Mulle meeldib see, et inimesed naeratavad tänaval. Ehk piltlikult öeldes – kui mul on tuju halb, siis lähen õue, inimesed naeratavad mulle, mina naeratan vastu ja polegi rohkem vaja, ongi juba parem. Eile näiteks tulin kursuselt, lonkisin omaette põrnitsedes mööda tänavat – mõtisklesin parasjagu kursuselt saadud info üle. Jõudsin liinibusside väljasõidukohani. Üks buss jõudis kõnniteeni, bussijuht peatas sõiduki, et lasta mul enne mööduda ja hüüdis siis mulle: „Hi, how are you today?“ rõhutades eriliselt sõna today. Ehmatasin ennast oma mõtetest lahti, pöörasin pilgu hüüdja poole – sõbralike silmadega must mees oli, pooleliolev hamburger ühes ja bussirool teises käes – ja kinnitasin talle, et tänasel päeval pole viga miskit:) Bussijuht naeratas oma valget hambarida paljastades, viipas käega ja juhtis bussi teele. Tükiks ajaks jagus mulle seda edasiantud naeratust.
Tegelikult hakkan ma ka sellega harjuma, et nad selja tagant tulles, olgu see siis rattarada või kõnnitee, ja mööduma hakates valjusti ette hoiatavad. See on tegelikult nii mööduja huvides kui ka selle, kellest möödutakse, ehk printsiipi „ettevaatus ei ole kunagi liiast“ rakendatakse siin usinasti. Nii nagu kantakse kiivrit. Esialgu tundus see hoiatamine mulle kuidagi agressiivne – sõltuvalt hääletoonist ja –tugevusest tõlgendasin seda umbes nõnda, et ole hea ja kobi nüüd eest ära! Aga nüüd, oma jooksuringidel, olen pidevalt see, kellele jalgratturid hoiatusi jagavad. Näiteks täna tuli üks rattur mulle vastu, samal ajal lähenes neid tagantpoolt koguni kolm. Ja vastutulija oli seekord hoiatajaks, et nüüd saab meid ühtekokku päris hulga kohe:) Ükskord, jooksurajal, omis mõtteis sörkides, hüüdis tagant lähenev jalgrattur, et hakkab minust mööduma. Minu ehmatus ootamatu hääle peale oli vist nii silmaga nähtav, et pani ratturi ahastama: „Oh, my God!“:)
Meenub, et üks mu väga hea kolleeg, endine töökaaslane, rääkis mulle kunagi loo oma kokkupuutest ameeriklastega. Et olevat ta pikalt-laialt ühele ameeriklasele oma elulugu seletanud. Järgmisel korral kokku saades ei olevat too ameeriklane mitte midagi mäletanud ja kõik tuli uuesti algusest peale ära rääkida. Aga tead mis, armas kolleeg, ära pahanda tema peale. Nendega ongi nii, et nad räägivad palju – pärivad su käekäigu järele, küsitlevad sind kus iganes, bussipeatuses ja poes järjekorras seistes ja niisama tänaval. Ja kujuta ette kui palju neil päeva lõpuks informatsiooni on! Ja katsu siis hiljem täpselt meenutada, kes ja kus. Aga kui sa nendega juba rohkem kokku puutud, siis mõistad, et pole see asi nii hull ühtigi. Minul on näiteks siin elatud poole aastaga tekkinud väga hea suhe meie maja mänedžeriga – et keegi valesti aru ei saaks, naisterahvas on:) – ja seda nii töisel kui ka mittetöisel tasandil. Hea suhe on mul ka maja teiste töötajatega – alati teretame ja püüame tiba juttugi ajada, olgugi, et nemad ei räägi inglise ja mina hispaania keelt.
Kui ma veel Eestis olin, siis inimesed rääkisid, et Ameerikas tunned sa ennast nagu omade hulgas - nad ei suhtu sinusse kui välismaalasesse, kes on tulnud nende küpsetatud pirukast osa saama. Võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nad pistavad sulle ka kausi ja vispli kätte - küpseta koos meiega:) Veel parem - küpseta oma pirukas ja anna meile maitsta - ehk on parem:)
Kadestamisväärt on nende patriootilisus kodumaa suhtes. Austust ja armastust ning valmidust selle vabaduse eest seista väljendatakse igal võimalikul juhul. Selleks, et lippu vardasse tõmmata, pole vaja lipuseadust - neid lehvib siin alati iga päev. Küllap see, et igast riiki tulijast - ole sa siis must, valge või misiganes värvivarjundiga - ameeriklane "tehakse", on ennast ära õigustanud - sulle õpetatakse keel selgeks ja pannakse riigi hüvanguks tööle. Ja kui sa oled riigile lojaalne kodanik, on edasine elu su enda kätes, võimalusi selleks on palju. Ja need inimesed siin armastavad oma riiki - see on kindel. Armastada ei saa vägisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar