Kuhu kadus laps?

Üks lapsevanem rääkis sellise loo. Oodanud ta koolibussi peatuses koolist koju tulevat last. Buss tuli, peatas hetkeks liikluse, nagu ikka, avas uksed ja lapsed astusid välja, ükshaaval nagu hanerivis. Aga keda ei olnud – ei olnud selle lapsevanema last, 6-aastast poissi. Kuhu jäi laps? Teised lapsed väitsid, et jaa, nad nägid, et ta olevat bussi tulnud küll. Aga kuhu ta kadus? Bussijuht kehitas õlgu, et ei tea, helistage kooli, tõenäoliselt jäi ikkagi maha. Ei saa olla, sest lapsed ju väidavad vastupidist.

Koolibussi aknad on toonitud – väljaspoolt sisse ei näe, täiskasvanute bussi sisenemine on aga rangelt keelatud. Bussijuht pahandas lapsevanemaga pisut (ilmselt oli raske päev selja taga), kehitas õlgu, vabandas, et tal on veel kaks peatust, kus lapsevanemad oma lapsi ootavad, sulges uksed ja sõitis minema.
Kadunud poisi ema helistas kooli – ei, seal tema last ei olevat. Ema istus siis autorooli ja kihutas bussile lõpp-peatusesse järele. Ja ennäe – laps oligi bussis, oli kõige tagumisel istmel magama jäänud.

Õnnelik lõpp? Mitte veel. Ema oli ehmatusest vahepeal hirmus kurjaks saanud – seda siis nii bussijuhi, kooli juhtkonna, kui tõenäoliselt kogu Ameerika riigi turvasüsteemi peale – , et otsustas probleemi avalikuks teha: tõstis teema meedias üles, kirjutas lugupeetud riigiisadele kirju. Toimusid avalikud arutelud, olid emotsionaalsed diskussioonid. Ja ei läinud aastatki kui leiti lahendus: hästi, täiendame regulatsioone nii, et lapsevanemal on õigus koolibussi siseneda, kuid seda tingimusel, et ta näitab bussijuhile oma ID-d.

Selline lugu siis. Nii et ID olgu alati kaasas! Isegi siis, kui sa korraks uksest välja astud, et lapsele vastu minna:)