Igaühel omad rõõmud ja mured

Ka Ameerikas peetakse St Patricku päeva. Eks iirlasi ole siin üksjagu, nii senatis kui mujal tähtsatel kohtadel. Meie lähedal Alexandrias toimub selle tähistamiseks koguni paraad, iga-aastane, mille parim osa, nagu nad ise ütlevad, on brasiillaste etteaste :) Illustreeriv postkaart on USA-st aastast 1912 (Vikipedia).

Käisime meiegi rohelisi küpsiseid söömas ja rohelist jooki joomas, seda tõsi küll, mitu päeva varem ja brittide kodus. Aga kuna kohal oli mitmeid inimesi, kes samuti nagu meiegi nüüdseks juba pikisilmi koju naasmist ootavad, kippus teemaks olema hoopiski kojuminek. Enamus olid aga alles tulnud. Laias laastus jaguneski seltskond kaheks. Need, kes Ameerikas on veel vähe olnud, nii paar-kolm kuud, leiavad rõõmsalt, et huvitav aeg ootab ees. Need, kes on siin juba paar aastat veetnud, ootavad enamasti kannatamatusega koju naasmist. Peale selle, et kodumaale on jäänud sõbrad, sugulased ja kodumaja, lisanduvad igaühel omad mured. Kui minu jaoks siinne kliima on kingitus - kevad ruulib hetkel täiega - siis aafriklased kurdavad külma üle. Kui siinsed puuviljaletid on minu jaoks head ja paremat täis, siis nemad igatsevad kodust värsket, normaalse suuruse ja värviga keemiavaba toodangut. Kui minu jaoks tunduvad siinsed inimesed avatud ja naeratavad, siis...

Brittidega suheldes leidsin, et nende peamine mure on lapsed. Kui meie veame oma lapsi kaasas, ükskõik, kuhu ka ei saadetaks, siis nemad jätavad nad koduriiki, nn Boarding Schooli. Riik maksab elamis- ja koolituskulud ning lennukipiletid koolivaheajal välisriiki lähetatud vanemate juurde. Seega ootavad britte kodus ka lapsed.

Austraallased muretsesid laste pärast, kes kriketit enam mängida ei saa :)

Muresid oli igasuguseid. Üldjoontes kipub aga ikka olema nii, et ameeriklased on rahul Ameerikaga ja eurooplased igatsevad Euroopat.

Aga jah, kaks, äärmisel juhul kolm aastat on piisavalt pikk aeg, et koju naasta, ütlevad nii mõnedki siinolijad. Meie pere sealhulgas :)