Seekordse blogipidaja leiame Ameerikast.
Ta pole oma staatust ja saatust peitnud, vaid teame, et teda võib leida sellisest majast nagu
Estonian Embassy in Washington
Tere kiilike
!Võimule lähedal olijatest arvatakse, et nad on tõrksad ja tähtsad, lausa pool-jumalad. Mis siis veel rääkida välisesindustest ja saatkondadest, kes on presidendi käepikendused teistes maades.
Lugedes aga Su blogi, leiab sealt eest hoopis soojust täis oleva toimeka ja vahva Eesti pere, kes oma elu võõral maal elab ja korraldab ja samal ajal ka "Eesti asja ajab", olemata vähemalgi määral teistest kõrgemal.
- Sa kirjutasid mõni aeg tagasi sõnavabadusest. Ja sellest, et Sinu peale on kaevatud ministeeriumisse kuidas blogid. Me teame, millist osa mängis Obama valimistel Twitter. Meie VälisministeeriumTwitterdab, Teie seal Eesti Suursaatkonnas Ameerikas Twitterdate ja teil on ka oma Flickrs´i album. Kas eestlane on nii konservatiivne, et ta ei lepi uuendustega ja tahabki ministeeriumite ja valitsusasutuste müsteeriat alles hoida? Et kui keegi teeb midagi uut, siis see polegi hea, kõik peakski toimuma kusagil saladuskatte all. Või on see eestlaste meelest liiga tavaline (mõtlen blogimist, twitterdamist) ja tahetaksegi, et ministeeriumid oleksid nö "ülemisel korrusel"?
Ma pole kunagi niimoodi mõelnud – valitsusasutustest kui müsteeriast. Olen ise oma tööelu jooksul mitme ministeeriumiga kokku puutunud, nende töötajatega palju koostööd teinud. Kaugeks või kõrgelolevaks ametnikke nimetades teeksime liiga enamusele missioonitundeliselt tööd tegevatele inimestele. Sealsed ametnikud on ju inimesed meie keskelt, oma heade ja nõrkade külgedega ning minu praktika ütleb, et asjad jäävad sageli ikkagi kommunikatsiooni taha pidama, sageli ka lausa konkreetsete inimeste ja nendevaheliste suhete taha.
Ka pealekaebamised võivad olla ajendatud mingist konkreetsest situatsioonist või inimesest. Ja miks mitte – on ju pealekaebaminegi omamoodi vabadus. Kui see kellelegi meeldib, siis ei saa seda ju keelata. Mõnikord on seegi asjade käimapanemiseks ajend.
Määruste kirjutamine, mille alusel meie siin hakkama peame saama, on ametnike töö ja kõiki situatsioone ei oskagi ette näha, eriti kui kirjutaja pole sarnases situatsioonis ise olnud. Samas ei pruugi mina ju kõiki asjaolusid teada, mis ühe või teise punkti formuleeringu on tinginud. Siin aitab jällegi vaid kommunikatsioon. Määrus võib olla aga aastatetagune ja keegi ei pruugi enam mäletada, miks üks või teine punkt formuleeriti nii või teistmoodi. Olen loomult optimist ja loodan ikka, et asjad paremuse suunas liiguvad.
- Kuidas toimivad teised suursaatkonnad, kas ka nemad Twitterdavad ja blogivad? Ka konservatiivsemad maad.
Mina isiklikult ühtegi teise saatkonna blogijat hetkel ei tea, aga ma pole ka suurt uurimustööd sellel alal teinud. Kindlasti neid on.
- Ma lugesin, et teie Ameerikasse minek oli kiire, kuid pere ühine otsus. Kas teile anti ka selline võimalus, et abikaasa oleks läinud üksinda või peab kaitseatašeel naine/ pere kaasas olema? Tähendab et, kas variant üksi ei tule kõne allagi?( kordan, et ma ei pea silmas seda, et Sa oleksid seal ilma oma vaba tahteta :) )
Tuleb ikka. Kuid eelkõige on küsimus on selles, kuidas me Eesti riiki teistele presenteerida soovime. Olen alati tahtnud uskuda, et pereväärtused on meie riigi jaoks olulised ja et me soovime seda ka teistele riikidele näidata. Enamus vastuvõttudele kutsutakse diplomaadid koos abikaasadega, samuti korraldatakse üksjagu üritusi kogupereüritustena.
Oluline osa diplomaatias on nn õhtusöögidiplomaatial, kus partnerid teiste riikide esindajaid koju õhtusöögile kutsuvad. On kutsutud ka meid ja siis lasub meil omakorda kohustus kutsujad tagasi paluda. Siiani olen tähele pannud, et teistel riikidel on oma kokad ja autojuhid, kes õhtusöögi ettevalmistusest osa võtavad, kuid meil mitte. Tuleb ise hakkama saada ja oma kokakunsti praktiseerida :) Rõhutan, et diplomaatia on lai mõiste ja seda ei arendata pelgalt nõupidamislaua taga.
Ja lõpuks. Meie pere on elanud nii koos kui lahus ning variant taaskord lahus elada ei tulnud meie puhul enam kõne allagi, sest teame liiga hästi, mida see tähendab ja milliseid ohvreid nõuab. Ka ei ole meil perega koosolemiseks kunagi nii paju aega Eestis elades kui seda välislähetustes viibides on olnud. See asjaolu on kodust kaugel elades väga suureks plussiks.
- Ma olen aru saanud, et Sinu ülesanne on olla seal eestimeelne, Eesti lobbaja, pidada sõprussidemeid ja luua uusi. Olla ilus ja tark :) Saad sa selle eest palka?
Minu palk on 1.2 Eesti miinimumpalka kuus, hetkel pisut üle 4 000 krooni. Lisaks makstakse abikaasale nn abikaastasu (30% välisteenistustasust, hetkel u 10 000 krooni), vastavalt VM määrusele.
- Tarja Halonen on kunagi ühes intervjuus öelnud, et kõigile naistele, kes tulevad võõrale maale oma mehe töö pärast/ kaudu, peaks mehi tööle kutsunud organisatsioon organiseerima mentori ja töö.
Näiteks professorid, keda kutsutakse ūlikoolide juurde osalema projektides, teadustööd vm tegema, toovad kaasa pered, kel pole mingeid suhteid võõral maal. Kui kutsutava ümbere hakkab kiiresti kasvama suhtlusvõrgustik, siis kaasatulija seda ei juhtu.
Kas Sinu meelest peaks kaasa tulnud naistele / ka meestele, kui naine tööle kutsutakse/ organiseeritama
vähemalt oma erialast tööd, et näiteks mitte selles taanduda?
Kellelt ja kas Sina said abi, kuidas midagi peab tegema ja kus miski asi toimib?
Jah, see oleks tore küll ja seda teeb näiteks USA, kus diplomaatide abikaasadele luuakse välisriigi saatkondadesse töökohad. Aga ma kahtlustan, et sinna on meil veel pikk tee. Meie ei ole rikas Ameerika ja meie saatkond on väga väike. Selline lähenemine nõuaks üksjagu finantsressursse, head (pikaajalist) planeerimist ja muidugi kommunikatsiooni.
Informatsioonipuuduse üle ma siin, Ameerikas, siiski kurta ei saa, pigem on seda liiga palju, nii nagu on ka valikuid palju. Seda jagatakse vastavate organistasioonide poolt, kelle sihtgrupiks ongi just diplomaatide perekonnad. Ja muidugi ka oma saatkond, kus vanemad olijad nõu annavad.
Ja lõpuks, ma ei oskagi öelda, kas mulle selline ette valmis tehtud maailm, nagu ameeriklastel on, üldse meeldiks. Sest kui sa juba võõrasse riiki oled sattunud, siis on põnev selles uues maailmas elada. Ja mitte kogu see aeg kõrge aiaga piiratud ja kodumaiste kaubanduskettide, koolide, lasteaedade ning haiglatega varustatud kinnisel territooriumil, mini-Ameerikas, veeta.
- Kirjelda oma tavalist päeva.
Minu päevad on erinevad, seetõttu arvan, et parema ülevaate annab läbilõige pikemast perioodist. Hommikud algavad ühtemoodi: abikaasa tööle, laps kooli rütmis. Lapsele tuleb kaasa panna lõunasöök, s.t soe söök termoses, ja ta koolibussile saata. Seejärel on minu aeg. Hommikukohvi juures loen läbi Eesti uudised, kõrvalt Ameerika omi kuulates, suhtlen koduste ja sõpradega (msn ja Skype on siinpool maakera eriti hinnas).
Üks-kaks korda nädalas tuleb käia vastuvõttudel, mis enamasti on õhtuti, kuid vahel ka lõunasel ajal. Kutseid vastuvõttudele on muidugi kordades rohkem, sest Eesti kaitseatašee peab katma õhu-, mere-, maa- ja kaitseväe valdkonna, samal ajal kui teistel riikidel on kas mitu atašeed või abiatašeed, kelle vahel esindusülesanded jagatakse. Meie perele on ka paar korda nädalas üsna palju, sest lapsehoidjat on leida keeruline (enamasti jääb asi finantside taha pidama). Alla 12-aastast last aga Ameerikas üksi koju jätta ei tohi.
Lõunasel ajal korraldatakse atašeede abikaasadele sageli, umbes kord nädalas, lõunasööke, kust samuti üritan osa võtta. Tegelikult korraldavad abikaasad neid ise, kutsudes üksteist enda juurde külla. See on koht, kus suheldakse, tuuakse kaasa rahvustoitu, arendatakse kontakte ja organiseeritakse koos üritusi, aidatakse üksteist probleemide lahendamisel, jagatakse informatsiooni.
Lisaks muidugi veel aastalõpuballid, suuremad rahvusvahelised tutvustusõhtud jm taolised üritused – üritusi on tõesti palju.
Olen andnud end üles ka vabatahtlikuna kooliprojektides osaleda, sest koolis korraldatakse aeg-ajalt projekte, kus lapsevanemate abi vaja on. Selline osalemine annab mulle võimaluse lähemalt Ameerika kooli siseeluga tutvuda.
Õhtune aeg kulub lapsele koolibussi vastu minemisest (kui kedagi vastas pole, viiakse laps kooli tagasi), tervisliku toidu valmistamisest, kooliülesannete lahendamisest, sh hispaania keele õppimisest (tuleb lapse aitamiseks see kõigepealt endale selgeks teha), füüsilisest tegevusest (vastuvõtuvabal õhtul). Meie piirkonnas on väga head jooksu- ja rattateed, maja all bassein ja jõusaal (viimased on suurtes kortermajades enamasti alati olemas).
Kõigi tegevuste vahepeal loen ja kirjutan. Samuti olen läbinud mõne mind huvitava kursuse ja kavatsen seda veelgi teha.
Olen kõigile intervjueeritavatele esitanud lõpus samad küsimused. Nii ka Sulle.
- Kellele Sa blogis kirjutad?
Eelkõige iseendale, sest päris palju asju saab kirjutades lahti mõtestatud. Sellel on ka omamoodi pingeid maandav toime. Oleksin võinud seda juba Inglismaal elades teha.
Siis oma perekonnale, sugulastele, tuttavatele, et nad mind lühikese puhkuseaja jooksul korduvate küsimustega ära ei väsitaks :)
Loomulikult kõigile, kes asjast huvitatud on.
Ja iseenda jaoks boonusena: kui ma aasta tagasi kirjutama hakkasin, siis avastasin, et eksisteerib lausa blogimaailm ning blogijatevaheline suhtlus on omamoodi põnev tegevus. See tuli mulle vägagi positiivse üllatusena.
- Ootad Sa oma blogis dialoogi?
Sõltub teemast. Vahel on mul niisama uitmõtted, vahel jääb kirjutatu taha küsimärk kummitama, millele heameelega kaasaarutajaid ootan.
- Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
Ma ei oskagi öelda, mis paelub mind ühes või teises blogis. Selleks võib olla kirjastiil, enamasti aga inimesed ise oma siiruses. Virisemist, hädaldamist, lauskriitikat ma palju lugeda ei taha ega ei jaksa. See ei vii edasi, küll aga kulutab aega ja teeb tuju kehvaks. Huumorit on hea lugeda. Fotojahti meeldib jälgida.
- Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":
1. Sinu lemmik sõna? Ilus
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Räiged vandumissõnad ei meeldi
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Kurat
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Kirikuõpetaja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Prostituudi
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Et ma olen kasvõi natuke muutnud maailma paremaks.
Ilusat olemist kogu perele sinna üleookeni maale!
Aitäh sulle, Tiia! :)
Teised vastajad leiab Blogilehest või Tiia blogist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar