Ega küll küllale liiga tee, öeldakse. Käisime taaskord teatrit kaemas, Saueaugu Teatritalus, seekord "Tuhkatriinumängu". Sellest on nüüd tõsi küll, juba mitu-mitu päeva ja kui tagasi mõelda, siis avastasin, et ega midagi väga eredat ei meenugi, sellist vau-efekti nagu polnud.
Süžee oli kaasahaarav, näitlejad oma tuntud headuses nauditavad (viimasel ajal olen ikka esiritta kippunud, et võimalikult ligidalt näha :)), autor, lavasataja ja teised asjaosalised ise kohal... Hea teatriõhtu igal juhul ja tasus kohale sõitmist (sest näiteks Tartust tulles tuleb kohalejõudmiseks umbes kolme tunniga arvestada).
Aga jah, kui etendusele takkajärgi mõelda, siis mulle meenub ennekõike meie Old Grand Lady - Ita Ever, tuletades meile, noorematele, meelde, et vanus võib inimest ainult paremaks teha :) Katsuge järele teha!
Imelik, kuidas üks king (lihtsalt king) võib endas mingit kummalist tähendust kanda. Lugesin hiljuti kusagilt, et naised kipuvad sageli endale number väiksemaid jalanõusid soetama, ise seeläbi ennast asjata piinates. Nii ongi. Minul on samuti kapis mitu paari kingi (ilusaid), mis on natuke väikesed. Aga ikkagi pigistan need aeg-ajalt endale jalga ja pärast ravin ville ja masseerin valu välja.
Võib-olla ongi süüdi lapsena korduvalt loetud lugu Tuhkatriinust?
2 kommentaari:
Oleks, et ainult kingi! Naised kipuvad endale ka number väiksemaid pükse/seelikuid jne ostma. Ma olen õnneks sellest kombest lahti saanud (vist), aga näiteks riiete koha pealt kipuvad näppu ja korvi jääma pigem number suuremad rõivad ja siis ma muudkui õmblen neid parajamaks. Ainult rasedaks jäädes oli ootamatult hea avastus, et kui ma need sisseõmblused lahti võtan, siis on tükk aega parajaid riideid ilma, et peaks poodlema minema :D
Naiste riietega on jah see lugu, et kehakaal kõigub alatasa: enne ja peale last, enne ja peale järjekordset dieeditamist... Nii on kapis riideid, mis on väikesed või suured. Või kui parajad, siis moest väljas...:)
Postita kommentaar