Esmaspäev, 12.mai
Niisiis sai tänaseks kokku lepitud, et kell 9 hommikul tuleb ekspert uuesti kohale ja me hakkame paika panema lutikate likvideerimise operatiivplaani. Kell 9 helistas maja mänedžer ja vabandas, et spetsialist istub hommikuses kohutavas liikluses kinni (pole midagi uut siin maamuna peal:)) ning kohtumine lükkub pool tundi edasi.
Täpselt 9.30 (mulle tundub, et siin üritatakse kellaaegadest täpselt kinni pidada) astusid tornelamu mänedžer ja ekspert uksest sisse. Kõik toad käidi uuesti läbi, vaadati kappidesse ja vannitubadesse, ekspert rääkis ja mänedžer kirjutas vajalikud tegevused üles: kapid tühjaks, kõik riided kilekottidesse ja „töötlemisele“, jalanõud alkoholiga (?) üle ujutada, pildid seinalt maha, sohvad prügimäele, popcorn-lagi (nii nimetavad nad korteri õhulise struktuuriga lage) kuulub samuti mürgitamisele….seega – äärmiselt põhjalik puhastus. Ime, et meid, korterielanikke, kilekottidesse ei topitud ja steriliseerimisele ei kästud viia:).
Kuna kogu see mürgitamisprotseduur pidi võtma kokku umbes 11 päeva (kolm mürgitamist), siis meie nõudmisel eraldati meile selleks ajaks uus korter. Minu arust ei ole mõeldav, et sa kogu perekonnaga kõige selle segaduse ja mürgi keskel elad. Kuigi jah, protseduuri kohaselt (lutikatõrjeks on oma protseduur, mis meile lugemiseks ja allkirjastamiseks edastati:)) ei ole vahetuskorterit ette nähtud. Aga niipalju olen ma Ameerikas elades juba aru saanud, et nõudmine ja oma õiguste eest seismine kuulub siin igapäevaelu hädavajalike tegevuste hulka. Kui oled saamatu ja nõrk, süüdista iseennast – see siin on võrdsete võimaluste maa! Siin, Ameerikas ei seisa sinu eest keegi, kui sa seda ise ei tee. Ja piibli „nõuandega“, et kui sind keegi lööb ühele põsele, siis keera teine ette, ei ole siin midagi peale hakata. Otse vastupidi: kui autoaknast pistetakse välja keskmise sõrmega ülestõstetud käsi, siis vasta samaga; kui su autoklaasi esiaknale kojameeste vahele asetatakse sind laimav kiri, siis tuleb sul sellele laimajale kirjutada vastulause. See on nüüd tõestatud fakt. Sest siis nad võtavad sind omaks ja aktsepteerivad sind kui oma karja liiget. Ülestõstetud sõrmega käsi muutub ühtäkki hoopis sõbralikuks Hi! – viipeks ning paar päeva peale vastuskirja edastamist naaberauto omanikule (see, millest ma oma üle-eelmises blogis rääkisin) ilmub sinu auto kojameeste vahele kiri, mis algab sõnadega „Pardon me!“. „Ikkagi inimesed!“ – meenub tsitaat Sulev Nõmmiku filmist „Siin me oleme!“
Niisiis, toetudes lutikatõrje protseduuris kirjapandule, et mürk võib põhjustada allergilisi reaktsioone, viitasin oma lapsele, kellel aeg-ajalt allergilisi probleeme esineb. Ning meile lubati asenduskorter. Asusin pesu kilekottidesse toppima, sest pidin need üle andma teenindavale personalile, kes pesumajas pesu puhtaks pidi pesema. Ise mõtlesin, et on ikka väga imelik anda kogu oma pesu, s.h aluspesu, teiste pesta. Ja mismoodi pestakse (töödeldakse?) kampsuneid, kui ekspert ütles, et selleks et lutikad ja nende munad häviks, tuleb kasutada väga kuuma temperatuuri. Ma ei tea, mis mu riietest üldse alles jääb? Pealegi oli enamus mu riietest kas äsja poest ostetud või just keemilisest puhastusest naasnud, seega täiesti puhas. Ja kõik see tuli võõraste kätte pessu anda. No eks me näe, mis sealt tagasi tuleb….Ehk on hiljem asja jälle poodi minna uusi riideid soetama:)
Riided tulid kahe tunni pärast, samamoodi, nagu nad üle olin andnud: kilekottides, kinni teibituna. Mõtlesin küll, et kuidas nii ruttu, kuid kotid olid soojad ja aurused ning oli läbi näha, et pesu on niiske. Aga kuna kolimine pidi toimuma alles ülejärgmisel päeval, siis jätsin kilekotid, nagu nõue oli, nurka seisma. Kuigi jah, mulle oli mänedžer öelnud, et kotid toimetatakse meie asenduskorterisse. Aga keda sa ikka küsitled? Töötajad on siin enamasti hispaania-keelsed ja ainuke, mis nad sulle öelda oskavad, on: „No English!“. Ja seda, et ka siinse personali ja juhtkonna vahel kommunikatsioon ei toimi, sai selgeks mõni päev tagasi, s.o siis, kui meile öeldi, et reedel tavapärast koristuspäeva ei ole (kuna me oleme n.ö karantiinis), kuid reedel oli koristaja ukse taga ja nõusid koristamist. „No cleaning today!“ püüdsin talle selgeks teha. Sellest sai ta aru küll. Aga ei enamast…Hmm, äkki on see märk sellest, et peaks ka hispaania keele selgeks õppima?
Teisipäev, 13. mai
Hing ei andnud rahu, sest leidsin ennast ikka ja jälle mõttelt, et mis on saanud minu riietest seal kotis, kus kõik oli ühes puntras ja niisked. Otsustasin kotid avada. Ja mis te arvate – loomulikult olid kõik riided pestud ühes masinas: värvilised ja värvitud, villased ja puuvillased, sünteetilised – kõik, mis kotis leidus! Kõige hullem oli see, et üks kampsun oli tehtud jänesekarvast ja enamus riideid oli selle karvaga kaetud, mõni rohkem teine vähem. Ja nad kõik olid niisked, kui mitte öelda, et villased kampsunid olid lausa märjad. Appiii! Asusin päästma, mis päästma annab. Triikisin (triikraud on selline, mis lihtsalt lülitab ennast kogu aeg välja), harjasin (õiget harja ju polnud), kloppisin, asetasin kampsuneid horisontaalselt kuivama. Tundsin, et olen tige, ja et ajab nutma ja…. Aga mis see enam päästab? Mingil hetkel otsustasin, et viskan pesu kogu täiega lihtsalt prügikasti – et noh, pesu läinud ja probleem ka, ja ma ei pea enam oma tuju rikkuma – aga siis jälle mõtlesin, et tuju on nagunii rikutud ja pealegi – kust ma kõik uued asjad saan? See, et siin riided odavad on? Jah, odavamad kui Eestis, aga mitte nii odavad, et neid nagu salvrätikuid ühekordsetena kasutada. Ja pealegi võtab see shoppamine nii palju aega ja üldse – mulle ei meeldi shoppamine….
Ühesõnaga – kulus terve päev, et triikida, kuivatada, tagasi kilekottidesse asetada. Ja osa lihtsalt minema visata. Nagu mu äsjasoetatud jänesevillast valge (enne oli valge) kampsun.
Kõik riided, mis alles jäid, panin peale töötlemist tagasi kilekottidesse, teipisin kinni ja asetasin rõdule. Ja jäin homset päeva ootama.
Kolmapäev, 14. mai
Hommikul saatsin lapse koolibussi peale ja kuna kolimise kellaajast mulle polnud miskit teada antud, siis jäin ootama ja asju mööda maja kokku korjama, ise imestasin, et kuidas nii lühikese ajaga juba nii palju asju on kogunenud. Kusjuures kodune kraam pole veel kohalegi saabunud, ja mõte, et korter saab varsti asju täis – see mõte mulle meeldib järjest vähem, sest mind asjade rohkus väsitab, mina eelistan õhurikast ruumi, kus asjad ei suru ennast peale. Ja praegu on see just nõnda.
Koolibussi peatus on üks olulisi suhtlemise kohti, seal on mammad-papad oma võsukestega bussi oodates üksteisega tuttavaks saanud ning räägivad elus-olust ja päevasündmusest. Tõin siis minagi oma lutikateema arutlusele ja sain teda, et jah, viimasel ajal on Ameerikas saanud lutikatest tõeline probleem. Ja nad süüdistavad selles kliima soojenemist! Hmm, mina mäletan, et nõuka-ajal, kui talviti oli külmakraade vahel enam kui 30, ei aidanud see nendest tüütutest parasiitidest vabaneda. Ikka kõvasti vaeva tuli näha. Ma olen ise leidnud ennast hoopis mõttelt, et kuna siinne korteriturg on väga aktiivne ja klientide meelitamiseks võetakse kasutusele kõikvõimalikke meetodeid, siis ehk on konkurendid meelega sitikaid majja puistanud…Ja teenijaskond, nemad käivad ju pidevalt korterist korterisse, pidevalt on vaja midagi parandada, koristada, hooldada. Ja ameeriklased ise, nad ju aina reisivad ja kolivad. Ühesõnaga – paha lugu!
Kell 11 helistas mänedžer (kelle ema, muuseas on soomlane, nii et meil on miskit ühist:)) ja mõne minuti pärast oli 4-liikmeline meeskond kohal. Kolimine käis ruttu: tunniga saime hakkama, kusjuures ka mänedžer ise vehkis asju tõsta ja edasi-tagasi tirida. Minagi lõin käed külge, kuigi mulle püüti selgeks teha, et „oh, you do´nt have to, ma´m!“ Aga mulle tundus hoopis imelik, et pealik ise rabab koos töötajatega.
Lõpuks, kui asjad koos, julgesin küsida, et kuhu meid siis paigutatakse. Üles, 21. korrusele, Penthouse´i. "Mis on Penthouse?" küsisin uudishimuga. See on pisut luksuslikum, kamina ja suure katuserõduga korter. Ohhoo! Olin nõus kõik kulutatud närvirakud ja prügikasti visatud pesu sellise korteri eest andestama. Kaks nädalat katusekorrust! Olin sageli mõelnud, et kuidas oleks kõrghoone viimasel korrusel elada ja katusel päikest võtta:). Seega siis üks väikesest unistustest hakkab kohe-kohe täituma.
Korter oli enam-vähem samasugune, ainult natuke „peenekoelisem“ ja kaminaga (mitmekordsete uksed ees). Aga katuserõdu! Jaa, vaade oli kõrgemalt ja samuti linnale, ainult et teised kõrghooned tükeldasid selle vaate osadeks. Aga mis sest linnast nii väga vaadatagi – on teine üsna roheline ja kogu vaade upubki tegelikult enamaltjaolt rohelusse (mis mulle väga meeldib).
Aga vaade katusepealsele endale oli üsna sürrealistlik. Seal oli oma elu ja see meenutas mulle loomaaeda. Inimestele olid ehitatud katusele võrkmetallist käigud: kas selleks, et nad katuselt alla ei hüppaks? Või hoopis selleks, et igaüks ei roniks võõrastele rõdudele? Ei tea. Aga seal nad olid vaheldumisi rõdudele sätitud lilleiluga.
Oma rõdu alt leidsime ühe sisseehitatud avause (ilmselt ette nähtud tööriistade panipaigaks vms), mille uks oli lahti ja sees - ennäe! – tekk ja padi. Ei ole üldsegi meeldiv mõelda, et samal ajal kui sina rõdul päikest võtad, teeb kodutu pisut allpool lõunauinakut. Brr! Natuke kõhe hakkas. Ja mõistatuseks jääb seegi, et kui kõik on nii lukus ja trellitatud, siis kuidas on see võimalik, et kodutu siia pääseb? Või oli siin kunagi ammu keegi ja võrestik on püsti pandud hiljem? No eks me näe...
Niisiis sai tänaseks kokku lepitud, et kell 9 hommikul tuleb ekspert uuesti kohale ja me hakkame paika panema lutikate likvideerimise operatiivplaani. Kell 9 helistas maja mänedžer ja vabandas, et spetsialist istub hommikuses kohutavas liikluses kinni (pole midagi uut siin maamuna peal:)) ning kohtumine lükkub pool tundi edasi.
Täpselt 9.30 (mulle tundub, et siin üritatakse kellaaegadest täpselt kinni pidada) astusid tornelamu mänedžer ja ekspert uksest sisse. Kõik toad käidi uuesti läbi, vaadati kappidesse ja vannitubadesse, ekspert rääkis ja mänedžer kirjutas vajalikud tegevused üles: kapid tühjaks, kõik riided kilekottidesse ja „töötlemisele“, jalanõud alkoholiga (?) üle ujutada, pildid seinalt maha, sohvad prügimäele, popcorn-lagi (nii nimetavad nad korteri õhulise struktuuriga lage) kuulub samuti mürgitamisele….seega – äärmiselt põhjalik puhastus. Ime, et meid, korterielanikke, kilekottidesse ei topitud ja steriliseerimisele ei kästud viia:).
Kuna kogu see mürgitamisprotseduur pidi võtma kokku umbes 11 päeva (kolm mürgitamist), siis meie nõudmisel eraldati meile selleks ajaks uus korter. Minu arust ei ole mõeldav, et sa kogu perekonnaga kõige selle segaduse ja mürgi keskel elad. Kuigi jah, protseduuri kohaselt (lutikatõrjeks on oma protseduur, mis meile lugemiseks ja allkirjastamiseks edastati:)) ei ole vahetuskorterit ette nähtud. Aga niipalju olen ma Ameerikas elades juba aru saanud, et nõudmine ja oma õiguste eest seismine kuulub siin igapäevaelu hädavajalike tegevuste hulka. Kui oled saamatu ja nõrk, süüdista iseennast – see siin on võrdsete võimaluste maa! Siin, Ameerikas ei seisa sinu eest keegi, kui sa seda ise ei tee. Ja piibli „nõuandega“, et kui sind keegi lööb ühele põsele, siis keera teine ette, ei ole siin midagi peale hakata. Otse vastupidi: kui autoaknast pistetakse välja keskmise sõrmega ülestõstetud käsi, siis vasta samaga; kui su autoklaasi esiaknale kojameeste vahele asetatakse sind laimav kiri, siis tuleb sul sellele laimajale kirjutada vastulause. See on nüüd tõestatud fakt. Sest siis nad võtavad sind omaks ja aktsepteerivad sind kui oma karja liiget. Ülestõstetud sõrmega käsi muutub ühtäkki hoopis sõbralikuks Hi! – viipeks ning paar päeva peale vastuskirja edastamist naaberauto omanikule (see, millest ma oma üle-eelmises blogis rääkisin) ilmub sinu auto kojameeste vahele kiri, mis algab sõnadega „Pardon me!“. „Ikkagi inimesed!“ – meenub tsitaat Sulev Nõmmiku filmist „Siin me oleme!“
Niisiis, toetudes lutikatõrje protseduuris kirjapandule, et mürk võib põhjustada allergilisi reaktsioone, viitasin oma lapsele, kellel aeg-ajalt allergilisi probleeme esineb. Ning meile lubati asenduskorter. Asusin pesu kilekottidesse toppima, sest pidin need üle andma teenindavale personalile, kes pesumajas pesu puhtaks pidi pesema. Ise mõtlesin, et on ikka väga imelik anda kogu oma pesu, s.h aluspesu, teiste pesta. Ja mismoodi pestakse (töödeldakse?) kampsuneid, kui ekspert ütles, et selleks et lutikad ja nende munad häviks, tuleb kasutada väga kuuma temperatuuri. Ma ei tea, mis mu riietest üldse alles jääb? Pealegi oli enamus mu riietest kas äsja poest ostetud või just keemilisest puhastusest naasnud, seega täiesti puhas. Ja kõik see tuli võõraste kätte pessu anda. No eks me näe, mis sealt tagasi tuleb….Ehk on hiljem asja jälle poodi minna uusi riideid soetama:)
Riided tulid kahe tunni pärast, samamoodi, nagu nad üle olin andnud: kilekottides, kinni teibituna. Mõtlesin küll, et kuidas nii ruttu, kuid kotid olid soojad ja aurused ning oli läbi näha, et pesu on niiske. Aga kuna kolimine pidi toimuma alles ülejärgmisel päeval, siis jätsin kilekotid, nagu nõue oli, nurka seisma. Kuigi jah, mulle oli mänedžer öelnud, et kotid toimetatakse meie asenduskorterisse. Aga keda sa ikka küsitled? Töötajad on siin enamasti hispaania-keelsed ja ainuke, mis nad sulle öelda oskavad, on: „No English!“. Ja seda, et ka siinse personali ja juhtkonna vahel kommunikatsioon ei toimi, sai selgeks mõni päev tagasi, s.o siis, kui meile öeldi, et reedel tavapärast koristuspäeva ei ole (kuna me oleme n.ö karantiinis), kuid reedel oli koristaja ukse taga ja nõusid koristamist. „No cleaning today!“ püüdsin talle selgeks teha. Sellest sai ta aru küll. Aga ei enamast…Hmm, äkki on see märk sellest, et peaks ka hispaania keele selgeks õppima?
