Soome saatkonna hoone on suur, kandiline ja osaliselt klaasist seintega - nagu uushoone Ida-Saksamaal, ütlevad nad ise naljatamisi.
Soomlastega on mõnus rääkida, lihtne. Ei pea mitu korda mõtlema mida, kuidas ja kas üldse öelda - tunneme vist teineteist küllalt hästi ja mõttemaailm on sarnane ja naljagi viskame ühe-sama asja üle. Kodune tunne on. Ainult et millegipärast tahavad nad meiega alati soome keeles rääkida, arvates, et iga eestlane räägib soome keelt. Mina kui mittepõline tallinnlane jään selles osas küll hätta.
Tutvusin seekord saatkonnas ühe soomlasest meesterahvaga, kes käitus kuidagi ujedalt ega vestelnud eriti kellegagi. Aga meie leidsime ühise jututeema - lapsed. Selgus, et tema on see, kes lastega kodus istub ja naine käib saatkonnas tööl. Aga ega ta ei kurtnudki, oli päris rahul, sest ega seda aega, kus sa saad pühenduda lastele ja perele ja ka iseendale, elus palju polegi. Nii leidis temagi laste kõrvalt aega sportimiseks ja enesetäiendamiseks, selleks, milleks kodumaal sageli aega puudu jääb.
Meile teadaolevalt on Washingtoni linnas ainult kahes saatkonnas saun: üks on Eesti ja teine Soome saatkonna hoones. Aga meie võime isegi uhkemad olla - meil on bassein ka, neil ei ole:) Tuleb meelde, et kord käisid atasheed meie saatkonnas saunas. Ei tea, mida küll majast möödujad mõtlesid, kui iga vähe aja tagant üks valges hommikumantlis punase näoga mees järjekordselt majast väljuvale mehele ust avamas käis:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar