Üritasin hakata kaubandusketi Macey´s kliendiks. Aga nagu viimasel ajal kombeks, ei lähe asjad nii, nagu sa arvad minevat. Ka siin toimus midagi eriskummalist, millest ma pole tänini aru saanud ja ma ei ole kindel, kas nemad seal (kaubamajas ma mõtlen) ikka said.
Avades täna Macey´s arve, saad nii ja niipalju soodustusi ja selle ja selle veel pealekauba! – hõiskab maast laeni reklaamplakat sulle näkku. No mis siis ikka, see on ju suurima valikuga kaubamaja ja pealegi kodule kõige lähemal ja ostma tuleb hakata nagunii. Astun klienditeenindaja juurde – vanemapoolne naisterahvas juhtus olema. Et kliendiks saada (ega ma tol hetkel veel ei teadnud, mida see kliendiks saamine õigupoolest tähendab), pead sa tõestama, et oled resident. Mul läks aega, et müüjale selgeks teha, et mul pole muud kui diplomaatiline pass, kus on viisa ja et ma jään siia kolmeks aastaks. Müüja võttis telefonitoru, helistas ja sai teada, et diplomaatiline pass sobib küll. Niisiis hakkas ta minu andmeid arvutiprogrammi sisestama: nimi, sünniaeg (sünniajaga on tore lugu, sest kuna ameeriklastel kirjutatakse enne kuu ja siis kuupäev, siis nad arvavad, et minu sünnipäev on nende kõige tähtsamal päeval, 4.juulil, s.o iseseisvuspäeval:)), passi nr, väljaandmise kuupäev, elukoht Ameerikas, Ameerika panga kaardi nr ja siis tervisekindlustuse nr? – ei ole? – no siis, sorry! - arvuti teid vastu ei võta! Aga teeme teid kliendiks telefoni teel! Olin oodanud juba pea pool tundi. Rahulolematud kliendid, kes kauba eest maksta tahtsid, pidid järjest pettunult ära minema. Kõik algas otsast. Müüja jõudis andmetega poole peale, kui ta äkki hüüatas ja teatas mulle, et tegelikult olen ma kunagi juba Macey´s klient olnud ja mul on kliendikonto number täiesti olemas. Vabandust, misasja? Esimest korda käisin ma Ameerikas selle aasta veebruaris ja kohe kindla peale ei avanud ma mingit kliendikontot. Aga müüja, kes oli oma tööga ühele poole saanud – klient oli vormistatud! – ei kuulanud mind enam, kirjutas mingile suvalisele tšekikontsule pika numbri, ulatas selle mulle ja soovitas mul muretseda Ameerika ID-kaart, et asjad lihtsamalt kulgeks. Ahsoo, nojah, mis siis ikka, vaatame, mis edasi saab. Lugu tundus uskumatu ja kummaline.
Võtsin siis selle paberikontsu ja hakkasin ostma. Ja sain teada, et ma ei pea oma ostu eest hetkel midagi tasuma, lihtsalt number sisestatakse arvutisse ja kogu lugu. Ja mitte ükski müüja ei küsinud minult mitte mingit isikut tõendavat dokumenti!
Nii ma siis jätkasin mõned head päevad sellist ostukäitumist, kui mu mees mõni päev hiljem arvas, et kuigi meil on diplomaatiline puutumatus, jätku ma igaks juhuks selline „tasuta asjade kojutassimine“ järele. Jätsingi. Kuni tuli kaubamajast ametlik kiri koos arve ja kliendikaardiga, mis omakorda kinnitas, et olen minevikus olnud nende klient ja et nad uuendasid nüüdseks mu kliendikaardi, mille posti teel mulle saatsid. Kliendikaardil oli täiesti õige nimi peal ja puha. Mul tekkis huvi ja otsustasin kliendikaarti kasutades midagi osta. Samas üritasin ühele nooremale müüjaneiule küsimusi esitada, kuid tema tegi mulle selgeks, et tema arvutiandmetele ligi ei pääse ja kui kaart töötab, on kõik korras.
Kaart ei töötanud. „Väga hea,“ mõtlesin ma, „nüüd hakkab“ kala“ välja ujuma!“ Arvuti teatas, et kliendi arvel pole piisavalt raha. Tegime siis ülekande (huvitav, mõtlesin ma, eelmisel korral tuli arve koju, nüüd tuleb summat ette kanda?) – kaart ikka tööle ei hakanud. Müüja võttis telefonitoru ja kõik algas otsast: nimi, sünniaeg, passi number jne jne…kaart tööle ei hakanud. Lõpuks, kui me olime kümmekond minutit korduvalt andmeid telefonitsi edastanud, ulatas müüja telefoni mulle. Meeshääl palus mul täpsustada, kumb on ees- ja kumb perekonnanimi. Selgus, et need olid arvuti andmebaasis omavahel sassi aetud ja nüüd olevat kõik korras. Ja kaart hakkas tööle. Ja mõistatus jäi minu jaoks ikkagi lahenduseta. Kuidas on see võimalik, et mul oli kunagi kliendikonto number? Seda enam, et tuttavad ütlevad, et krediidikonto saad sa alles siis kui oled umbes aasta Ameerika elanud ja oma maksejõulisust tõestanud. Kuna ma pole ka ühtegi lepingut alla kirjutanud, siis tegelikult ei tea ma ka tingimusi (nüüdseks olen aru saanud, et tegemist on n.ö kreeditkonto kasutamisvõimalusega). Ja kui eelmine omanik oli tõepoolest keegi teine, siis kas ta on ikka oma eelmised võlad ära tasunud?. Ei, vist ei saa seda asja ikka nii jätta. Tuleb edasi küsimusi esitada. Sest kui sa oled rumal, siis pead olema visa:)
