"Kujdas tjeie sõjdate tjeie sõjdate palun!' karjus postiauto juht peale seda, kui oli mu nina eest läbi lipsanud, auto peatanud ja juhiukse avanud. Ega ma tol hetkel aru ei saanud, mida ta öelda tahtis, aga hiljem, peale situatsioonianalüüsi, oletasin, et ta tahtis mulle öelda, et kui sõidate, siis sõitke.
Just mõned päevad tagasi olin oma mitterulluisutajast abikaasale selgitanud, et rulluisutamine on küll mõnus tegevus, aga kohtadel, kus kergliiklustee ristub autoteega, on olukordade hindamine ja arusaam asjadest erinev. Mina igal juhul võtan alati kiiruse maha (vastutustunne, et laps on vaja veel suureks inimeseks kasvatada, tiksub ikka mõtteis), nii seegi kord. Aga paremat pööret sooritav postiauto juht vist arvas, et hakkan talle teed andma. Nii olin ma sunnitud kokkupõrke vältimiseks veelgi hoogu maha võtma ja möödusin autost napilt siis, kui too oli mu nina eest läbi lipsanud. Kes rulluiskudega sõitnud on teab, et nendega pidama jäämine on omaette kunst ja sõltuvalt kiirusest ei pruugi see üldse õnnestuda. Olen enda ees jälginud, kuidas minust vuhinaga möödujad enne ristmikke "võimlevad", sest elu on kallis igaühele.
Ma ei öelnud postiauto juhile midagi. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud vastama: " Kujdas tjeie rjaegite tjeie rjaegite palun! :D
2 kommentaari:
Mina Räpinas võtan ühte lõiku, kus ei ole vaja sõiduteid ületada, aga minu üks tuttav põrkas ka autoga just sellepärast kokku...et autojuht jäi lihtsalt kergliiklusteele seisma ning sõbrannal oli kiirus suur ja pidurdada enam ei jõudnud:-) edu sulle kullake...minul pidurdustehnika hetkel puudub, ma hakkan enne tagasi pööret umbes 50 m enne pidurdama...ei taha nagu eriti kukkuda. Hirmus, aga uusi asju tuleb ikka õppida ja harjutada, onju.
Tead, kõige hullem asja juures ongi see, et vanade proffide selgituste kohaselt pole rulluiskudel pidama saamine üldsegi lihtne. Ja mina mõtlesin, et küll need oskused ajaga tulevad. Egas muidu seda turvavarustust vaja poleks. Aga õnne siis meile, Siljake! :)
Postita kommentaar