Selle aasta suveööd on lärmakad olnud. Eriti minu jaoks, kes ma armastan vaikust. Igal ööl kuhjuvad hääled läbi avatud akende magamistuppa ja katsu sa, vaene hing, õigel ajal oma mõnusatesse unenägudesse suikuda. Küll lööb äike mürtsu, küll kräunuvad kassid või hauguvad koerad, nüüd on tirtsude siristamise aeg. Ja loomulikult leidub aeg-ajalt külas keegi, kes peab pidu nii, et naabrite öörahu ei tule pähegi...
Aga tegelikult sellega harjub -- ega suveööd polegi ju magamiseks (kuigi natuke ikka tahaks). Kui aeg-ajalt ei tuleks üllatusi. Nimelt on selle aasta suveöödesse lisandunud valjuhäälne üllatuskülaline -- rukkirääk. Või mis külaline, naaber pigem või nii. Uskumatult visa lind -- õhtul alustab meie maja taga oma lõikavat krääksumist ja alles hommikul lõpetab. Ja nii juba kuu aega järjest.
Ega ma rukkiräägust suurt miskit teadnud, aga võtsin Vikipeedia lahti ja sain targemaks. On rändlind, pisut suurem vutist ja looduskaitse all. Krääksuva häälega häälitsedes pöörab isane lind pead kahele poole ja annab teada konkurentidele oma territooriumist. Emane häält ei tee. Tavaliselt jõuab räägupere suve jooksul üles kasvatada kaks pesakonda.
Nojah, jääb üle vaid oodata ja loota, et ta järgmisel aastal pisut kaugemal omale sobiva territooriumi leiaks. Või harjuda. Sest eks ole meie, inimesed, ju nende maile oma elamisi laiendanud.
Ah jaa, veel oli kirjas, et vaenlase eest põgenedes ta mitte ei lenda, vaid jookseb. Aga et liha olevat väga maitsev :)
2 kommentaari:
Ma kaks korda elus olen avastanud endas mõrvarlikud kavatsused elusolendite suhtes. Nendeks olevusteks on rukkirääk ja ööbik :D
Kui lärmavate naabritega annab veel läbirääkida, siis nende kahega oli lootusetu.
Tunnen kaasa.
Üksõhtu just mõtlesin, et kuidagi vaiksemaks on see rääk jäänud, tegelikult laulab ritsikate koor nad nüüd üle. Kusjuures ritsikad trügivad tuppagi, lausa voodiveerel krääkatavad kõrva, nii et ehmata või sirgeks ennast :D.
Postita kommentaar