Teisipäev, 13. mai
Hing ei andnud rahu, sest leidsin ennast ikka ja jälle mõttelt, et mis on saanud minu riietest seal kotis, kus kõik oli ühes puntras ja niisked. Otsustasin kotid avada. Ja mis te arvate – loomulikult olid kõik riided pestud ühes masinas: värvilised ja värvitud, villased ja puuvillased, sünteetilised – kõik, mis kotis leidus! Kõige hullem oli see, et üks kampsun oli tehtud jänesekarvast ja enamus riideid oli selle karvaga kaetud, mõni rohkem teine vähem. Ja nad kõik olid niisked, kui mitte öelda, et villased kampsunid olid lausa märjad. Appiii! Asusin päästma, mis päästma annab. Triikisin (triikraud on selline, mis lihtsalt lülitab ennast kogu aeg välja), harjasin (õiget harja ju polnud), kloppisin, asetasin kampsuneid horisontaalselt kuivama. Tundsin, et olen tige, ja et ajab nutma ja…. Aga mis see enam päästab? Mingil hetkel otsustasin, et viskan pesu kogu täiega lihtsalt prügikasti – et noh, pesu läinud ja probleem ka, ja ma ei pea enam oma tuju rikkuma – aga siis jälle mõtlesin, et tuju on nagunii rikutud ja pealegi – kust ma kõik uued asjad saan? See, et siin riided odavad on? Jah, odavamad kui Eestis, aga mitte nii odavad, et neid nagu salvrätikuid ühekordsetena kasutada. Ja pealegi võtab see shoppamine nii palju aega ja üldse – mulle ei meeldi shoppamine….
Ühesõnaga – kulus terve päev, et triikida, kuivatada, tagasi kilekottidesse asetada. Ja osa lihtsalt minema visata. Nagu mu äsjasoetatud jänesevillast valge (enne oli valge) kampsun.
Kõik riided, mis alles jäid, panin peale töötlemist tagasi kilekottidesse, teipisin kinni ja asetasin rõdule. Ja jäin homset päeva ootama.
Kolmapäev, 14. mai
Hommikul saatsin lapse koolibussi peale ja kuna kolimise kellaajast mulle polnud miskit teada antud, siis jäin ootama ja asju mööda maja kokku korjama, ise imestasin, et kuidas nii lühikese ajaga juba nii palju asju on kogunenud. Kusjuures kodune kraam pole veel kohalegi saabunud, ja mõte, et korter saab varsti asju täis – see mõte mulle meeldib järjest vähem, sest mind asjade rohkus väsitab, mina eelistan õhurikast ruumi, kus asjad ei suru ennast peale. Ja praegu on see just nõnda.
Koolibussi peatus on üks olulisi suhtlemise kohti, seal on mammad-papad oma võsukestega bussi oodates üksteisega tuttavaks saanud ning räägivad elus-olust ja päevasündmusest. Tõin siis minagi oma lutikateema arutlusele ja sain teda, et jah, viimasel ajal on Ameerikas saanud lutikatest tõeline probleem. Ja nad süüdistavad selles kliima soojenemist! Hmm, mina mäletan, et nõuka-ajal, kui talviti oli külmakraade vahel enam kui 30, ei aidanud see nendest tüütutest parasiitidest vabaneda. Ikka kõvasti vaeva tuli näha. Ma olen ise leidnud ennast hoopis mõttelt, et kuna siinne korteriturg on väga aktiivne ja klientide meelitamiseks võetakse kasutusele kõikvõimalikke meetodeid, siis ehk on konkurendid meelega sitikaid majja puistanud…Ja teenijaskond, nemad käivad ju pidevalt korterist korterisse, pidevalt on vaja midagi parandada, koristada, hooldada. Ja ameeriklased ise, nad ju aina reisivad ja kolivad. Ühesõnaga – paha lugu!
Kell 11 helistas mänedžer (kelle ema, muuseas on soomlane, nii et meil on miskit ühist:)) ja mõne minuti pärast oli 4-liikmeline meeskond kohal. Kolimine käis ruttu: tunniga saime hakkama, kusjuures ka mänedžer ise vehkis asju tõsta ja edasi-tagasi tirida. Minagi lõin käed külge, kuigi mulle püüti selgeks teha, et „oh, you do´nt have to, ma´m!“ Aga mulle tundus hoopis imelik, et pealik ise rabab koos töötajatega.
