Karul puudub huumorimeel

Külastasime kolledži väikese seltskonnaga Elistvere loomaparki. Minul on see juba mitmes kord seal käia ja millegipärast on just karu see, kes alati üllatada suudab. Kunagi ammu, kui karu asus veel oma vanas ja väikeses puuris, kus puudus latt, mis hoiaks inimesi tema territooriumile liiga lähedale minemast, ja mille lähedal meie grupipilti teha tahtsime, otsustas muidu nii rahumeelne loom ühtäkki oma käpa võre vahelt läbi pista ja küüned kintsu lüüa. Kelle kints see oli, seda ma enam ei mäleta.
Eile suhtlesime taas karuga, tegime pilte, naljatlesime ja lobisesime temaga. Mõmmik tundus olevat meiega rahul, sirutas varbaid, veeretas varvaste vahel kive, otsekui demonstreerides, mida ta oskab. Keegi meie hulgast küsis, et mitu varvast on karul. Ootamatult äkilise ja resoluutse liigutusega kargas karu püsti ja möiratas nii jubedalt, et meie kui üks mees sirgeks tõmbusime, jupi maad tahapoole astusime ja tükiks ajaks sõnatuks jäime. Oli ikka hirmus küll. Õigus on neil, kes ütlevad, et karu ei mõista nalja.