Koduigatsus

Umbes kaks kuud on see aeg, kui tahaks asjad kokku pakkida ja koju tagasi lennata. Vähemalt minu jaoks. Mäletan täpselt, et tudengina Šveitsis 4-kuulisel praktikal olles, täpselt siis, kui kaks kuud täis sai, võtsin oma kohvri, korjasin asjad kokku ja peale seda, kui olin ukse all kohvri otsas natuke istunud ja suurema koduigatsustunde endast välja nutnud, otsustasin siiski veel järgmised kaks kuud vastu pidada. Raha oli see, mis otsustas – jah, tollal sain ma selle 4-kuulise praktika ajal ikka väga head palka, nii et koju tagasi naastes ostsime oma perele selle raha eest auto, küll kasutatud, aga ikkagi auto (aasta oli siis 1994).

Nüüd on siis kaks kuud Ameerikat täis saanud. Ja tunne on täpselt samasugune – tahaks koju, hirmsasti tahaks. Tahan maailma, mis on mulle tuttav, inimeste sekka, kellest ma arvan aru saavat ja see rehepaplus, mis meid seob, sellest tunnen ma puudust. See maailm siin on mulle võõras, nende inimeste mõttemaailmast ei saa ma aru (loomulikult ei saa, sest ma pole siin sündinud ega kasvanud, ei koolis ega tööl käinud), nende elustiil on mulle võõras ja eesmärgid kohati arusaamatud. Suhtle inimestega, kui sul on raske – ütlevad psühholoogid – see aitab. Hmm, võõras kultuuris võib see hoopis vastupidise efekti tekitada. Sa suhtled, viisakalt ja ettevaatlikult, viskad vahel naljagi (pole kindel, et sinu naljast alati aru saadakse:)), ja kuigi sa üritad olla viisakas ja tolerantne, siis kukub ikkagi aeg-ajalt teistmoodi välja, seda loomulikult täiesti tahtmatult.
No näiteks sa lähed laste kooliaasta lõpetamise peole. Ja seal tuleb sind kätlema jaapanlanna, öeldes sulaselges eesti keeles „tere!“ ning lisades, et ega palju rohkemat oskagi. Ja sa oled rõõmsalt üllatunud ning teed talle komplimenti, et oi, meie ei oska jaapani keeles sedagi. Ja siis tuleb välja, et tegemist ei olegi jaapanlase, vaid filipiinlasega, ja et Filipiinidel ei räägita jaapani keelt, ja üldse, ega nad tänu minevikule jaapanlasi eriti ei armasta. Ups!
Või siis näiteks kaldub jutt millegipärast Šveitsile. Ja mina räägin sellest, et Šveitsi sisenedes rabas mind see, kui imelik oli šveitsi saksa keel, et täiesti võimatu oli esialgu sellest aru saada. Ja siis selgus, et ühe koolipoisi vanaisa oli pärit Šveitsist ja tal oli saksa perekonnanimi. Ta vist solvus...
Vot sellistel hetkedel sa kirud ennast ja vannud maapõhja, et oli nüüd vaja sul jälle laterdada. Aga rääkima peab, sest see on tõsi, et vaikimist võetakse siin tõepoolest peaaegu et ebaviisakusena – ja seda ei ütle mitte mina, vaid nad ise…No ja siis sa räägidki, siiralt, kedagi solvata või pahandada tahtmata. Aga ei tule välja, no ei tule!
Teine võimalus on üritustele lihtsalt mitte minna ja selleasemel kodus raamatuid lugeda ja kergendatult ohata teiste, samasugust saatust jagavate perekondade sarnastest „ämbrisseastumistest“ lugeda. Hiljem on ju tegelikult isegi naljakas. Aga kohapeal piinlik.

Praegu olen endale pannud diagnoosi – koduigatsuse kõrgpunkt (ja mitte ainult endale). Praegu olen ka mina haavatavam kui muul ajal ja seepärast hoidun meelega multirahvuselisse seltskonda minemast kui see vähegi võimalik on. Ameeriklased ütlevad: viriseda pole mingit mõtet, tööd tuleb teha! No teeme siis tööd. Ja õpime. See viimane on vähemalt lapse jaoks küll tõsine töö.
Muidugi, ka psühholoogidel on õigus. Kui on mure, tule ja räägi. Aga alati on oluline, kellega sa räägid. Meil kahel on selles osas vedanud: ükskõik, kus me oleme ja milliste raskustega rinda pistame, me mõistame teineteist poolelt sõnalt, mõtleme ühtemoodi, tajume ühtemoodi, me armastame ja naudime vaikust… Meil pole vaja kolmandat osapoolt, kes tuleks ja ütleks, kuidas asjad käima peavad. Küllap tuleb see sellest, et oleme terve igaviku koos elanud:)
Muide, veel üks huvitav mõte vaikuse tolereerimisest tekkis mul täna, kui lugesin ühe oma tuttava, eestlasega abielus oleva ja hetkel Hispaanias resideeruva kolumbialanna blogist: „I miss Nordic silence!“ Vot sulle säh! Ja mina arvasin, et vaikusearmastus on midagi, mis ainult põhjamaalaste natuuri kuulub. Aga küllap on ta seda Eestis elades armastama hakanud:)

Aga rõõmu oli sellel nädalal ka (kuigi see rõõm nullis meie siiski veel säilinud lootuse suvel koju puhkusele sõita). Koolidirektor teatas, et meie laps on „edutatud“ esimesse klassi! Et ta on olnud väga tubli! „Bright girl,“ ütles direktor. No vot see tegi meele rõõmsaks! Eks me kõik ole ju pingutanud:)

Koolilõpu Beach Party