Seda blogijuttu kirjutada on olnud kõige raskem, olen seda mitu korda alustanud ja siis jälle tervenisti ära kustunud. Ja mitte sellepärast, et sõnaseadmise oskus oleks kusagile ära kadunud või teemad otsa saanud, oh ei, teemapuudust siin kindlasti ei tule, lihtsalt see aeg on osutunud meie perele siinolemise aja jooksul kõige raskemaks. Ja rasketest asjadest on raske kirjutada.
Eelmise nädalal, kui kaks nädalat katusekorteris elatud aeg täis sai, kolisime alla, oma endisesse korterisse tagasi, nii nagu kokkulepe ette nägi. Selle aja jooksul pidi majaomanik lutikate probleemi likvideerima. Aga – ja nüüd tulebki kõige jubedam koht – meie öö oli nagu õudusfilmis! Neid, st lutikaid oli vähemalt viis korda rohkem, nad olid näljased ja seetõttu ründasid juba esimese poole tunni jooksul, kõik korraga! Ma ise ei usuks kui keegi teine seda räägiks! See oli nii uskumatu ja nii õudne, et esialgu, istudes põrandal maas, arvasime, et tegu on halva unenäoga. Nagu ikka, inimene kõigepealt eitab, keeldub uskumast, kuid seejärel ei jää muud üle kui aktsepteerida ja probleemiga tegelema hakata.
Nõukogude inimene on karastatud inimene. Ma ei tea ühtegi minu aja üliõpilast, kes poleks ühikas lutikate, tarakanide, kirpude või hiirte-rottidega võitlust pidanud. Mida kõike me ette ei võtnud: mäletan valge mürgipulbri hunnikuga seljas ringi liduvaid tarakane; või seda, kuidas lutikapesadele tulist vett peale valasime ja ööseks ennast nii sisse pakkisime, et ainult hingamisava sisse jäi. Sest kaevata polnud ju kellelegi, sellest lihtsalt polnud abi. Hiired, muide, olid meie jaoks kõige süütumad loomakesed, neid pidasime me koduloomade asemel ja hoolitsesime selle eest, et neil ka suvevaheajal miskit hamba alla pista oleks (olime ikkagi maaülikooli üliõpilased:))
Siin aga on teine asi – siin on rikas tsiviliseeritud ühiskond – siin tuleb kaevata, nõuda, häält tõsta kui vaja, sest kui sa seda ei tee, siis….ise tead.
Öö elasime kuidagi üle (õnneks olid nad ainult ühes toas, ikka selles samas, kus ennegi!) ja hommikul külastasime kohe mänedžeri. Kuna mänedžer teadis, et mulle katusekorter tegelikult meeldis, siis tegi ta meile ettepaneku kolida sinna tagasi ja jäädagi, kuni lepinguaja lõpuni, sama hinna eest (katusekorter on tegelikult oluliselt kallim). Mulle see mõte meeldis ja ma tundsin, et kõigi nende kannatuste kiuste, on lõpp ikkagi õnnelik.
Ja niisiis, jälle kolisime. Minu päevad olid täidetud kolimisega: neljas kord pooleteise kuu jooksul (happy me!). Ja laps ei saanud koolist tulles aru, miks me kogu aeg erinevates korterites elame:) Aga õnneks meeldis ka temale katusel rohkem. Aga jah, arvata, et see lutikaprobleem nii lihtsalt laheneb, oleks naiivne, eriti vaadates, kuidas nad tegutsevad, või õigupoolest ei tegutse. Või ma ei saa üldse aru, mida nad teevad. Võib-olla ei mõista nad olukorra tõsidust. Eks tulevik näitab.
Ja nagu oleks sellest veel vähe. Kolimispäeva õhtul, kui lapse koolikotti „revideerisin“, leidsin kaks kirja: üks teatas, et koolis liigub parvo viirus (mul suri koer kunagi mu enda käte vahel parvo viirusesse ja ma olin siiani arvanud, et see ongi ainult koerte haigus), ja teine, et osadel lastel on täid. Tundub, et kõigil on siin hea elada, ka viirustel ja sitikatel.
Eelmise nädalal, kui kaks nädalat katusekorteris elatud aeg täis sai, kolisime alla, oma endisesse korterisse tagasi, nii nagu kokkulepe ette nägi. Selle aja jooksul pidi majaomanik lutikate probleemi likvideerima. Aga – ja nüüd tulebki kõige jubedam koht – meie öö oli nagu õudusfilmis! Neid, st lutikaid oli vähemalt viis korda rohkem, nad olid näljased ja seetõttu ründasid juba esimese poole tunni jooksul, kõik korraga! Ma ise ei usuks kui keegi teine seda räägiks! See oli nii uskumatu ja nii õudne, et esialgu, istudes põrandal maas, arvasime, et tegu on halva unenäoga. Nagu ikka, inimene kõigepealt eitab, keeldub uskumast, kuid seejärel ei jää muud üle kui aktsepteerida ja probleemiga tegelema hakata.
Nõukogude inimene on karastatud inimene. Ma ei tea ühtegi minu aja üliõpilast, kes poleks ühikas lutikate, tarakanide, kirpude või hiirte-rottidega võitlust pidanud. Mida kõike me ette ei võtnud: mäletan valge mürgipulbri hunnikuga seljas ringi liduvaid tarakane; või seda, kuidas lutikapesadele tulist vett peale valasime ja ööseks ennast nii sisse pakkisime, et ainult hingamisava sisse jäi. Sest kaevata polnud ju kellelegi, sellest lihtsalt polnud abi. Hiired, muide, olid meie jaoks kõige süütumad loomakesed, neid pidasime me koduloomade asemel ja hoolitsesime selle eest, et neil ka suvevaheajal miskit hamba alla pista oleks (olime ikkagi maaülikooli üliõpilased:))
Siin aga on teine asi – siin on rikas tsiviliseeritud ühiskond – siin tuleb kaevata, nõuda, häält tõsta kui vaja, sest kui sa seda ei tee, siis….ise tead.
Öö elasime kuidagi üle (õnneks olid nad ainult ühes toas, ikka selles samas, kus ennegi!) ja hommikul külastasime kohe mänedžeri. Kuna mänedžer teadis, et mulle katusekorter tegelikult meeldis, siis tegi ta meile ettepaneku kolida sinna tagasi ja jäädagi, kuni lepinguaja lõpuni, sama hinna eest (katusekorter on tegelikult oluliselt kallim). Mulle see mõte meeldis ja ma tundsin, et kõigi nende kannatuste kiuste, on lõpp ikkagi õnnelik.
Ja niisiis, jälle kolisime. Minu päevad olid täidetud kolimisega: neljas kord pooleteise kuu jooksul (happy me!). Ja laps ei saanud koolist tulles aru, miks me kogu aeg erinevates korterites elame:) Aga õnneks meeldis ka temale katusel rohkem. Aga jah, arvata, et see lutikaprobleem nii lihtsalt laheneb, oleks naiivne, eriti vaadates, kuidas nad tegutsevad, või õigupoolest ei tegutse. Või ma ei saa üldse aru, mida nad teevad. Võib-olla ei mõista nad olukorra tõsidust. Eks tulevik näitab.
Ja nagu oleks sellest veel vähe. Kolimispäeva õhtul, kui lapse koolikotti „revideerisin“, leidsin kaks kirja: üks teatas, et koolis liigub parvo viirus (mul suri koer kunagi mu enda käte vahel parvo viirusesse ja ma olin siiani arvanud, et see ongi ainult koerte haigus), ja teine, et osadel lastel on täid. Tundub, et kõigil on siin hea elada, ka viirustel ja sitikatel.
1 kommentaar:
Sattusin seda blogi juhuslikult lugema ja nüüd hoian sellel reeglipäraselt silma peal. Seda põhjusel, et tegemist on väga stiilse ja huvitava kirjastiiliga. Teiselt, igale emale meeldib lugeda, kuidas teistes peredes igapäeva asjad on reguleeritud. Samas olen ma kogu aeg mõelnud, kuidas nn diplomaadid suudavad terve perega kolida - minu jaoks on see ületamatu raskus. Seda enam ma imetlen Sind!
Postita kommentaar