„Kas kuueaastane on kooliküps?“ küsis inglise keele õpetaja minu käest ja vastas ise. „Ei tea, võib-olla ei olegi. Võib-olla ei olegi õige, et ameeriklased nii vara koolipinki surutakse. Aga nii meil on. Me peame hakkama saama – ka kõige isekamate lastega,“ ütles õpetaja ja vaatas mulle otsa. „Teil on väga tubli laps – kõik, mis ta teeb, teeb väga hästi. Aga ainult siis, kui ta seda ise soovib. Nii et õpetage meile, kuidas temaga hakkama saada.“
Niisiis, käisin ma eile iga-aastasel korralisel lapsevanema-õpetaja koosolekul. Minu jaoks oli see esimene kord sellisel koosviibimisel olla. Kujutasin ette, et vestlus toimub klassijuhataja ja minu vahel, aga kui klassiuksest sisse astusin, siis vaatas mulle teiselt poolt lauda vastu neli inimest: klassijuhataja, keeleõpetaja, kooli nõunik (school councellor) ja keegi praktikant. Tundsin, et mu käed läksid niiskeks – nagu eksamil, kus sa ei oska küsimusi ette aimata. Või siiski? Pidin kuulama seda, mida ma tegelikult juba isegi teadsin – ikka need endised probleemid: Astrid ei kuula õpetajat, ei püsi paigal, ei tee asju lõpuni ja kasutab käsi-jalgu seal, kus need endale hoidma peaks. Minu küsimuse peale, kas ta ikka veel kakleb, tegi klassijuhataja mulle näitliku õppetunni, mismoodi see käib. Noh, mõtlesin mina, seda ei saa küll kakluseks nimetada, see oli pigem eemaletõukamine. Millegipärast on enamasti just poistega tegemist. Poisid võib-olla pole aru saanud, et nüüd on Astrid hakanud taipama mida tähendab sõnapaar „stupid girl“? Aga no loomulikult - see pole sellegipoolest õigustus käte kasutamiseks. Keeleõpetaja toetas mind pisut, öeldes, et tal on tunne, et meie laps vajab enda ümber rohkem ruumi kui tema klassikaaslased – et talle ei meeldi, kui keegi tema „ruumi siseneb“. Huvitav, mõtlesin mina, ja meenus tõesti, et kunagi ülikooli psühholoogialoengus räägiti erinevate rahvuste „intiimväljast“ ja sellest, et meil, eestlastel, olevat see tõesti suurem kui teistel. Ühesõnaga, otsustasime, et jätkame teema selgitamist lapsele, et räägime, räägime, räägime, koolis ja kodus.
Aga nüüd see teine asi: kuidas laps õpetaja tahtmist pidi tööle panna, mitte vastupidi? Noh, mõtlesin mina, et ega ma ise ka päris hästi ei tea, aga et aeg-ajalt töötab see „piitsa-prääniku“ meetod, ja tegin ettepaneku, et nad võiks seda ju kasutada. Et kui Astrid tööle ei hakka, siis ähvardagu teda vanematele teatamisega. Samas, kui ta korralikult tööd teeb, premeerigu teda näiteks mõne kommiga. (Ameerikas on kombeks lastele iga päev kommi-küpsist jagada, ainult et ma pole veel aru saanud, millal seda tehakse.) Selle esimese ettepanekuga - ähvardada vanematele teatamisega - nad ei nõustunud, öeldes, et üldjuhul nad seda ikkagi ei tee. Eks ta õige ole, nõustusin minagi. Selle teise ettepaneku peale magusaga premeerimise osas nad samuti päris nõus ei olnud. Nad premeerivad lapsi kleepsudega – et hea töö saab ilusama kleepsu. Ma, tõsi küll, ei ole päris veendunud, et see Astridi puhul töötab.
Aga miks ta ei taha teha ülesandeid, arendasin ma valjuhäälselt teemat edasi. Talle üldiselt ju meeldib koduülesandeid teha. Võib-olla ta siiski ei saa aru kõigest, mis temalt nõutakse? Me oleme siin nüüdseks olnud napilt pool aastat ja noh, ega mina ka ju ei tea, mida lastelt nõutakse ja kui palju või kui kiiresti õpetajad lastele asju selgitavad. Tõtt-öelda ei saa ma isegi aeg-ajalt aru, midas ühes või teises koduülesandes tegema peab. Otsustasime, et proovime järele ja teeme Astridi peal kohe testi ära. Kuna ta oli minuga kaasas ja ootas ukse taga, siis kutsusime ta klassi. Vahepeal, muide, oli ta jõudnud poistega, kes talle läbi klaasukse nägusid tegid, valjuhäälselt sõnu vahetada. No mis sa teed, lapsed on ju lapsed ikkagi, olgugi et koolis, kus tõsist tööd tegema peab:)
Niisiis seletas seekord kooli nõunik Astridile, et näiteks täna ta ei kuulanud ühte oma õpetajatest ega tahtnud teha seda, mida õpetaja palus. Astrid sai aru, et miskit on pahasti, aga mis täpselt, talle päris hästi kohale ei jõudnud. Küsimusele, et kas ta sai aru, millest jutt käib, vastas ta, et üldiselt küll, aga mitte päris kõike. Selge. Tegime siis kamba peale talle selgeks, et juhul, kui ta aru ei saa, tuleb õpetajale öelda inglise keeles: „I do not understand!“. Ja nii lihtne see oligi. Selleks korraks:)
Veel kirjutasin ma alla igasugustele paberitele: lapsevanema nõusolek, et lapsele õpetatakse inglise keelt kaks tundi päevas, luba lapse koolivälistele ekskursioonidele minekuks, mingi registreerimisleht jälle… Ise mõtlesin, et pagan, mitu korda pean ma ühtesid-samu pabereid täitma…?
Kooli välisukse poole astudes tuli mulle vastu veel üks õpetaja, kes tutvustas ennast hispaania keele õpetajana ja väljendas muret, et Astrid on tema tunnis tõelises keeltesegaduses. Oehh… „I am sorry!“ Mida muud ma enam öelda oskasin…
Koduteel mõtlesin, et kõik oli ju tegelikult tore – jutuajamine oli konstruktiivne ja otsekohene, lapse keeleoskus sai ära testitud, probleemid said lahti räägitud ja lahendused välja pakutud, ja minul oli tõsiselt hea meel selle üle, et õpetajad ta terasust ja kiiret edasiminekut kiitsid. Aga... miski jäi ikkagi südamesoppi kripeldama. Hiljem, kodus sain aru, mis see oli. Niipea kui õpetajad olid oma teemad ära rääkinud ja oma küsimustele vastused saanud, kuulutasid nad kokkusaamise lõppenuks ja juhatasid mind ruumist välja. Aga nad oleksid võinud ju minu käest ka küsida, et ehk on mul veel midagi südamel, millest rääkida tahaksin. Midagi, mida me võib-olla ei puudutanud. Või küsimusi. Või ettepanekuid. Aga mis seal ikka - ju siis polnud seda kokkusaamise päevakorras ette nähtud. Võib-olla järgmisel korral.
Niisiis, käisin ma eile iga-aastasel korralisel lapsevanema-õpetaja koosolekul. Minu jaoks oli see esimene kord sellisel koosviibimisel olla. Kujutasin ette, et vestlus toimub klassijuhataja ja minu vahel, aga kui klassiuksest sisse astusin, siis vaatas mulle teiselt poolt lauda vastu neli inimest: klassijuhataja, keeleõpetaja, kooli nõunik (school councellor) ja keegi praktikant. Tundsin, et mu käed läksid niiskeks – nagu eksamil, kus sa ei oska küsimusi ette aimata. Või siiski? Pidin kuulama seda, mida ma tegelikult juba isegi teadsin – ikka need endised probleemid: Astrid ei kuula õpetajat, ei püsi paigal, ei tee asju lõpuni ja kasutab käsi-jalgu seal, kus need endale hoidma peaks. Minu küsimuse peale, kas ta ikka veel kakleb, tegi klassijuhataja mulle näitliku õppetunni, mismoodi see käib. Noh, mõtlesin mina, seda ei saa küll kakluseks nimetada, see oli pigem eemaletõukamine. Millegipärast on enamasti just poistega tegemist. Poisid võib-olla pole aru saanud, et nüüd on Astrid hakanud taipama mida tähendab sõnapaar „stupid girl“? Aga no loomulikult - see pole sellegipoolest õigustus käte kasutamiseks. Keeleõpetaja toetas mind pisut, öeldes, et tal on tunne, et meie laps vajab enda ümber rohkem ruumi kui tema klassikaaslased – et talle ei meeldi, kui keegi tema „ruumi siseneb“. Huvitav, mõtlesin mina, ja meenus tõesti, et kunagi ülikooli psühholoogialoengus räägiti erinevate rahvuste „intiimväljast“ ja sellest, et meil, eestlastel, olevat see tõesti suurem kui teistel. Ühesõnaga, otsustasime, et jätkame teema selgitamist lapsele, et räägime, räägime, räägime, koolis ja kodus.
Aga nüüd see teine asi: kuidas laps õpetaja tahtmist pidi tööle panna, mitte vastupidi? Noh, mõtlesin mina, et ega ma ise ka päris hästi ei tea, aga et aeg-ajalt töötab see „piitsa-prääniku“ meetod, ja tegin ettepaneku, et nad võiks seda ju kasutada. Et kui Astrid tööle ei hakka, siis ähvardagu teda vanematele teatamisega. Samas, kui ta korralikult tööd teeb, premeerigu teda näiteks mõne kommiga. (Ameerikas on kombeks lastele iga päev kommi-küpsist jagada, ainult et ma pole veel aru saanud, millal seda tehakse.) Selle esimese ettepanekuga - ähvardada vanematele teatamisega - nad ei nõustunud, öeldes, et üldjuhul nad seda ikkagi ei tee. Eks ta õige ole, nõustusin minagi. Selle teise ettepaneku peale magusaga premeerimise osas nad samuti päris nõus ei olnud. Nad premeerivad lapsi kleepsudega – et hea töö saab ilusama kleepsu. Ma, tõsi küll, ei ole päris veendunud, et see Astridi puhul töötab.
Aga miks ta ei taha teha ülesandeid, arendasin ma valjuhäälselt teemat edasi. Talle üldiselt ju meeldib koduülesandeid teha. Võib-olla ta siiski ei saa aru kõigest, mis temalt nõutakse? Me oleme siin nüüdseks olnud napilt pool aastat ja noh, ega mina ka ju ei tea, mida lastelt nõutakse ja kui palju või kui kiiresti õpetajad lastele asju selgitavad. Tõtt-öelda ei saa ma isegi aeg-ajalt aru, midas ühes või teises koduülesandes tegema peab. Otsustasime, et proovime järele ja teeme Astridi peal kohe testi ära. Kuna ta oli minuga kaasas ja ootas ukse taga, siis kutsusime ta klassi. Vahepeal, muide, oli ta jõudnud poistega, kes talle läbi klaasukse nägusid tegid, valjuhäälselt sõnu vahetada. No mis sa teed, lapsed on ju lapsed ikkagi, olgugi et koolis, kus tõsist tööd tegema peab:)
Niisiis seletas seekord kooli nõunik Astridile, et näiteks täna ta ei kuulanud ühte oma õpetajatest ega tahtnud teha seda, mida õpetaja palus. Astrid sai aru, et miskit on pahasti, aga mis täpselt, talle päris hästi kohale ei jõudnud. Küsimusele, et kas ta sai aru, millest jutt käib, vastas ta, et üldiselt küll, aga mitte päris kõike. Selge. Tegime siis kamba peale talle selgeks, et juhul, kui ta aru ei saa, tuleb õpetajale öelda inglise keeles: „I do not understand!“. Ja nii lihtne see oligi. Selleks korraks:)
Veel kirjutasin ma alla igasugustele paberitele: lapsevanema nõusolek, et lapsele õpetatakse inglise keelt kaks tundi päevas, luba lapse koolivälistele ekskursioonidele minekuks, mingi registreerimisleht jälle… Ise mõtlesin, et pagan, mitu korda pean ma ühtesid-samu pabereid täitma…?
Kooli välisukse poole astudes tuli mulle vastu veel üks õpetaja, kes tutvustas ennast hispaania keele õpetajana ja väljendas muret, et Astrid on tema tunnis tõelises keeltesegaduses. Oehh… „I am sorry!“ Mida muud ma enam öelda oskasin…
Koduteel mõtlesin, et kõik oli ju tegelikult tore – jutuajamine oli konstruktiivne ja otsekohene, lapse keeleoskus sai ära testitud, probleemid said lahti räägitud ja lahendused välja pakutud, ja minul oli tõsiselt hea meel selle üle, et õpetajad ta terasust ja kiiret edasiminekut kiitsid. Aga... miski jäi ikkagi südamesoppi kripeldama. Hiljem, kodus sain aru, mis see oli. Niipea kui õpetajad olid oma teemad ära rääkinud ja oma küsimustele vastused saanud, kuulutasid nad kokkusaamise lõppenuks ja juhatasid mind ruumist välja. Aga nad oleksid võinud ju minu käest ka küsida, et ehk on mul veel midagi südamel, millest rääkida tahaksin. Midagi, mida me võib-olla ei puudutanud. Või küsimusi. Või ettepanekuid. Aga mis seal ikka - ju siis polnud seda kokkusaamise päevakorras ette nähtud. Võib-olla järgmisel korral.
1 kommentaar:
meie lapse koolis (tallinnas) pandi ka esimeses klassis preemiaks kleepsusid. minu arust küll töötas, igatahes oli tal nende üle hea meel. kusjuures klassijuhataja pani kleepse mitte ainult õppimise eest, vaid ka näiteks lõunasöögi ära söömise eest ja minu kehva söömaga laps suutis neid ka saada.
Postita kommentaar