Kevadel tuleb vaim pääle

Viimasel ajal ei ole olnud kirjutamisisu. Ei teagi, miks. Võiks ju öelda, et pole millestki kirjutada. Aga see oleks puhas vale. Võiks väita, et aega pole, aga ka see oleks vale. Aeg on prioriteetide küsimus. Motivatsiooni pole? Hmm, motivatsioon on miski, mis peaks rohkem nagu enda seest tulema. Mis siis on? Laiskus? Ei mina tea.

Elu oma värvilisuses keerleb sinu ümber, aga kirjutada sellest...? Vahel peab vist lihtsalt ennast kokku võtma. Sest tegemisi, mida jutu sisse punuda on olnud ju üksjagu.

Näiteks vastlaliug töökaaslastega koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lapsepõlv tuli meelde!

Või superhästi korda läinud talvepäev suusavõistluste ja auhindadega. Mis siis, et mina oma vanusegrupis viimaseks jäin -- ainuüksi osavõtu eest saime regioonile topeltpunktid, kuna edestasin ajaliselt endast hulga nooremaid :)

Või St Patrick's Day kolledži õppejõudude abikaasadega. Pilte oleksin võinud vähemalt teha, aga miskipärast ei teinud. Mõtlesin tagasiteel vaid, et millest see johtub, et nemad on eluga Tartus hulga rohkem rahul kui mina...

Või siis talvine jalutuskäik perega Elistvere loomapargis üheksa ilvese, vastärganud toriseva karu, meiega lahkelt suhtleva põdra ja muude põnevate metsloomadega. Ilveseid, muide, olevat suvel peaaegu võimatu näha..Või lihtsalt üks mere-äärne jalutuskäik, kus jäätükid nagu hunnik klaasi maona vonkles ja päikese käes kohati pudeliroheliselt helkis. Turnimine sellel osutus siiski pisut ohtlikuks, tuleb tunnistada.Või rõõm, et suusahooaeg veel kestab...? Või ühe pereliikme sünnipäev nädalavahetusel...:)

Aga üks asi on kindel -- kevad on käes ja see toob uue energia. Puuslikudki on juba peaaegu välja sulanud.