Huvitavat lugemist:)
Meil on siis laps nüüdseks kohalikus koolis käinud peaaegu kolm nädalat ja loomulikult ei jää mured tulemata. Ühel päeval saime Astridi õpetajalt ilusate lilledega ääristatud paberil kirja, mille sisu oli ilusast kaugel: „Palun selgitage lapsele, et ta peab tunnis kuulama ja vaatama õpetajat! Ta teeb kõike muud kui kuulab: sätib juukseid, võtab sokke jalast, mängib vööga või millega iganes. Korrale kutsumisel jookseb klassist lihtsalt minema…“ Ehk teisisõnu: meil tuleb lapsele selgitada, mida tähendab koolitund, et puhata ja mängida seal ei tohi, vaid tuleb pühenduda õppimisele. Kui Astrid alles hakkab kohanema selle mõttega, siis tundub, et teised lapsed on sellest ammu aru saanud. Ühel hommikul juhtusin pealt nägema, kuidas algasid koolitunnid: täpselt nii nagu arvasin – hümniga. Lapsed tõusevad püsti, tõstavad parema käe südamele ja laulavad hümni. Astrid, märgates mind klassiukse vahelt, aga hoopis lehvitas mulle, mis kindlasti ei olnud hümni ajal eriti kohane tegevus. Muidu istuvad lapsed vagusi, kuulavad õpetajat ega tegele isetegevusega. Viie-kuue-aastased inimesehakatised käituvad juba nagu täiskasvanud ja see on see, mis tuleb meie isepäisele lapsele, kes tahaks ikka veel palju ringi joosta ja mängida, selgeks teha.
Astridile sai lapsepõlv ootamatult ruttu otsa, justnagu Kustil ja Itil filmis „Nukitsamees“. Veelgi enam, tema puhul teeb asja keerukamaks see, et ta ei saa eriti aru (see on pehmelt öeldud), mida õpetaja räägib. Ja eks siis hakkabki tal igav ja lapse fantaasial pole ju piire:)
Aga see kõik pole loomulikult õigustus. Tegime lapsele selgitustööd nii kuis oskasime, kirjutasime õpetajale vabanduskirja, hakkasime õhtuti inglise keelt õpetama (kes küll mõtles välja tähed džii, eidž, kjuu!) ning otsima abiõpetajat. Nn tuutorõpetajad, kes tegelevad inglise keelt mitteoskavate lastega, olevat koolil täitsa olemas, me lihtsalt ei tulnud selle peale, et peame nendega ise otse kontakteeruma. Et asju ja süsteemi omale selgemaks teha, on mõistlik kohale minna ja näost-näkku rääkida, vähemalt nii oleme me alati talitanud. Aga siin, Ameerikas, ei ole see nii lihtne. Kui kooli klassiuksest sisse astusime, hüüatas õpetaja meile klassi teisest servast: „Te võite minuga rääkida, aga teil pole õigust siseneda klassiruumi! Ma saatsin teile ju e-maili, palun suhelge e-maili teel!“ Kas pole harjumatu? Eriti meile, kes me süsteemi selgekstegemiseks iga päev tuge vajame. Ja loomulikult ei läinud me kusagile, seisime ja nõudsime küsimustele vastuseid. „Mina tahan teada, kuidas teil asjad käivad!“ kuulutas abikaasa. Ja saimegi jälle pisut targemaks. (Muide, just täna, käisid meil külas eestlased, kes elavad Alabamas ja kes oma 6-aastease poisiga on kogenud just sedasama: ei mingit lasteaeda enam ega mingit lastevanemate külastust kooli! Neil eestlastel on, tõsi küll, teistmoodi probleem: sellel aastal nad naasevad Eestisse, kus poiss peab lasteaeda tagasi minema: mängima ja lõuna ajal magama:))
Nagu öeldud, saime vestluses õpetajaga targemaks. Kuna Ameerika lapsed lähevad kooli 6-aastaselt, läbides eelnevalt eelkooli, peaks Astrid minema esimesse klassi. Samas on tema keeleoskus kehvavõitu ning kooliminek otsustatakse lähema kolme nädala jooksul. Õpetaja arvas, et tõenäoliselt teda esimesse klassi siiski veel ei võeta ning alternatiiviks on veel üks aasta eelkooli. Samas arvas ta, et kui laps läheks suvekooli, kus keelt õpetatakse, siis ehk võetakse ta esimesse klassi (seda enam, et areng on praeguseks juba täiesti tuntav). Aga et suvekooli registreerimise aeg lõppes märtsis ning võib-olla on võimalik teha erandeid. Kihutasime samal päeval suvekooli keskusesse ja saime teada, et võime registreeruda küll, kuna oleme ju alles tulnud siia. Nii me tegimegi, ohverdades oma suvepuhkuse juulis, mil pidime Eestisse sõitma (sorry, head sõbrad ja sugulased, kellega kõigiga kohtuda lubasime!). Muidugi – see, kas ta esimesse klassi saab või mitte, sõltub ikkagi kooli komisjoni otsusest, ega olene otseselt suvekoolis käimisest, kuid proovida tasub. Ka alternatiiv – veel üks aasta eelkooli – ei ole ju halb variant, kuid seal võib tal hakata igav. Näiteks juba praegu on matemaatika ülesanded talle lihtsad ja kui ta inglise keele suhu saab, siis ka lihtsalt sõnade dog ja pig kirjutamine ei paku enam midagi uut. Pigem pingutame suvel ja vaatame, mis saab.
Astridile sai lapsepõlv ootamatult ruttu otsa, justnagu Kustil ja Itil filmis „Nukitsamees“. Veelgi enam, tema puhul teeb asja keerukamaks see, et ta ei saa eriti aru (see on pehmelt öeldud), mida õpetaja räägib. Ja eks siis hakkabki tal igav ja lapse fantaasial pole ju piire:)
Aga see kõik pole loomulikult õigustus. Tegime lapsele selgitustööd nii kuis oskasime, kirjutasime õpetajale vabanduskirja, hakkasime õhtuti inglise keelt õpetama (kes küll mõtles välja tähed džii, eidž, kjuu!) ning otsima abiõpetajat. Nn tuutorõpetajad, kes tegelevad inglise keelt mitteoskavate lastega, olevat koolil täitsa olemas, me lihtsalt ei tulnud selle peale, et peame nendega ise otse kontakteeruma. Et asju ja süsteemi omale selgemaks teha, on mõistlik kohale minna ja näost-näkku rääkida, vähemalt nii oleme me alati talitanud. Aga siin, Ameerikas, ei ole see nii lihtne. Kui kooli klassiuksest sisse astusime, hüüatas õpetaja meile klassi teisest servast: „Te võite minuga rääkida, aga teil pole õigust siseneda klassiruumi! Ma saatsin teile ju e-maili, palun suhelge e-maili teel!“ Kas pole harjumatu? Eriti meile, kes me süsteemi selgekstegemiseks iga päev tuge vajame. Ja loomulikult ei läinud me kusagile, seisime ja nõudsime küsimustele vastuseid. „Mina tahan teada, kuidas teil asjad käivad!“ kuulutas abikaasa. Ja saimegi jälle pisut targemaks. (Muide, just täna, käisid meil külas eestlased, kes elavad Alabamas ja kes oma 6-aastease poisiga on kogenud just sedasama: ei mingit lasteaeda enam ega mingit lastevanemate külastust kooli! Neil eestlastel on, tõsi küll, teistmoodi probleem: sellel aastal nad naasevad Eestisse, kus poiss peab lasteaeda tagasi minema: mängima ja lõuna ajal magama:))
Nagu öeldud, saime vestluses õpetajaga targemaks. Kuna Ameerika lapsed lähevad kooli 6-aastaselt, läbides eelnevalt eelkooli, peaks Astrid minema esimesse klassi. Samas on tema keeleoskus kehvavõitu ning kooliminek otsustatakse lähema kolme nädala jooksul. Õpetaja arvas, et tõenäoliselt teda esimesse klassi siiski veel ei võeta ning alternatiiviks on veel üks aasta eelkooli. Samas arvas ta, et kui laps läheks suvekooli, kus keelt õpetatakse, siis ehk võetakse ta esimesse klassi (seda enam, et areng on praeguseks juba täiesti tuntav). Aga et suvekooli registreerimise aeg lõppes märtsis ning võib-olla on võimalik teha erandeid. Kihutasime samal päeval suvekooli keskusesse ja saime teada, et võime registreeruda küll, kuna oleme ju alles tulnud siia. Nii me tegimegi, ohverdades oma suvepuhkuse juulis, mil pidime Eestisse sõitma (sorry, head sõbrad ja sugulased, kellega kõigiga kohtuda lubasime!). Muidugi – see, kas ta esimesse klassi saab või mitte, sõltub ikkagi kooli komisjoni otsusest, ega olene otseselt suvekoolis käimisest, kuid proovida tasub. Ka alternatiiv – veel üks aasta eelkooli – ei ole ju halb variant, kuid seal võib tal hakata igav. Näiteks juba praegu on matemaatika ülesanded talle lihtsad ja kui ta inglise keele suhu saab, siis ka lihtsalt sõnade dog ja pig kirjutamine ei paku enam midagi uut. Pigem pingutame suvel ja vaatame, mis saab.
Koolibussid meie tänaval
2 kommentaari:
Tere kallis Silvake, tahtsin lihtalt öelda, et meie hommikud on valged ja õhtud ka...päeva on kohe nii nii palju. Mulle teeb see väga rõõmu, eriti veel see, et suvi ees ja puhkused ka. Kallid sulle
Nutma ajab...Tulge mulle külla!!!
Postita kommentaar