Muide, palju õnne meile! Saime täna, s.o 21.mail omale Ameerika sõjaväe ID-kaardid! Päris-ID-deni on veel pikk maa:)
Avades täna Macey´s arve, saad nii ja niipalju soodustusi ja selle ja selle veel pealekauba! – hõiskab maast laeni reklaamplakat sulle näkku. No mis siis ikka, see on ju suurima valikuga kaubamaja ja pealegi kodule kõige lähemal ja ostma tuleb hakata nagunii. Astun klienditeenindaja juurde – vanemapoolne naisterahvas juhtus olema. Et kliendiks saada (ega ma tol hetkel veel ei teadnud, mida see kliendiks saamine õigupoolest tähendab), pead sa tõestama, et oled resident. Mul läks aega, et müüjale selgeks teha, et mul pole muud kui diplomaatiline pass, kus on viisa ja et ma jään siia kolmeks aastaks. Müüja võttis telefonitoru, helistas ja sai teada, et diplomaatiline pass sobib küll. Niisiis hakkas ta minu andmeid arvutiprogrammi sisestama: nimi, sünniaeg (sünniajaga on tore lugu, sest kuna ameeriklastel kirjutatakse enne kuu ja siis kuupäev, siis nad arvavad, et minu sünnipäev on nende kõige tähtsamal päeval, 4.juulil, s.o iseseisvuspäeval:)), passi nr, väljaandmise kuupäev, elukoht Ameerikas, Ameerika panga kaardi nr ja siis tervisekindlustuse nr? – ei ole? – no siis, sorry! - arvuti teid vastu ei võta! Aga teeme teid kliendiks telefoni teel! Olin oodanud juba pea pool tundi. Rahulolematud kliendid, kes kauba eest maksta tahtsid, pidid järjest pettunult ära minema. Kõik algas otsast. Müüja jõudis andmetega poole peale, kui ta äkki hüüatas ja teatas mulle, et tegelikult olen ma kunagi juba Macey´s klient olnud ja mul on kliendikonto number täiesti olemas. Vabandust, misasja? Esimest korda käisin ma Ameerikas selle aasta veebruaris ja kohe kindla peale ei avanud ma mingit kliendikontot. Aga müüja, kes oli oma tööga ühele poole saanud – klient oli vormistatud! – ei kuulanud mind enam, kirjutas mingile suvalisele tšekikontsule pika numbri, ulatas selle mulle ja soovitas mul muretseda Ameerika ID-kaart, et asjad lihtsamalt kulgeks. Ahsoo, nojah, mis siis ikka, vaatame, mis edasi saab. Lugu tundus uskumatu ja kummaline.
Võtsin siis selle paberikontsu ja hakkasin ostma. Ja sain teada, et ma ei pea oma ostu eest hetkel midagi tasuma, lihtsalt number sisestatakse arvutisse ja kogu lugu. Ja mitte ükski müüja ei küsinud minult mitte mingit isikut tõendavat dokumenti!
Nii ma siis jätkasin mõned head päevad sellist ostukäitumist, kui mu mees mõni päev hiljem arvas, et kuigi meil on diplomaatiline puutumatus, jätku ma igaks juhuks selline „tasuta asjade kojutassimine“ järele. Jätsingi. Kuni tuli kaubamajast ametlik kiri koos arve ja kliendikaardiga, mis omakorda kinnitas, et olen minevikus olnud nende klient ja et nad uuendasid nüüdseks mu kliendikaardi, mille posti teel mulle saatsid. Kliendikaardil oli täiesti õige nimi peal ja puha. Mul tekkis huvi ja otsustasin kliendikaarti kasutades midagi osta. Samas üritasin ühele nooremale müüjaneiule küsimusi esitada, kuid tema tegi mulle selgeks, et tema arvutiandmetele ligi ei pääse ja kui kaart töötab, on kõik korras.
Kaart ei töötanud. „Väga hea,“ mõtlesin ma, „nüüd hakkab“ kala“ välja ujuma!“ Arvuti teatas, et kliendi arvel pole piisavalt raha. Tegime siis ülekande (huvitav, mõtlesin ma, eelmisel korral tuli arve koju, nüüd tuleb summat ette kanda?) – kaart ikka tööle ei hakanud. Müüja võttis telefonitoru ja kõik algas otsast: nimi, sünniaeg, passi number jne jne…kaart tööle ei hakanud. Lõpuks, kui me olime kümmekond minutit korduvalt andmeid telefonitsi edastanud, ulatas müüja telefoni mulle. Meeshääl palus mul täpsustada, kumb on ees- ja kumb perekonnanimi. Selgus, et need olid arvuti andmebaasis omavahel sassi aetud ja nüüd olevat kõik korras. Ja kaart hakkas tööle. Ja mõistatus jäi minu jaoks ikkagi lahenduseta. Kuidas on see võimalik, et mul oli kunagi kliendikonto number? Seda enam, et tuttavad ütlevad, et krediidikonto saad sa alles siis kui oled umbes aasta Ameerika elanud ja oma maksejõulisust tõestanud. Kuna ma pole ka ühtegi lepingut alla kirjutanud, siis tegelikult ei tea ma ka tingimusi (nüüdseks olen aru saanud, et tegemist on n.ö kreeditkonto kasutamisvõimalusega). Ja kui eelmine omanik oli tõepoolest keegi teine, siis kas ta on ikka oma eelmised võlad ära tasunud?. Ei, vist ei saa seda asja ikka nii jätta. Tuleb edasi küsimusi esitada. Sest kui sa oled rumal, siis pead olema visa:)
Muide, palju õnne meile! Saime täna, s.o 21.mail omale Ameerika sõjaväe ID-kaardid! Päris-ID-deni on veel pikk maa:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar