunneb, kuidas aeg on peatunud: käsitsi kirjutatud emotsionaalsed kirjad rindelt, koduigatsus, lootus, sõprus, armastus, valu, kaotused ja muidugi huumor, mis aitas sõjakoledustes hakkama saada.

Tahvel Toronto Eesti Maja seinal

Mis veel reisist meelde jäi? Reis oli pikk ja värvikas – läbisime autoga ma-ei-teagi-kui-palju-miile, aga alustasime Washingtonist, seejärel tuli Seedrioru (koht Kanadas, metsa sees, kus toimus väliseestlaste laulupidu), siis Toronto, siis New York ja siis tagasi Washingtoni. Kanada-Ameerika piiri peal esitati meile mitmeid küsimusi, täpselt samasugususeid nagu omal ajal siis, kui riigist välja minna tahtsime: kuhu ja milleks?...kui kauaks?…keda tunnete?...jne, jne. Tõesti, selline nõuka-aja nostalgia tuli peale kohe:)

Niagara Falls - ühel pool Kanada, teisel USA

Väliseeslaste laulupidu oli muidugi omaette sündmus, mida kajastas natuke ka eesti meedia, kuid mind üllatas positiivselt jällegi tõeliselt rohke osavõtt ja suur lauljate hulk, kellel on tahtmist koos eesti keeles laulmas käia. Tõsi, natuke oli vahepeal aktsenti ka tunda, aga tuleb tunnistada, et pagana võimas oli siiski, eriti kui kogu rahvas Alo Matiiseni laule kaasa laulis.

New Yorgis rabas mind eelkõige liikluskultuur, või õigupoolest kultuuritus. Näiteks taksodel on seal „alati eesõigus“: seda on lihtne järeldada kui pilk kollaste taksode kulunud põrkeraudadele heita – need on reeglina mustade kummiribadega üle kleebitud:). Sõidetakse sealt, kust mahub ja igal võimalikul juhul antakse signaali, kasvõi profülaktika mõttes. Ja muidugi tohutud ummikud – Londoni kesklinn tuli meelde:)

Mis veel? Kui kanadalase käest küsida, mis on see peamine, millest poolest kanadalased erinevad ameeriklastest, siis ta vastab tagasihoidlikult: kui sa lähed Ameerikasse, hakatakse sinust kasvatama ameeriklast; kui sa lähed Kanadasse, jääd sa selleks, kes sa oled:). Tundub, et tal on tuline õigus.