Lõpuks, kui asjad koos, julgesin küsida, et kuhu meid siis paigutatakse. Üles, 21. korrusele, Penthouse´i. "Mis on Penthouse?" küsisin uudishimuga. See on pisut luksuslikum, kamina ja suure katuserõduga korter. Ohhoo! Olin nõus kõik kulutatud närvirakud ja prügikasti visatud pesu sellise korteri eest andestama. Kaks nädalat katusekorrust! Olin sageli mõelnud, et kuidas oleks kõrghoone viimasel korrusel elada ja katusel päikest võtta:). Seega siis üks väikesest unistustest hakkab kohe-kohe täituma.
Korter oli enam-vähem samasugune, ainult natuke „peenekoelisem“ ja kaminaga (mitmekordsete uksed ees). Aga katuserõdu! Jaa, vaade oli kõrgemalt ja samuti linnale, ainult et teised kõrghooned tükeldasid selle vaate osadeks. Aga mis sest linnast nii väga vaadatagi – on teine üsna roheline ja kogu vaade upubki tegelikult enamaltjaolt rohelusse (mis mulle väga meeldib).
Aga vaade katusepealsele endale oli üsna sürrealistlik. Seal oli oma elu ja see meenutas mulle loomaaeda. Inimestele olid ehitatud katusele võrkmetallist käigud: kas selleks, et nad katuselt alla ei hüppaks? Või hoopis selleks, et igaüks ei roniks võõrastele rõdudele? Ei tea. Aga seal nad olid vaheldumisi rõdudele sätitud lilleiluga.
Oma rõdu alt leidsime ühe sisseehitatud avause (ilmselt ette nähtud tööriistade panipaigaks vms), mille uks oli lahti ja sees - ennäe! – tekk ja padi. Ei ole üldsegi meeldiv mõelda, et samal ajal kui sina rõdul päikest võtad, teeb kodutu pisut allpool lõunauinakut. Brr! Natuke kõhe hakkas. Ja mõistatuseks jääb seegi, et kui kõik on nii lukus ja trellitatud, siis kuidas on see võimalik, et kodutu siia pääseb? Või oli siin kunagi ammu keegi ja võrestik on püsti pandud hiljem? No eks me näe...
Vaade katusepealsele.... ja katuselt. Muide, meie korteri nimi on Loudoun, aga võiks olla Guantanamo:)
Neljapäev 15.mai.
Juba hakkab tekkima rutiin: kell seitse voodist üles, pesema (kraanid on jälle teistsugused), riidesse, sööma, laps bussi peale, mees tööle… ja ise? Täna on justkui vaba päev? Internet ei tööta – uus korter ju, jälle vaja miskit installeerida! Jõusaal? Jah, hommikuti on jõusaalis hea käia, siis pole seal kedagi. Ja siis: vaade oma uuelt rõdult linnale – täpselt sama, mis eile… „Alumises korteris“ ei paista ka küll ühtegi kodutut siiani olevat. Õnneks:) Võib-olla käivad töömehed seal hoopis siestat pidamas:)
Möödunud on üks kuu elamist Ameerikas. Tuju on kõikunud servast serva, mitmeid kordi ühe päeva jooksul. Abikaasa täidab endiselt mingeid ankeete (pilte teeme ise kodus kogu aeg juurde) ja laps on koolieluga rahul. See viimane on äärmiselt oluline:)
Neljapäev 15.mai.
Juba hakkab tekkima rutiin: kell seitse voodist üles, pesema (kraanid on jälle teistsugused), riidesse, sööma, laps bussi peale, mees tööle… ja ise? Täna on justkui vaba päev? Internet ei tööta – uus korter ju, jälle vaja miskit installeerida! Jõusaal? Jah, hommikuti on jõusaalis hea käia, siis pole seal kedagi. Ja siis: vaade oma uuelt rõdult linnale – täpselt sama, mis eile… „Alumises korteris“ ei paista ka küll ühtegi kodutut siiani olevat. Õnneks:) Võib-olla käivad töömehed seal hoopis siestat pidamas:)
Möödunud on üks kuu elamist Ameerikas. Tuju on kõikunud servast serva, mitmeid kordi ühe päeva jooksul. Abikaasa täidab endiselt mingeid ankeete (pilte teeme ise kodus kogu aeg juurde) ja laps on koolieluga rahul. See viimane on äärmiselt oluline:)
2 kommentaari:
ma tahaks ka seal olla. Lutikatele vaatamata.
Saaks nüüd ka seal penthouseis olla 2 nädalat - ehk jõuan. KIKi konverents läks ka hästi, kui saan pilte panen sinulegi teele:-) Kallid sulle Silvakene
Postita kommentaar