Mul pole ükskõik

Vahel öeldakse mulle, et sul on seal kaugel nüüd hea ja sind kindlasti ei huvita meie probleemid. Ei, mul pole ükskõik, mis Eestimaa peal sünnib. Ma loen iga päev uudiseid ja mõtlen iga päev sellele, miks kõik on nii nagu on. Ja kurb on, eriti siit, kaugelt vaadates. Vahel ma tõepoolest ei tahagi enam uudisteportaale avada ja midagi lugeda, sest see, mis ma sealt leian, viib mind tükiks ajaks masendusse. Enamus uudiseid on negatiivsed, nende vahele aga pikitakse kollaseid, sisutühje artikleid.

Mina ei saa aru - endiselt -, miks eestlased ei suuda teha koostööd? Miks näiteks keskkonnaminister ei võiks rohkem koostööd teha roheliste organisatsioonidega, vältimaks roheliste süüdistusi nende mittekaasamisel olulistesse riiklikesse küsimustesse? Miks näiteks toetusi jagavate organisatsioonide nõukogudes ei võiks olla roheliste esindajaid?

Miks rohelised kuulutavad välja mitte kusagile välja viivaid ultimaatumeid? Ja siis otsivad abi, nii moraalset kui materiaalset, riigipiiri tagant, tegelikku olukorda aeg-ajalt üle dramatiseerides.

Mul on siinpool väliseestlaste juttu väga kurb kuulata. Ei ole meil Eestis see olukord tegelikult nii hull kui siin, piiri taga, sellest vahel arvatakse. Sõltub, kuidas vaadata – kas klaas on pooltühi või pooltäis… Ja kuidas me kõike seda ise väljapoole eksponeerime.

Ei ole ministeeriumis rumalad ametnikud – ministeerium on suur ja seal on palju missioonitundelisi pädevaid inimesi. Ei ole rohelised üks harimata metsarahvas, kes riigiasjadele pihta ei saa…

Parem pole olukord ka mistahes teises valdkonnas. Aegade algusest peale – sellest ajast kui loodi Kaitseministeerium ja Kaitsejõudude Peastaap – on koostöö nende kahe organisatsiooni vahel olnud pehmelt öeldes kesine. Ministeeriumi jaoks on peastaabis madala IQ-ga harimatu seltskond; peastaap jällegi ei arva, et ülikoolide praktikandid ministeeriumis üldse kaitseväe temaatikast miskit aduvad.

Euroopa Liidu toetuste abil tõstame Eestis haldussuutlikkust. Aga kuidas sa seda haldussuutlikkust tõstad kui osapooled ühe laua taha istuda ei taha? Või kui istuvad, siis pigem iseenda ambitsioonide rahuldamiseks kui riigi peale mõeldes. Kurb.