Autodiileri käsiraamat, mida on kasulik omada

Ma ei tea, kas selline asi nagu autodiileri käsiraamat on olemas, aga meie paarinädalane emotsiooniderohke vintsutusretk Ameerika autoturgusid pidi võib seda kinnitada küll, sest kõik ostu-müügiga seotud etapid - justnimelt korrapärase järjestusega detailideni läbimõeldud etapid - sarnanevad üksteisele nagu ühemunamitmikud. Kõik automüüjad talitavad ühesuguse skeemi järgi, erinevad on vaid inimesed ise. Ei mingit loomingulisust, nagu võiks iga kolmanda majanurga taga autodest punnis müügiplatse täheldades eeldada.

Auto ost, mis minu jaoks on niigi üks ebamugav tegevus, muutus siin kohati tõeliselt ebameeldivaks. Ja noh, mis seal salata, kogenematute eurooplastena oleme me siinstele diileritele mõnusaks maiuspalaks, kelle üle vaikselt varrukasse itsitada. Siiski, meie tugevaks küljeks on see, et me võõrastesse inimestesse distantsi ja umbusklikkusega suhtuda oskame, eriti kui asi küllalt suurt rahalist väljaminekut nõuab.

Niisiis vantsisime me ühest autopoest teise, ühe auto juurest teise manu, väljaprindid internetist kaenla all ja diileritega pikki dialooge pidades, samm-sammult kohalike tavadega ennast kurssi viies. Ei nautinud seda tegevust kumbki meist, aga kindel plaan auto soetada meil oli ja nagu inglise keeles öeldakse - tegime seda meetodil "learning by hard way'.

Kõige ebameeldivam protsess minu jaoks oli hinna kauplemine. See toimub siis, kui auto on välja valitud, sellega tutvutud ja proovisõit tehtud. Kauplemist oskavad nad siin une pealt, see on neile juba emapiimaga sisse joodetud, ja tundub, et naudivad täiel rinnal. Ja noh, ühtegi autot ei osteta kauplemiseta, nii et tuli meilgi need kohustuslikud etapid läbida, mistõttu mõnigi aega ja vaeva nõudnud autoleiu ostutehing sõlmimata jäi. Näiteks sai selgeks see, et hind, mis internetis üles riputatud, on oluliselt madalam kui hind, mis kohapeal küsitakse, ikka selleks, et klient kohale meelitada. Siis see, et väljaprint tasub kaasa võtta, et diiler saaks aru, et oled internetihindadega ennast kurssi viinud. Kui ei, siis alustab ta oluliselt kõrgemast hinnast.

Kauplemine toimub kontoriruumides selleks ette nähtud boksis. Diileri küsimusele, kui palju me oleme nõus maksma, peame välja pakkuma oma hinna, mille peale tõuseb diiler püsti ja lahkub boksist, et bossiga nõu pidada. Tagasi tuleb hinnaga, mis jääb meie poolt pakutu ja nende küsitu vahepeale. Seejärel mõtleme meie, teeme järgmise pakkumise. Diiler käib jälle bossi juures (vähemalt nii ta ütleb, sest kas ta seal tegelikult ka käib, on kahtlane) ning tuleb tagasi uue pakkumisega. Ja nii mitu korda, niikaua, kuni vasuvõetav hind mõlemale poolele saavutatud on. Alustatakse tuhandetest, siis sadadest, lõpuks kaubeldakse kümnetes ühikutes. Nii et summat, kuigi ausat, millest rohkemat maksta pole võimalik, sest teil pole lihtsalt rohkem raha, siin kohe alguses välja käia pole mõtet - sellest nad aru ei saa, nende filosoofia on teistsugune. Vähemalt ühe auto puhul jäi meil selle tõttu tehing tegemata.

Ellu viimata jäi ka mõte soetada Euroopa auto. Ma ei jõudnud ära imestada, et vaatamata oma suhtelisele kallidusele siinpool maakera, on kolme-, neljaaastased autod kehva kohtlemise tõttu üsna halvas seisus, seda eriti salongis. Koerte karvad, kasside väljaheited, mitmevärvilised plekid istmetel, suitsust läbi imbunud salong peletab ostusoovi koheselt, vähemalt minu oma.

Sai selgeks ka see, et pole mõtet osta punast autot, kuna selle auto omanikke peetakse keskmisest liiklejast ohtlikumaks, mistõttu kindlustusmakse on kõrgem.

Nojah, aga täna sai lõpuks see okkaline rada otsa ja ise usume, et tasus vaeva ära küll. Müüja oli usaldusväärne, diiler kogenud ja asjalik (käis vahepeal helistamas, et saksa päritolu abikaasalt Eesti kohta pärida), auto peaaegu nagu uus:) Aga eks tulevik näitab, kui hea abimees ameeriklasest neljarattaline teel on.