Ütlen kohe ära, et minule see järjekordne O’Neilli teatritükk meeldis. Teame ju lugusid näljahädas iirlastest, kes Ameerikas uut elu rajades ja kohalike vihkamist trotsides oma elu rööpaisse saada üritasid, põlvkond põlvkonna kaupa, igaüks oma võimete, arusaamade ja oskuste piires. Inimsuhted on keerulised, liiatigi siis veel nii keerulistel aegadel. Minu kadunud vanaema, kelle elu ka just lihtsate killast polnud, ütles ikka, et igaüks ronib oma redeliga taevasse.
Ka polnud ma varem Laitse graniitvillas käinud, mis oma skulptuuride aia ja siseinterjööriga positiivselt üllatas ning etendusele aura lõi.
Noorem laps, keda ma nüüd juba kõhklemata suurte etendustele kaasa võtan ja kes arvas, et suurte etendused on hulga huvitavamad, võttis asja kokku sõnadega, et olla natuke imelik lugu olnud. Ja et küll nad ikka palju jõid. Kahtlemata oskab Märt Avandi joodikmeest suurepäraselt mängida :)
Ka Jaan Rekkor sobis oma rolli nii nagu oleks see roll just temale mõeldes loodud.
Pisut häiris nii mind kui Meelist (Meelist siiski rohkem ;) ) konflikt näitleja ja näidendi tegelaskuju vahel – Kersti Meriloo etendatav noor naine pidi kirjelduste kohaselt olema tugev rinnakas maatüdruk.
Olgu peale, etendus oli ikkagi väga hea. Minge vaatama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar