Vahel, kui ma mõnelt järjekordselt teatrietenduselt tulen, arutlen endamisi, kas vaataksin sama etendust veelkord. Eile oli see kord, kus oleksin tahtnud vaatama jäädagi. Nii hea oli.
Tegelikult läksin Kurgjale "Iha jalakate all" vaatama väikese eelrvamusega. Arvasin, et kuna seda on juba nii palju mängitud, teist suvehooaega, on kindlasti näitlejadki tüdinenud ja kõik tuleb peast vurinal nagu luuletus. Aga ei, üllatusi jagus etenduse käigus esinejatele ja publikule, sest igasugust butafooriat, mis iseseisvat elu elasid, jagus tükis palju - küll läks vesi ümber, küll kukkus lauajupp akna eest maha ja näitlejatel tuli olukord käigupealt nagu muuhulgas lahendada.
Teel Tallinnast Kurgjale kallas kogu sõidu jooksul vihma ja paukus äike, auto termomeeter teatas vahepeal soojakraade vaid 17. Mõtlesin, et kena teatriõhtu küll... Aga Kurgjal säras endiselt päike, oli endiselt palav ja nii terve teatrietenduse aja... Mõtlesin, et ilmataat on meile sel aastal armuline olnud - lasi ära pidada võidupüha, laulupeo ja suveetenduste kohadki jätab teatrinautijatele vihmavabaks.
Ehh, kuidas ma ei tahtnud eile ära tulla. Koht oli ilus, tükk põnev ja peaosaliste paar mängis superhästi. Tükk vääris oma pealkirja, seda oli tunda iga ihukarvaga. Aga jah, jalakad tuli vist endal juurde mõelda :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar