Istun päikeselises ja soojas suveõhtus ja vaatan, kuidas lõunatuul maja terrassini laiutavat pihlakat ja kaksikuks kasvanud kaske kõigutab. Meile siin kehtib tavaliselt ilmateate viimane lause - tuulepealsel rannikul 18 kuni 21 kraadi sooja... Jahedam kui mujal, muud miskit. Aga mõnus on ikka. Päikest ja avarust on palju. Ja tüütuid sääski pole, mis on lausa luksus. Vikerraadiost lastakse klassika klassikat :)
Aed on nüüd peale mõnepäevast pingutust korras. Lihased valutavad pisut, aga see on kuidagi magus valu. Muru, mis kohati võilillemuruks kipub minema - ah las ta olla pealegi, eks järgmisel aastal vaata. Mutiga, kes murusse hiiglaslikke musti mullahunnikuid tekitab, on läbirääkimised pooleli. Ei tõuse minu käsi teda hävitama - ta ehk saab ise lõpuks aru, et kõrvalkrundil, kus inimesed tema pea kohal ei tammu ja muruniiduk ei mürista, on rahulikum elada.
Üle ookeani loksuv vara jõuab Eestisse teisipäevaks, kuid kas ma selle ka kätte saan, selgub esmaspäeval peetaval komisjoni koosolekul - nii mulle öeldi. Ma polevat ikkagi see inimene, kelle nimel kogu kraam on. Mis siis, et volitus olemas.
Elamisega Tartus pole asjad liikunud. Korteriturg on seal pea olematu. Või noh, tegelikult täiesti olemas, aga orienteerunud peamiselt tudengitele. Enamus kortereid on muudetud pisikeste toakestega elamispindadeks. Ja mis seal imestada - äri on hea, sest ühikatoa eest tuleb päris kena summa välja käia, nii et küllap kinnisvarafirmad teavad, millele panustada.
Tööturg on samuti üsna kesine. Suine aeg vist. Enamus tööturul pakutavast on välismaine värk - vahel jääb tunne, et kogu Eesti rahvas võiks välismaale tööle minna...
Ja lõpuks. See ilus-maagiline paljulubatud digiteevee... kõik on ju tore, progress tervitatav ja rahagi kulutatud, aga pilt... kontrastsed värvid, inimesed kuidagi masajad, pilt hakkiv ja mõnel õhtul vaid teade - signaali pole. Ma tean küll - teadjamad inimesed räägivad - antenn vajab üle vaatamist. See võib tähendada vajadust uue soetamiseks.
Ehh, polegi vaja. Suvi on. Soe on. Homme lähen taaskord teatrisse. Ja uudiste ning hea muusika kuulamiseks ajab raadio asja ära :)
Aed on nüüd peale mõnepäevast pingutust korras. Lihased valutavad pisut, aga see on kuidagi magus valu. Muru, mis kohati võilillemuruks kipub minema - ah las ta olla pealegi, eks järgmisel aastal vaata. Mutiga, kes murusse hiiglaslikke musti mullahunnikuid tekitab, on läbirääkimised pooleli. Ei tõuse minu käsi teda hävitama - ta ehk saab ise lõpuks aru, et kõrvalkrundil, kus inimesed tema pea kohal ei tammu ja muruniiduk ei mürista, on rahulikum elada.
Üle ookeani loksuv vara jõuab Eestisse teisipäevaks, kuid kas ma selle ka kätte saan, selgub esmaspäeval peetaval komisjoni koosolekul - nii mulle öeldi. Ma polevat ikkagi see inimene, kelle nimel kogu kraam on. Mis siis, et volitus olemas.
Elamisega Tartus pole asjad liikunud. Korteriturg on seal pea olematu. Või noh, tegelikult täiesti olemas, aga orienteerunud peamiselt tudengitele. Enamus kortereid on muudetud pisikeste toakestega elamispindadeks. Ja mis seal imestada - äri on hea, sest ühikatoa eest tuleb päris kena summa välja käia, nii et küllap kinnisvarafirmad teavad, millele panustada.
Tööturg on samuti üsna kesine. Suine aeg vist. Enamus tööturul pakutavast on välismaine värk - vahel jääb tunne, et kogu Eesti rahvas võiks välismaale tööle minna...
Ja lõpuks. See ilus-maagiline paljulubatud digiteevee... kõik on ju tore, progress tervitatav ja rahagi kulutatud, aga pilt... kontrastsed värvid, inimesed kuidagi masajad, pilt hakkiv ja mõnel õhtul vaid teade - signaali pole. Ma tean küll - teadjamad inimesed räägivad - antenn vajab üle vaatamist. See võib tähendada vajadust uue soetamiseks.
Ehh, polegi vaja. Suvi on. Soe on. Homme lähen taaskord teatrisse. Ja uudiste ning hea muusika kuulamiseks ajab raadio asja ära :)
1 kommentaar:
Tööturg ongi tänavu kesine, suvest sõltumata (kinnitab koondatud tööturutoimetaja). It's a feature, not a bug.
Postita kommentaar