Kes on ameeriklane?

„Ameerikat ei ole olemas. On palju erinevaid subkultuure,“ kirjutab Epp Petrone oma raamatus „Minu Ameerika“. Tõsi ta on. Kuid vaatamata sellele üldistatakse Ameerikamaal elavad inimesed ameeriklasteks ja Euroopas elavad inimesed eurooplasteks. Ja võrreldakse neid omavahel. Ja leitaksegi erinevusi, olgu siis võrdlejaks eurooplane või ameeriklane.

Lihtne elu
Hiljuti lugesin ühe ameeriklase uurimust ameeriklaste söömisharjumiste kohta. Teda huvitas nn prantsuse fenomen, ehk miks söögigurmaanidest ja jõusaalivihkajatest prantslased paksuks ei lähe. Neil nagu polekski kehakaaluprobleemi. Näiteks kui võrrelda Prantsusmaal müüdavate raamatute top-i Ameerikas müüdavatele, siis Prantsusmaal ei leia enimmüüdavate raamatute hulgast ühtegi dieeti käsitlevat raamatut, ameeriklaste enimmüüdud raamat seevastu on „The South Beach Diet“. Ja ameeriklasest uurija jõudis väga huvitavatele kaugemaleulatuvatele järeldustele.

Ameeriklane, nimelt, armastab lihtsat elu. Puhkusele? Jah, palun! Lennuk toimetab su lennujaamast otse Havai saarte liivastele randadele peesitama. Kõik, kuni viimse detailini, on sinu jaoks ära korraldatud. Ise ei pea pead vaevama ega keeleprobleemidega tegelema. Ja nii igal aastal. Enamus ameeriklasi pole kunagi Euroopas käinud. Sama on söögiga: ameeriklane teab juba ette, millisesse restorani ta õhtul läheb ja milline söök on see, mille ta menüüst välja valib. Kui see toit on korra juba ära proovitud ja heaks kiidetud, siis milleks riskida? Mäletan isegi, kui aastaid tagasi üritasime Tallinna külastanud ameeriklastele erinevaid söögikohti soovitada, kuid nemad valisid igaks juhuks McDonaldsi, olevat turvaline.

Eurooplane seevastu armastab vaheldust ja seiklusi. Oma puhkuse valib ta võimaluse korral erinevaid paiku ja riike külastades, katsetades kõike uut, mida pakutakse. Ka kohalikud söögid, olgu nad siis kui vastikud tahes, maitstakse kindlasti ära.

Ja mis on kõigel sellel pistmist kehakaaluga? Uurimuse autor väidab, et ameeriklased, valides lihtsa ja turvalise käitumismudeli, ei oska koguda erinevaid mälestusi, millest ka hiljem rõõmu tunda: jääb ju Havai saarelt heal juhul vaid ähmane mälestus kuumast rannaliivast…
Sama on söögiga: vastupidiselt prantslastele, kes söövad väga erinevaid toite, nautides aeglaselt suutäisi ja kujundades igast suutäiest tõelise maitseelamuse, ameeriklased sööki ei naudi, nad lihtsalt kugistavad selle kiiresti alla, teadvustamata endale kasvõi näiteks toidu mitmekesisuse olulisust. Seejärel tormavad jõusaali, et liigsetest kaloritest kiirelt vabaneda. Või haaravad Atkinsi dieedi järele (jätkuvalt dieet nr 1 Ameerikas!).

Meedia mõju
Millest räägib Ameerika meedia? Poliitikast, valimisvõitlusest ja majandusest. Õigemini majanduslangusest: kütuse hind tõuseb iga päevaga, linnamaasturite müük on drastiliselt langenud, toidu ja elektri hind tõuseb, kinnisvaramull kogub suurust, inimesed on sunnitud kahe kohaga tööle hakkama ja oma kesklinnakorteritest välja kolima jne, jne. Tuleb tuttav ette, kas pole?
Aga mitte ainult sellest ei räägi meedia. Kanaleid, mida teler tuppa toob, on sadu, igale maitsele ja huviringile, alates multifilmidest kuni tõsiste õppe- ja teadusprogrammideni välja. Ja muide, on ka mõni kanal, kus puuduvad reklaamipausid!

Kui reklaame jälgida, siis jääb vägisi tunne, et ilu- ja ravimitööstus on kaks jõulisemat teemat. See, kuidas siin noorust läbi ilulõikuste ja imettegevate kreemide müüakse, see on lausa uskumatu. Meil on sinna jõudmiseks veel pikk maa minna. Ja loomulikult ostetakse ja katsetatakse kõiksugust kraami oma nahal (ehk peaks ise ka järele proovima?:)). Üks Ameerika kirjanik, Rita Rudner kirjutas oma romaanis „I still have it…I just can´t rember where I put it“ nii: „Ostsin uue kortsudevastase kreemi. Kasutades seda kord päevas, näed noorem välja kuu aja pärast, kui kaks korda päevas, siis kahe nädala pärast! Mina sõin seda.“

Ilu- ja moetööstus on oma toodangu müümiseks välja mõelnud kõikvõimalikke trikke. On saateid, kus „inimene tänavalt“ pistetakse klaaskasti, kus ta siis keset linnaplatsi kõigile kritiseerida jäetakse. Seejärel võetakse ta kastist välja, korratakse üle kui vana ja kole ta möödujate arvates välja nägi, tehakse totaalne uuenduskuur ja ennäe! – uus, vähemalt kümme aastat noorem inimene on sündinud.
Muide, äärmiselt hästi kirjeldab tarbimiskultust Bret Easton Ellise romaan „American Psycho“ (aitäh kinkijatele!:)). Tarbitakse kõike, asju ja inimesi…

Taoline tarbimisühiskondlik suhtumine viib mind mõttele, et mulle harjumatult kergekäeliselt suhtutakse lahutustesse. Lahutus tundub olema nagu mingi paratamatus (küsimus ei ole kas? vaid millal?). Lahutus on pigem isegi positiivne asjade kulg, sest üks ameeriklane on majanduslikult iseseisev ega pea kooselus tekkinud probleemidega maadlema. Ta lihtsalt astub sellest välja. Nii on minuealiste põlvkonnaga. Eriti siis, kui lapsed on suureks kasvatatud, pole ju kooselul enam mõtet – siis tuleb võtta elult (tarbida!), mis võtta annab! Noorem, s.t just praegu pereloomiseas põlvkond, kes on selle nn lahutajate põlvkonna järeltulijad, enam abielusid ei sõlmigi – loomulikult, pole ju mõtet, nagunii ootab mingi aja pärast ees lahkuminek. Ametlik abielu jäävat mõnede arvates varsti ajalukku.

Ravimitest reklaamitakse peamiselt allergiavastaseid medikamente, sekka ka potentsi tõstvaid tablette, üks ravim ikka parem kui teine. Kusjuures huvitav on see, et sageli reklaamitakse ka retseptiravimeid – et mitte arst ei otsi sulle õiget ravimit, vaid sa ise lähed ja nõuad retsepti just sellele õigele, kiiresti kõik probleemid lahendavale ravimile. Ja komplikatsioonide eest hoiatatakse: et kui erektsioon ikka nelja tunni möödudes üle pole läinud, siis tuleb kindlasti arsti poole pöörduda:)

Ja veel. 100 miili on eurooplase jaoks pikk maa, 100 aastat on ameeriklase jaoks pikk aeg.