Viimne teekond Arlingtoni

'Kui ta ise oma ärasaatmistseremooniat oleks näinud, oleks tal selle üle kindlasti hea meel,' ütles üks ärasaatjatest.

'Ilus,' ütles teine.
'Ta suri oma unistuse paigas,' mõtiskles kolmas.

'Ta oskas nautida elu,' lausus keegi, 'armastas muusikat, sööki ja õlut...'
'Küll on hea ilm täna siin, juskui matusteks loodud...'

Meie kadunukest ei tundnud, kuid kutsutud olime sellegipoolest. Matus oli meeleolukas, tõenäoliselt just lahkunud mehe enda moodi. Ärasaatmistseremoonia algas Fort Myeri-nimelise sõjaväelinnaku kirikust.

Kuressaares sündinud eestlane, sõjapõgenik, Vietnami sõjaveteran, Ameerika ohvitser, kahe poja isa, nelja lapselapse vanaisa, aktiivne ühiskonnategelane, hinnatud seltskonnahing.... Kirikuõpetajast kõnepidaja, samuti eestlane, meenutas huumoriga pikitult ja koosviibjate hulgas naerupahvakuid esile kutsudes koosveedetud aegu.

Jumalateenistus ja kõne peetud, asuti sõjaväeorkestri saatel teele Arlingtoni surnuaiale, sinna, kuhu maetakse sõjaväelasi ja kõrgeid riigitegelasi. Hobuste arv sõltub ohvitseri auastmest - mida kõrgem auaste, seda rohkem hobuseid.

Matuselised järgnesid pikas autoderivis.Järgmine osa tseremooniast toimus surnuaial, rohelisel vaibal. See ei ole tee, vaid järjekordne sisse lükatud rada, millele siis, kui urnid üksteise järel oma kohad leidnud on, muruvaibad peale rullitakse.Kõned peetud, voltisid sõjaväelased Ameerika lipu kinnisilmi kokku.Lõpuks luges kirikuõpetaja urnile käe asetades ka eesti-keelse palve, mille järel kogu seltskond vuras ovitseride klubisse pidulikule peielauale.Suupistete-keelekaste juurde jooksid taustaks slaidid kadunud mehe elust, peeti kõnesid ja meenutati teda enamasti läbi meeldejäävate, positiivsete, lõbusate sündmuste. Kasutati aega ka üksteisega tutvumiseks. Me polnudki ainukesed, kes end esitlema pidid:)

Ei, kerge selle kadunud mehe elu ei olnud, kindlasti mitte, aga ükskord on aeg meil kõigil minna. Siiajääjatele jäävad alles meenutused - mehest endast ja ärasaatmisest. Ilus oli.