Kui ameeriklased oma pealinnale kohta valisid, ei tahtnud kohalikud elanikud neile häid maid eraldada ja ainuke, mida nad pakkusid oli soo, seda sõna otseses mõttes. Soostunud ning madalale, seisva õhuga maa-alale on nüüdseks suur ja uhke pealinn rajatud, kuid probleemid, mis soos elamisega kaasnevad ja mida me omal nahal paratamatult iga päev tunnetame, on jäänud.
Kui me Washingtoni tulime, ei osanud me muidugi esialgu sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Sellest, et siin „kausis“ kuum õhk suvekuudel seisab, sellest saime üsna ruttu aru. Aga kes see enne kuulnud on, et suurlinnas sind sitikate parv vaata et elusalt nahka pistab?! Parmude ja sääskede käes karastunud Eesti inimest ei hirmuta ju miski, vähemalt tema enda arvates. Aga võta näpust – imepisikeste elajate mitte enam pisikesed hammustuskohad annavad endast suure sügelemisega märku alles teisel-kolmandal päeval ega lähe ära enne kui tubli nädal möödas. Peale arvamist, et ah-mis-nad-meile-ikka-teevad ja iseenda oh-küll-läheb-üle tarkuse rakendamist otsustasime siiski hakata uurima, mis sitikad need ikkagi on ja kuidas kohalikud elanikud nendega võitlevad. Seda enam, et laps oli ennast nädala jooksul täiesti katki kratsinud. Ja niisiis saimegi targemaks.
Selgub, et samalt interneti leheküljelt, kust saab teavet ilma kohta, saab teavet ka moskiitode elutegevuse intensiivsuse kohta, eraldi päevade ja tundide kaupa. Samuti saab teada, kes on moskiitod, mis haigusi nad levitavad, ning kuidas nende eest hoiduda. Ja kui sa selle kõik läbi loed, siis oi-jah, ega ei tahagi nagu enam õue minna. Ega akent lahti hoida.
Ameerikas on ühtekokku umbes 200 moskiitoliiki, kellest umbes 100 liiki kannab edasi erinevaid haigusi. Haigused on enamasti kergelt läbipõetavad, põhjustades pea- ja lihasevalu, palavikku, nõrkust, kuid on ka surmavaid viirusi. Näiteks entsefaliiti põhjustava Arboviiruse surmaga lõppevate haiguste protsent on 35 (võib-olla midagi sarnast meie puukide poolt levitatava viirusega?). Järgmiseks, veel hullemaks viiruseks on nn Lääne-Niiluse viirus, mis samuti tekitab surmavat entsefaliiti. Samas öeldakse, et haigus kujuneb välja ühel inimesel 150st ja et riskigrupiks on peamiselt üle 50se elueaga inimesed. Siis malaaria, mis võib kulgeda kergelt, kuid lõppeda ka surmaga. Hetkel töötatakse välja vaktsiini. Ja siis veel kollatõbi (nüüd ma saan aru, miks lapsi selle vastu kohustuslikus korras vaktsineeritakse). Ning veel mingi tõbi, millele ma eesti-keelset vastet paraku ei leidnudki (Dengue fever).
Nii et teeb ettevaatlikuks küll.
Ja mida siis ette võtta soovitatakse?
Punkt 1. Ärge minge õhtul õue! Mnjah, siiani oleme just õhtuti õues käinud, sest siis on natukenegi jahedam.
Punkt 2. Katke kogu keha riietega! Kuumaga me ju harrastame võimalikult nappi riietust:)
Punkt 4. Kasutage moskiitosid peletavaid spreisid! Soetasime selle meiegi.
Punkt 5. Parandage aknad ja uksed, et moskiitod sisse ei pääseks!
Punkt 6. Pügage maja ümbert muru! Muide, nüüd ma saan aru küll, miks Ameerikas on nõue, et muru ei tohi olla pikem kui kaks sentimeetrit. Põhjus ju puht pragmaatiline.
Punkt 7. Jälgige, et õues poleks seisvat vett!
Punkt 8. Jälgige, et ka naaber pügaks muru, koristaks prügi ja vahetaks basseinis vett:)
Kokkuvõttes. Kui te kunagi peaksite Washingtoni kanti elama sattuma, siis valige omale elamiseks kõrgeim koht, mis võimalik. Näiteks Arlingtoni tornmaja:)
Kui me Washingtoni tulime, ei osanud me muidugi esialgu sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Sellest, et siin „kausis“ kuum õhk suvekuudel seisab, sellest saime üsna ruttu aru. Aga kes see enne kuulnud on, et suurlinnas sind sitikate parv vaata et elusalt nahka pistab?! Parmude ja sääskede käes karastunud Eesti inimest ei hirmuta ju miski, vähemalt tema enda arvates. Aga võta näpust – imepisikeste elajate mitte enam pisikesed hammustuskohad annavad endast suure sügelemisega märku alles teisel-kolmandal päeval ega lähe ära enne kui tubli nädal möödas. Peale arvamist, et ah-mis-nad-meile-ikka-teevad ja iseenda oh-küll-läheb-üle tarkuse rakendamist otsustasime siiski hakata uurima, mis sitikad need ikkagi on ja kuidas kohalikud elanikud nendega võitlevad. Seda enam, et laps oli ennast nädala jooksul täiesti katki kratsinud. Ja niisiis saimegi targemaks.
Selgub, et samalt interneti leheküljelt, kust saab teavet ilma kohta, saab teavet ka moskiitode elutegevuse intensiivsuse kohta, eraldi päevade ja tundide kaupa. Samuti saab teada, kes on moskiitod, mis haigusi nad levitavad, ning kuidas nende eest hoiduda. Ja kui sa selle kõik läbi loed, siis oi-jah, ega ei tahagi nagu enam õue minna. Ega akent lahti hoida.
Ameerikas on ühtekokku umbes 200 moskiitoliiki, kellest umbes 100 liiki kannab edasi erinevaid haigusi. Haigused on enamasti kergelt läbipõetavad, põhjustades pea- ja lihasevalu, palavikku, nõrkust, kuid on ka surmavaid viirusi. Näiteks entsefaliiti põhjustava Arboviiruse surmaga lõppevate haiguste protsent on 35 (võib-olla midagi sarnast meie puukide poolt levitatava viirusega?). Järgmiseks, veel hullemaks viiruseks on nn Lääne-Niiluse viirus, mis samuti tekitab surmavat entsefaliiti. Samas öeldakse, et haigus kujuneb välja ühel inimesel 150st ja et riskigrupiks on peamiselt üle 50se elueaga inimesed. Siis malaaria, mis võib kulgeda kergelt, kuid lõppeda ka surmaga. Hetkel töötatakse välja vaktsiini. Ja siis veel kollatõbi (nüüd ma saan aru, miks lapsi selle vastu kohustuslikus korras vaktsineeritakse). Ning veel mingi tõbi, millele ma eesti-keelset vastet paraku ei leidnudki (Dengue fever).
Nii et teeb ettevaatlikuks küll.
Ja mida siis ette võtta soovitatakse?
Punkt 1. Ärge minge õhtul õue! Mnjah, siiani oleme just õhtuti õues käinud, sest siis on natukenegi jahedam.
Punkt 2. Katke kogu keha riietega! Kuumaga me ju harrastame võimalikult nappi riietust:)
Punkt 4. Kasutage moskiitosid peletavaid spreisid! Soetasime selle meiegi.
Punkt 5. Parandage aknad ja uksed, et moskiitod sisse ei pääseks!
Punkt 6. Pügage maja ümbert muru! Muide, nüüd ma saan aru küll, miks Ameerikas on nõue, et muru ei tohi olla pikem kui kaks sentimeetrit. Põhjus ju puht pragmaatiline.
Punkt 7. Jälgige, et õues poleks seisvat vett!
Punkt 8. Jälgige, et ka naaber pügaks muru, koristaks prügi ja vahetaks basseinis vett:)
Kokkuvõttes. Kui te kunagi peaksite Washingtoni kanti elama sattuma, siis valige omale elamiseks kõrgeim koht, mis võimalik. Näiteks Arlingtoni tornmaja:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar