Viimased päevad on kulgenud visalt ja halbade uudiste taktis.
Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.
Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.
Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.
Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)
2 kommentaari:
Eh, see eesti keel ! Vanasti öeldi, et muretsesime omale auto ja .. muretsesime omale korteri. Aga jõudu ja optimismi !
Jaah, ja lapsi muretseme ja...
Eesti keel tuleneb otse elust :)
Postita kommentaar