Kultuurierinevusi

Ameeriklastele meeldib analüüsida, lahata, arutleda ja arvustada; arvustada inimesi, olukordi, hiljuti toimunud sündmusi või mis iganes hetkel huviorbiiti satub. Analüüsimine on neil loomuses, nad peavad seda väga vajalikuks ja teevad seda oskuslikult ning suurima heameelega, jätmata unarusse ühtegi olulist või vähemolulist detaili. Koos kõikvõimalike spetsialistide arvamuste avaldamisega korraldatakse hulgaliselt avalikke küsitlusi, et ka mina, lihtne kodanik, saaksin sõna sekka öelda. Ma võin helistada saate ajal otse eetrisse, näiteks teleuudiste ajal, ja öelda, mis mul öelda on, nii nagu näiteks Raadio Kuku saates Vox Populi.

Hetkel käib Ameerikas tuure koguv valimisvõitlus ja kõik kandidaadid on sunnitud ennast rahva ees "lahti riietama" (mulle tundub, et rohkem, kui nad seda ise ehk sooviksidki). Praegu näiteks lahatakse kogu avalikkuse ees ühe presidendikandidaadi, John McCain`i 400-leheküljelist meditsiinikaarti, sest ameeriklased arvavad, et McCain on liiga vana ja haige, et presidendina neli aastat vastu pidada. Meditsiinirekord (kaart) edastati mõni päev tagasi ajakirjanikele ja nii oleme siis televisiooni vahendusel teada saanud, et kandidaat on põdenud väga mitmeid haigusi ja üle elanud mitu operatsiooni: kolm korda on opereeritud melanoomi, mitu korda sätitud luid kokku (kuna olles Vietnamis sõjavangis, purustati neid tal üksjagu), lisaks veel mingi kasvaja, iluoperatsioonid jne, jne.

Mõned head aastad tagasi lahati Bill Clintoni eraelu ja armuafääri Monica Lewinskiga, mida kindlasti mäletab enamus eestlasi, sest teema oli ikka nii aktuaalne, et tõenäoliselt jõudis see ka kõige kaugematesse maailmanurkadesse. Vastupidiselt enamusele eurooplastest, kes arvavad, et inimesel on õigus oma eraelu privaatsusele, mida avalikkus arvustada ei tohiks, peavad ameeriklased loomulikuks, et kõrgetel ametipostidel olevate inimeste eraelu peab olema laitmatu ning avalikkusele kättesaadav. Kultuuridevaheline erinevus, mis teha:)

Oskuslik situatsioonianalüüs ja arvustamine on kindlasti üks tegevusi, millega meie perel tuleb harjuda ning oma oskusi selles osas „lihvida“. Ning kuna meie pole Ameerikas koolis käinud ega sedalaadi kultuuri lapseeast peale õppinud, siis analüüsioskuste arendamiseks oleme sunnitud kasutama meetodit „learning by hard way“ (hmm, ma ei oskagi seda eesti keelde tõlkida).

No näiteks. Selle aja jooksul, mil meie laps on kooliteed käinud, oleme Astridi klassiõpetajaga vahetanud üksjagu kirju, millest esimest ma kirjeldasin oma eelmises blogis. Seal paluti, et teeksime lapsele selgeks, et koolitunnis tuleb kuulata õpetajat. Tookord käisime kohapeal, selgitasime situatsiooni ning lubasime omalt poolt teha, mis annab, arvates naiivselt, et sellega „kurjad“ kirjad piirduvad. Kuid oh ei – mõne aja pärast tuli uus, leheküljepikkune kiri (ei olnud lillelisel paberil:(, mis lühidalt öeldes väljendas palvet, et teeksime oma lapsele selgeks, et ta „oma käed endale hoiaks“, sest ta olevat täna kasutanud neid ühe väikese poisi peal…et selline käitumine ei ole koolis aktsepteeritud...jne, jne. Kirja lugedes hakkasin ennast tundma justkui näeksin halba und, ja et varsti ärkan üles, sest see ei saa ometi olla tõsi! Kuidas siis nüüd nii halvaks on asjad läinud? Mis on ometi juhtunud? Tean, et Astrid on emotsionaalne ja impulsiivne laps, aga ma pole näinud, et ta asja eest teist taga kedagi lööma läheb – keegi peab enne ikka provotseerima. Egas midagi, istusime lapsega maha, arutasime situatsiooni, vaatasime silma ja ma sain aru, et laps ei peta mind, öeldes, et poiss lõi teda esimesena. Ja et poiss on oma klassi poiss ning lihtsalt kasvult natuke väiksem (tõsi, Astrid tundub olema oma klassis kasvult kõige pikem laps) ning et see poiss provotseerib teda pidevalt.

Nojah, kuna kooli kohapeale minna pole lubatud ja telefoni teel õpetajat kätte saada on keeruline, siis kirjutasime samuti leheküljepikkuse selgituse ning edastasime e-maili teel õpetajale. Õpetaja kirjutas vastu (pika selgitusena, seekord jälle lillelisel paberil:)), et õnneks abiõpetaja nägi situatsiooni pealt – jah, tõepoolest oli see nii, et poiss lõi esimesena ning on kahju, et me saime aru, nagu oleks kiri ainult Astridi vanematele saadetud - ka teise osapoole vanemaid informeeriti samamoodi. Meile oli see tõeliseks kergenduseks. Kuigi mitte kauaks.
Järgmisel päeval tuli uus kiri, et jälle nad kaklesid, ja olgugi, et keegi õpetajatest ei näinud, siis mõned usaldusväärsed õpilased seletasid, et seekord lõi Astrid esimesena. Astrid jällegi selgitas, et poiss provotseeris ja tegelikult lõi laua alt jalaga…. Oehh! No kuidas sa seda õigust mõistad? Räägid ja selgitad, selgitad ja räägid….ja loodad, et asjad laabuvad. Et kui ükskord inglise keel suus, siis ei pea käsi-jalgu enam kasutama….Või on see naiivne lootus? Sest niipalju kui mina oma varast kooliaega mäletan, siis poisid ikka kiusasid, eriti vahva oli nende arust tüdrukuid patsist tirida, ja loomulikult tegid nad seda siis, kui õpetajad ei näinud. Või nagu Sulev Nõmmik oma filmis „Siin me oleme“ ütleb, et mis need poisid ikka tahavad: alguses kakelda, pärast kurameerida…:)

Aga jah, see, et neid leheküljepikkuseid kirju (situatsioonianalüüse) kooli ja kodu vahel vahetatakse – meie jaoks nüüd juba pea iga päev – see vajab harjumist. Ja võib-olla ei olegi see nii halb? Sest taoline kirjavahetus hoiab sind kursis lapse käitumisega koolis ja sunnib sind sellega iga päev tegelema, juba maast madalast. Ja võib-olla on siis ka näiteks koolivägivalda hiljem vähem? Ei tea. Mõtlemisainet igal juhul on.