Astume aeglaselt kärestikulise Potomaci jõe kaldaäärt pidi mööda sissetallatud ja märgistatud rada. Päike hakkab vähehaaval kõrgete lehtpuude taha vajuma, kell on õhtus, umbes seitsme-kaheksa vahel. On laupäev. Jõuame piknikuplatsile – neid on Washingtoni ja selle ümbruse parkides palju ja nädalavahetustel on seal ka piknikulisi hulganisti, peamiselt lastega pered, kummalisel kombel enamus neist latiinorahva esindajad.
Niisiis jõuame piknikuplatsini. See on selleks kellaajaks juba üsna tühjaks jäänud. Tumedast puidust lauad-toolid, mis äsja rikkalikust toiduspoolisest lookas olid, näevad päevasest rüselusest kurnatud välja. On vaikseks jäänud.
Ühtäkki märkan tumedat kogu eemal piknikulaua juures äratallatud murul toimetamas. Jääme seisma. Suur must lind! Kotkas? Ei tea. Justkui on. Suur on küll, aga jalad on paljad. Kotkateadlased andsid kunagi head nõu, kuidas kulli kotkast eristada: kullil on jalad paljad, kotkal sulgedega kaetud. Aga kulli jaoks on lind liiga suur.
Uurime edasi. Pea on justkui paljaks pöetud, sulgedeta, heledam kui keha, meenutades pisut kalkunit. Meist ei tee ta väljagi, toimetab omaette, otsib söögijäätmeid tõenäoliselt. Äkki liugleb ülevalt juurde teine, siis kolmas. Vaatame üles. Seal, kõrge jämeda poolkuivanud lehtpuu otsas isub neid terve parv ja vaatab allapoole. Kõik on ühesugused, ainult kahel on paljad pead punast värvi. Kuidagi kõhe on, isegi pisut õudne.
Kahjuks ei ole fotokat kaasas. Vaatame veel pisut ja otustame, et jätame nad toidujäätmeid otsima ja et koju jõudes aitab linnuraamat meil kindlasti uudishimu rahuldada.
Aitabki. Selgub, et on tegemist voltpeakotkaga.
Niisiis jõuame piknikuplatsini. See on selleks kellaajaks juba üsna tühjaks jäänud. Tumedast puidust lauad-toolid, mis äsja rikkalikust toiduspoolisest lookas olid, näevad päevasest rüselusest kurnatud välja. On vaikseks jäänud.
Ühtäkki märkan tumedat kogu eemal piknikulaua juures äratallatud murul toimetamas. Jääme seisma. Suur must lind! Kotkas? Ei tea. Justkui on. Suur on küll, aga jalad on paljad. Kotkateadlased andsid kunagi head nõu, kuidas kulli kotkast eristada: kullil on jalad paljad, kotkal sulgedega kaetud. Aga kulli jaoks on lind liiga suur.
Uurime edasi. Pea on justkui paljaks pöetud, sulgedeta, heledam kui keha, meenutades pisut kalkunit. Meist ei tee ta väljagi, toimetab omaette, otsib söögijäätmeid tõenäoliselt. Äkki liugleb ülevalt juurde teine, siis kolmas. Vaatame üles. Seal, kõrge jämeda poolkuivanud lehtpuu otsas isub neid terve parv ja vaatab allapoole. Kõik on ühesugused, ainult kahel on paljad pead punast värvi. Kuidagi kõhe on, isegi pisut õudne.
Kahjuks ei ole fotokat kaasas. Vaatame veel pisut ja otustame, et jätame nad toidujäätmeid otsima ja et koju jõudes aitab linnuraamat meil kindlasti uudishimu rahuldada.
Aitabki. Selgub, et on tegemist voltpeakotkaga.
Täiskasvanud lindudel on pea punane, noortel hallikas. Peamiselt raipesööjad. Nii et arvata võib, et ema-isa valvsa pilgu all käisid noored linnuhakatised piknikuplatsilt inimeste poolt maha jäetud lihatükke otsimas. Kuigi see lind on väga kotka sarnane, polevatki ta 'päris' kotkas, vaid kuulub hoopis kureliste hulka. Meenutab pisut metsakurge küll. 
Põnev.
Pildid ikka Wikipediast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar