Olen nüüd mitu päeva järjest jalgrattaga sõitmas käinud, ikka Tallinna ja tagasi, ja olen enda üle uhke, juskui profi tunne juba...:) Aga siis mõtlesin, et vahelduseks võiks rulluisutada. Pealegi, teised uisutajad rajal ajasid isu peale.
Niisiiis otsisin ma oma vanad rulluisud üles ja otsustasin need, nagu soovitatakse, enne hooldusesse viia. Paari päeva pärast helistati mulle ja tehti ettepanek vahetada oma uisud, mille laagrite vahetus kalliks osutuks, teiste, vähekasutatud uiskude vastu. Ja nii saigi tehing tehtud (minu vanad olid ikka tõesti vanad, seda nii füüsiliselt kui moraalselt).
Seega, tõmbasin täna uued uisud jalga ja... niipea, kui, asfaldile astusin, kohe ka ristseliti maha prantsatasin. Käed katki, sabakondis valu... Ehh, ma oleks ikka pidanud kindad kätte ja kiivri pähe panema, kirusin ennast. Aga eks mina mõtlesin algul, et mis kunsti seal ikka, olen ju ennegi sõitnud... Jaah, aga mitte profiuiskudeega, vaid ikka sellistega, mille liikumahakkamisel jõudu rakendama peab.
Kui olin end püsti ajanud, oli esimene mõte, et peaks kohe koju tagasi minema, käed ju katki ja tagumik valus. Aga ei läinud. Rajale läksin hoopis. Ja kuigi ma olen varem sõitnud, siis tundus, et need uisud kulgesid juskui iseenesest, omasoodu, eriti allatuult. Ja mina kartsin pidurdada. Ma ei seisnud ju kahel jalalgi kindlalt, mis siis veel ühel...
Aga ajapikku, tasa ja targu, tuli tasakaal ja tunnetus ja oskus. Ja tahtmine homme tagasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar