Tollel koledal päeval, kui vihm Tallinna uputas, käisime meie oma perega Vargamäel voonakest vaatamas. Mõtlesime esiti küll kaua ja tee pealgi veel mitu korda, et kuidas me seda ikka vaatame kui nõnda tihedalt kallab, aga ikka läksime. Ja veendusime taas, et Eesti on väike, kuid tujukas, sest väidetavalt polnud Vargamäel tol päeval tilkagi vihma sadanud. Ja mis meil sai selle vastu olla:)
Etendus oli taas hea. Kuigi jah, ka abikaasa nõustus minuga, et Indreku roll oleks pidanud jääma ikka kellegi noorema mehe kanda. Selleks, et vaimselt targem ja kogenenum olla, ei pea vana olema. Kuigi näitlejatööde kohta ei oska ühtegi halba sõna öelda - kõik olid tõesti väga head.
Esiti pelgasin ka seda, et meie 9-aastasele võivad käsitletavad teemad ehk võõrad ja sünged tunduda, kuid minu küsimusele - kuidas suurte etendus meeldis? - vastas ta, et see polnudki ju ainult suurtele. Ja et kui teinekord sama huvitav on, võetagu ikka teda kaasa.
Kojusõidul tuli meil midugi mitmetele küsimustele selgitusi anda. Et kuidas ikka surnud inimene rääkida saab? Ja kas Karin lasti maha või jäi trammi alla? Ning kas Tiina oli ingel?
Vot siis. Paistab, et laps hakkab suureks saama, kuigi meie tahaksime teda ikka veel vaid nukuteatrisse viia :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar