Kuues ja seitsmes päev

Asume teele Disney-päevade teise päeva õhtul, et keskööks Fort Lauderdali, kuhu on motelli toad broneeritud, jõuda. Õhtul hilja, vähese liiklusega teedel, on hea sõita, pealegi viimased 100 kilomeetrit on tee muutunud laiaks ja valgustatuks, nagu ei kusagil mujal - kuus rida viib ühele ja kuus teisele poole, sellist 'luksust' pole ma veel oma elus kohanud.

Fort Lauderdal on üks paljudest ookeaniäärsetest linnadest oma hotellide, ranna ja palmidega. Ainuke probleem on meile see, et endiselt on jahe - päevane temperatuur ulatub 19 kraadini ning puhub külm tuul. Vesi on soe, kuid tuul lõikab luusse. Üldse kurdavad ameeriklased, et viimasel ajal on tavatult jahe olnud, mistõttu nemad kliima soojenemisse ei usu :)

Jalutades rannariba mööda võib kohata mitmeid võrkaiaga ümbritsetud ja tühjana seisvaid hotelle, mis on kinnituseks sellele, et kinnisvarakriis tabas ka Floridat (räägitakse isegi, et enam kui kusagil mujal). Siin seisab tühjana Ireland Beach Paradise,mille ukse ette on kinnitatud siltSelgub, et palmid, mis igal tänavanurgal ja hotelli ees kasvavad, on kookospalmid.
Seitsmes päev

On jätkuvalt hämmastav, kui kiiresti võib muutuda kliima ühest äärmusest teise, ehk teisisõnu seitsmes päev toob meile lõpuks päevasooja, ranna- ja veemõnud.
Suured inimesed rõõmustavad nagu lapsed :)Rannaääred on endiselt sarnased - ääristatud hotellide ja puhkajatega :)Üks uus kogemus on ka - öine täiskuu paistab otse lagipähe.

Homme hakkame tagasi sõitma.

Kolmas, neljas ja viies päev

Kolmas päev

Kolmas päev kulgeb enamasti sõitmise tähe all. Alustame kell 11 kui kraadiklaas näitab vaid 11 soojakraadi. Vahelduseks valime tee, mis kulgeb piki ookeani äärt, läbides väiksemaid külasid ja puhkekohti. Puhkekülad tunduvad olevat samuti üsna sarnased - just samasuguseid piki rannikut ehitatud majade rivisid nägime me eelmisel aastal Outer Banksis puhates. Siin, lõunapool, on ainult palme ja troopilist rohelust rohkem.
Ookeani ääres on kohti, kus lubatakse autoga rannaliival sõita ja nii proovime meiegi selle lõbu ära, aga peab ütlema, et mina ei osanud sellest mingit rõõmu tunda.Õhtuks jõuame väsinud ja näljastena Orlandosse, kus Hiina restoranis korraliku mõnusa kõhutäie vitsutame. Järgmisel päeval ootab meid Disneyworld, millesse isiklikult mina kerge skepsisega suhtun :)

Neljas ja viies päev

Ärkame vara, nagu soovitati, et varakult kohal olla ja vähemalt esialgugi suurt rahvamassi vältida. Ilm on jahedavõitu ja ajutise vihmasabinaga, mistõttu ka rahvast tundub vähem olevat. Kuid peagi selgub, et päeva peale koguneb inimesi ikka väga-väga-väga-väga palju. Kui numbrites väljendada, siis iga päev käib siit läbi umbes 40 000 inimest. Muidugi asub Disney World üüratu suurel maa-alal ja logistika inimmasside juhtimiseks tundub olevat siin terve omaette teadus, sest kogu seda massi juhitakse suhteliselt sujuvalt. Järjekorrad on atraktsioonide taga pikad-pikad, kuid inimesi hoitakse pidevas liikumises, lõbustatakse ja haritakse vahepeal loengutega ja nii ei tundugi ühe-kahetunnised ooteajad väljakannatamatud.

Esimesel päeval käisime Disney Worldi neljas võimalikust teemapargist Magic Kingdomis ja teisel päeval Animal Kingdomis. Tegelikult on raske kogu seda möllu, mis sinu ümber toimub, kirjeldada, see on just selline, nagu aeg-ajalt reklaamklippides või kusagil filmide taustal näha võib.
Ma panen siia lihtsalt mõned pildid üles. Käisin ka ise kõik kõrgemad mäed ja 'kukkumised' läbi ja võin selle üle uhke olla :) Kuigi jah, mõni neist oli talutavam kui teine.

Veekosest alla tulles saavad mõnel ikka püksid kohe päris märjaks.Niiviisi, aeglaselt, sõidame Mount Everestist üles
ning nõnda, kukkumiskiirusel ja valjuhäälselt kisades, alla.Safarile sõidutatakse sellise sõidukiga,kus kohtame mitmesuguseid loomi, näiteks krokodille.Kiirtoidule eelistame kuumsuitsu kalkunikintsu
Kajakate ja tuvide asemel kerjavad inimestelt toitu hoopis teistsugused linnudOrlandost asume õhtul edasi teele Miami poole, sedapuhku mitte küll päris Miamini välja, vaid pisut enne seda, kus loodame soojemat ilma, et natuke rannamõnusid nautida. Lapsed on siiani väga tublilt kogu selle reisi vastu pidanud ja loodetavasti läheb ka edasi hästi :)

Teine päev

Alustame teekonda kell 10.30, soojakraade on 13, taevas täispilves. Teadmisega, et ilmateade lubab tormi, täidame bensiinipaagi ja asume teele. Torm, mis tähendab tuult ja lausvihma ei lase ennast kaua oodata ning kolm esimest sõidutundi kulgeb aeglasemalt kui tavaliselt. Läbime Lõuna-Karoliina osariigi, kus teedel on kehtestatud nii miinimum- kui maksimumkiirusepiirang, vastavalt 45 ja 70 miili tunnis, ehk umbes 70 ja 110 km tunnis. Torm viib teelt kolm autot, mille kohta võib öelda, et nad on tuulest viidud, sest jõuame parasjagu romaani Tuulest viidud tegevuspaikadele Georgia osariiki.

Kui vihm järele annab, teeme teeäärses külakeses peatuse, et pisut keha kinnitada. Autouksesest väljudes tundub nagu oleks Eesti suvi, niiske ja soe, soojakraade on 20. Külad tunduvad oma kaubanduskeskuste, motellide ja kiirsöögikohtadega olema kõik ühesugused, tekitades tunde, et oled siin juba varem viibinud. Niisiis, peale kiirsöögikohast naasmist ja rasvahaisust läbi imbununa, asume taas teele.
Näeme esimest korda puuvillaistandusi.

Kell 14.50 siseneme Georgiasse, mille piiri tähistab lai istutatud palmide rivi. Ületame Savannah jõe ning umbes tunni pärast jõuame Savannah-nimelisse linna. Kotid hotelli ja linna peale. Lisaks niiskusele ja soojusele lisandub lopsakas taimestik, mistõttu võib öelda, et oleme sattunud tõelisesse troopikasse. Stiilsed vanad majad ja kitsad tänavad meenutavad pisut Roomat, endistesse puuvillaladudesse ehitatud pubid ja eksklusiivsed elamised on põnevad, munakivisillutisega kitsad tänavad meenutavad Tallinna vanalinna.
Siin me oleme

On jõulu esimene püha :)

Esimene päev

Asume teele kell 12.30, temperatuurinäidik näitab kolme soojakraadi ning kahel pool teed sulavad ereda päikese käes lumevaalud. Linnast välja sõites istume mõned korrad korralikus ummikus - on ju viimane aeg jõulukingituste soetamiseks ja pikad autoderivid suunduvad peamiselt ostukeskuste poole, kuid hiljem kulgeb tee õnneks ladusamalt.
Kell 16.30 ületame Põhja-Karoliina osariigi piiri, kus soojakraade juba kaheksa ja lumest järgi vaid mõned üksikud tillukesed laigud. Teeme peatuse, et kütust võtta ja ninasõõrmeisse tungivat kevadehõngulist õhku tajuda. Kevad mis kevad.
Kell 18.30 jääme pidama teeäärses hotellis Holiday Inn Fayetteville-nimelises kohas, kus peale õhtusööki, basseinisuplust ning konjakit-kooki põhku poeme.
Selline jõululaupäev :)
Homme vara üles ja taas pikale teele - ikka ikka lõuna poole...

Ilusaid jõule!

Kuna meie sel aastal koju ei pääsenud, siis otsustasime kahenädalase koolivaheaja täita rändlindude moodi, st võtta suund lõunasse, Floridasse. Kaks autot, kaks peret - kokku neli suurt ja neli väikest inimest - nii me täne teele asume. Praegu ei oska veel öelda, mis meid ees ootab või kui kaugele üldse jõuame. Eks ma kirjutan vahepeal.

Teile, armsad sugulased ja sõbrad, soovin ilusaid jõule ja toredat aasta lõppu!!!

Mõtetes oleme kogu aeg teiega :)

Kummaline Ameerika

Sõltumata lumekuhjade silmnähatavast kahanemisest ja tänaseks lahti lükatud autoteedest jäeti ära ka selle aasta viimased kaks koolipäeva, koolipidu samuti.

Selgus veel, et nädalavahetusel olla bensiinijaamad kütusest tühjad olnud, nii et ka kõige parema tahtmise juures poleks punktist a punkti b olnud võimalik sõita.

Mõned huvitavad faktid veel eelmise nädala meediat meenutades.

Kus elavad õnnelikud ameeriklased?
Eelmisel nädalal korraldatud uuringu kohaselt elavad kõige õnnelikumad ameeriklased Floridas ja Hawaiil ning väidetavalt olevat see õnn otseselt seotud sooja ja päikselise kliimaga. Õnnetuimad inimesed elavat New Yorgis.

Ameeriklased peavad end religioosseks rahvaks.

Siiski, hiljuti selgus, et valgetest peavad end tõsiusklikeks vaid umbes 40% inimestest (st käivad regulaarselt kirikus ja peavad kinni religioossetest traditsioonidest), mustade ja latiinode hulgas on jääb see vaid 20-30% vahele.

Sellegipoolest, kui teil on ameeriklasest sõber, ärge talle oma ebausklikkust deklareerige - võite temast juba järgmisel päeval ilma jääda.

Lumine pühapäev

Matuseautod ei teenindaJalgpalliväljak on suletudJalgpalli asemel lumesõda
Ja lumememm......sai valmis kaKoolist teatati, et homme, esmaspäeval, kooli ei toimu :)

Lumerekord on purustatud

Täna on erakordselt lumine päev olnud. Lumevaalud moodustavad kohati meetriseid valle ja lund tuleb üha juurde. Selgub, et on purustatud lumerekord 1932.aastast. Rongid ei sõida, bussid ei liigu, lennud on tühistatud. Autod, mis julgevad nina välja pista, veedavad suurema osa ajast lumehanges. Elu praktiliselt seisab. Telekanal näitab otseülekannet tänavail toimuvast ning soovitab tungivalt mitte välja minna. Kiirabi teatab, et ärge lumelabidatega töötades üle pingutage, eriti kui te pole füüsilise pingutusega harjunud - riskite südameatakiga.

Võtsime meiegi kuulda hoiatust autot mitte välja ajada, kuigi sai lapsele lubatud, et ta sünnipäevale viime. Kuid autos pole lumelabidatki, talvekummidest rääkimata. Nii tuli sünnipäev ära jätta.

Küll aga käisme talve nautimas Washingtoni kesklinnas Valge Maja jõulukuuse juures. Maa-alune metroo töötas, aeglaselt ja suurte vahedega, aga liikus siiski. Kohad, kus metroorong maad mööda sõidab, olid suletud.

Oli tõeliselt talvine päev. Ilus oli.

Lõpp tuleb kiiremini

Eilseni kestnud arutlused meie pere koju saatmise ajastusest hakkavad lõpule jõudma. Tundub, et paneme varsti kotid kokku ja suveks ....KOJU!!!! Jeee...huuu!!! Jõime selle peale eile ühe väga kalli veini ära :)

Kogu lugu sai alguse sellest, et abikaasa määrati järgmisele, uuele ametikohale, kuhu ta peab asuma 2010 detsembris, mis kolimiseks - koolivahetuseks on äärmiselt halb aeg. Sellisel puhul võidakse otsustada, et pere jääb kooli lõpetamiseni võõrriiki (meie puhul suveni 2011), samas kui abikaasa viiakse varem ära.

Please no! Tuleme ise varem - 2010 suvi sobib meile suurepäraselt. Hurraaa!!! :) Tunneli otsas paistab valgus :)

On küll masendav

On masendav lugeda viimase aja sündmusi Eestis.

Näiteks on masendav teada saada, et kõrgetele riigiametnikele määratakse palk eurodes. Pole midagi teha, ka mulle poeb paratamatult pähe mõte krooni usaldamatusest ja kergenduse tunne, et õnneks pole mille pärast põdeda, pole suurt miskit pangarvele kogutud. Või nagu ütles keegi hästi - minu pensionisambad on minu lapsed. Pealegi, ühe rahareformi oleme juba üle elanud, elame sellegi.

On väga masendav lugeda, et riigikogulased tõstavad iseenda palka, samal ajal kui teised peavad vähemaga hakkama saama. Kes siis veel kui mitte nemad peaksid võtma vastutuse praeguse masu eest? Eelkõige just nemad peaksid näitama eeskuju ja pingutama püksirihma. Ma näen päris palju tegelasi, kes siinkandis riigi raha eest lähetustes käivad, ikka mitmekesi korraga. Ma ei usu, et riigil pole võimalusi kokku hoida.
Miks sotsid ei ütle oma sõna siis kui selleks täpselt õige aeg on? Miks jäävad nad erapooletuks? Nemad, kes nad peaksid kandma 'rikkamatelt vaesematele' ideoloogiat. Manipuleeriv taktika, ei muud.
Ja rohelised? Täiesti mõttetud tegelased, vähemalt Riigikogus küll. Kahjuks.
Teised? Teised jäid häält andes vähemalt ausaks.
Kunagi uskusin solidaarsusest kõnelevat presidenti. Lihtsameelne mina. Miks peaksin teda edaspidi uskuma? Ega ikka ei usu küll.
Natuke hea meel on mul siinkohal, et olen oma hääle alati IRLi poolt andnud.

Ja lõpuks. Absoluutselt arusaamatu on Pihli-Langi-Ansipi-Paeti farss. Mis toimub?

Kurbus kasvab lumepallina

Noore inimese lahkumine siit ilmast on alati kurb. Pole vahet kus see juhtub, sõjatandril, kiirteel või kodus, ikka jääb hinge seletamatu äng ja küsimused miks ja kas poleks saanud teisiti. Kui kõik oleks mustvalge ja me teaksime õigeid vastuseid... ja kõik inimesed mõtleksid ühtemoodi... siis ehk...

Viimastel päevadel äng minu sees kasvab nagu lumepall. Vastuvõttude ja küllakutsete väline sära vastandub üksindusele hinges, koduigatsusele, jõulutundetusele lumetus võõras keskkonnas.

Koju tahaks. Võõras ja väsitav on kõik. Omade hulka tahaks.

'Millal me koju lähme?' küsib laps. 'Millal ma vanaema näen?'

Laps on üksi. Astrid Lindgreni aegne lapsepõlve mudel on jäänud minevikku. Tänapäeva lapsepõlv on surutud turvalisuse seina taha, täiskasvanu pilk lapse toimetusi igal sekundil saatmas. Oleks või õde-vendki, kellega koos lapsejuttu ajada... siis oleks ta ometigi ju iga päev olemas. Koer võiks ju olla. Aga ei ole. Pole lubatud.

Ärge pahandage, et kurvastan siin natuke. Mu enda blogi ju ikkagi.

Taaskasutuskuusk

Tõstsime kapinurgast välja eelmisel aastal ostetud ja vihmavarjuna kokku pandud kuuse. Ja kuna ehtimine on alati laste töö olnud, siis tulemus on siin: selle aasta kuusk erineb tunduvalt eelmise aasta kuusest:) Kõikide lendhobuste ja muude elukate seast meeldib mulle tiiger enim:)

Soome sünnipäev

Soome Vabariik tähistas taaskord oma sünnipäeva. Pressisime meiegi end õnnitlejate hulka, et naabritele jätkuvat iseseisvust soovida. Mõned pildid sellest käigust.

Suursaadik abikaasaga külalisi tervitamas. Ma pole ammu nii suurt rahvahulka vastuvõtul näinud.Soomepoiste esinemine. Hümni oli tore kaasa laulda:)Soome kaitseatašee, keskel:)Atašeede naised omavahel. Aeg-ajalt 'süüdistavad' nad mind selles, et olen liiga noor. Taaskord:)Malaisia kaitseatašee abikaasaga. Nende kõrval võis tunda end hiiglasena.AmeeriklastegaSoomlased ikka kõige pikemad:)Soomlaste patriotism olevat tõusuteel, kuigi mina arvasin selle niigi kõrge olevat, mistõttu neid alati kadestanud olen. Palju õnne naabritele!

Ahjaa. Soome saatkonna maja sai esimesena Washingtonis ökomaja tiitli. Palju õnne!:)

Eelmisest vastuvõtust Soome saatkonnas kirjutasin nii.

Tallinnast Tartusse

Kui mõnda aega tagasi taaskord üks kole õnnetus Tallinn-Tartu maanteel juhtus, kirjutasin ma oma mure paberile. Siis mõtlesin, et lugu kukkus välja selline, et võiks Delfile saata. Täna see ilmuski. Pealkirjameister on Delfi.

Teel Tartusse sureb kergemini kui Afganistanis

Aeg-ajalt me väitleme kaitseväelaste lähetamise mõttekuse üle kriisipiirkondadesse. Samas tundub mulle, et meie oma riik on kohati äärmiselt ebaturvaline. Ainuüksi Tartu-Tallinn maanteel hukkub mõttetutes liiklusõnnetustes kümneid kordi rohkem inimesi kui Afganistanis või Iraagis.
Ma ei tea, kes olid hiljuti Tartu maanteel traagilisse õnnetusse sattunud noored inimesed, kuid järjekordset uudist lugedes tekkis tunne, nagu oleks tegemist lähedaste tuttavatega. Kuidagi väga valus oli. Võib-olla sellest, et meid, eestlasi, on niigi vähe ja kuus oli korraga liiga palju. Võib-olla sellest, et nad olid nii noored. Aga võib-olla sellest, et me juskui hakkame harjuma liiklusõnnetustega (aga annaks jumal, et ma eksin) ja selliseid õnnetusi loomulikuna võtma.
Ometi on nii, et turvalise keskkonna nimel saab riik ise palju ära teha.
Olen õpingute ja töö tõttu sageli Tartu ja Tallinna vahet sõitnud ning enne sõitu palvetanud, et elusalt kohale jõuaksin, sest liiga sageli juhtus sellel teel suuremaid või väiksemid õnnetusi. Mällu on sööbinud pilt, kus veoauto ja sõiduauto kokkupõrke tagajärjel puistati põllule laiali mitu inimest, nende hulgas kaks väikest last.
Kas lähedasi lohutab teadmine, et nad hukkusid süütult? Mida arvavad lapsed kaotanud vanemad sellest, et riigil ei jätku teede väljaehitamiseks raha? Või et prioriteedid Euroopa Liidu struktuuritoetuste kasutamiseks lähtuvad teistsugustest kriteeriumidest
Kas pole nii, et prioriteedid on meie endi teha? On küll.
Ma ei ela praegu Eestis. Elan riigis, kus päevad on pikalt valged ja juba enne, kui lumesadu kohale jõuab, puistatakse teedele soola, igaks juhuks. Põhiteed on laiad ja mitmerealised, nii et pole vaja muretseda möödasõidu pärast. Politsei peab liiklusel silma peal ja reeglite vastu rikkujatel tuleb valusa trahvisummaga arvestada. Turvaline on sõita.
Eesti on pimedate päevade ja libedate teeoludega riik, kus alati ei piisa korralikest rehvidest ja aastakümnetete pikkusest juhtimiskogemusest.
Jah, võib-olla ei ole Tallinn-Tartu maantee just kõige suurema koormusega tee, võib-olla on selleks hoopis transiitliiklusega Tallinn-Narva maantee. Kuid mõelgem kasvõi sellele, kui palju noori inimesi Tallinna ja Tartu vahet sõidab, tudengeid, kes väikestes sõiduautodes kobaras koos istuvad, sest nii on odavam. Ka pereinimesi, kes töö tõttu kahe suurema linna vahet vuravad, pole vähe.
Kui suur peab olema kannatanute arv, et ohtlik tee Tartusse mitmerealiseks ja seega turvalisemaks muuta? Elu näitab, et vahel hakkavad need, kelle käes on otsustusohjad, prioriteete ümber hindama alles siis, kui õnnetus ennast või perekonda lähedalt puudutab. Aga halba soovida ei tahaks küll kellelgi.
Kus on turvalisem, Eestis või Afganistanis? Kui liiklusõnnetuste statistikat vaadata, siis tekib vägisi tunne, et tõenäosus ellu jääda on soomukis liikleval kaitseväelasel suurem, kui tema sõbral Nissan Primeras Tartu-Tallinn maanteel.

Lumeballihooaeg

Lumi tuli maha ja ballide hooaeg hakkas pihta. Seega võib öelda, et on täielik lumeballi hooaeg. Õnneks peale selle, et läbi lumesaju tuleb üritustele jõudmiseks pisut rohkem aega varuda, ei muutu elukorralduses miskit. Ballid toimuvad kõik enam-vähem ühesuguse stsenaariumi järgi: kogunemine ja üksteise tervitamine/kallistamine, laudadesse jagunemine, kus kohad on nimeliselt ära jaotatud, nii et sa kunagi ei tea, kellega ühte lauda satud, siis peokõned, vahel väike kontsert, söömine ja tants. Laudadesse jagatakse külalised eesmärgiga soodustada suhtlemist ja uute sidemete loomist. Suhtlemisest oled lõpuks koju jõudes ikka täitsa küpse.

Kombed söögilauas on pisut harjumatud. Näide viimaselt maaväe ballilt. Kõigepealt toodi supp, seejärel roheline salat, siis praad (valikus on kala, kana või loomaliha) ja lõpuks magustoit. Nii et alati on üsna mehine söömaaeg. Ameerika ju ikkagi:) Veini pakuti vaid salati ja prae juurde, ei enamat. Ameerika ju :) Sel ajal kui me suure kõhutäie peale paar tantsutiiru tegime, koristati laudadelt kõik ära, ka kohvitass, mille ma enne tantsu täitnud olin.

Tantsud on siin ka teistsugused (nagu ütles Toots kui Venemaalt tuli:)). Kui Eesti ballitantsudeks on enamasti valss, rumba, foks, siis Ameerikas peamiselt jazz ja rock. Ja mina mõtlesin, et ball ja rock kokku ei käi, käib küll, lõpuks harjud ära ja leiad, et täitsa vahva on:) Rockile vahelduvad mingid naljakad seltskonnatantsud. Sry, pildid läksid natuke untsu, aga aimu saab ikka.
Ka lastel oli saatkonnas oma lumise päeva pidu. Lapsi tuli saatkonda 40 ringis, päkapikke kaks ja lapsevanemad said samuti omavahel suhelda. Lastel olid omad seltskonnatantsud:)Riided kapis on nüüdseks läbi teinud täieliku uuenduskuuri - nii palju kleite ei ole mul vist kunagi olnud. Eestisse tagasi naasetes pole nendega tõenäoliselt suurt midagi peale hakata ja kogu kapivaru tuleb taaskord pükstekollektsiooni vastu vahetada. Ja keidid? Muud riided viisin suvel Humanasse, aga kleidid? Ameerikas on vähemalt see hea asi, et riideid on võimalik soetada mõistliku hinna eest ja valik on samuti olemas - paaritunnise otsimise järel midagi ikka lõpuks leiad. Aga kui üritusi on palju ja iga kord jälle seesama mure, et kuidas ma lähen järgmisele samas kleidis... oehh... Mis siis veel saaks kui peaksin kasutama õmbleja abi nii nagu Eestis, oi kui palju kuluks aega ja raha. Hea, et alati leiab lohutuseks hullema variandi:) Ja kleidi juurde tuleb otsida veel sobivad kingad, õlasall või jakk, ehted... Eks ta ole - kui pidulikke üritusi on liiga palju, on probleem, kui üldse ei ole, on ka kurb.

Töötute probleemi lahenduseks

Töötus Ameerikas kasvab endiselt. Statistiliselt näitab number küll langustrendi, kuid languse põhjus peituvat eelkõige selles, et inimesed lepivad osalise tööajaga või on sootuks loobunud tööotsingutest. Suured kompaniid koondavad endiselt tuhandete kaupa. Huvitav on siinjuures see, et mustade hulgas kasvab töötus kiiremini kui valgete seas. Ka on mustadel raskem hiljem uut tööd leida.
Tööhõiveprobleemi lahendamiseks arutlevad ameeriklased võimaluse üle kasutada olukorra leevendamiseks samu võtteid, mida kunagi kasutati kolmekümnendatel suure depressiooni ajal, st rakendada tööjõudu uute raudteede, sildade ja maanteede rajamiseks. Näiteks seesama Skydrive, mis kulgeb üle Apalatši mägede ja mida mööda on nüüd mõnus vaateid imetlemas käia, on kunagi ehitatud töötute poolt.
Aga kuidas vahepeal hakkama saada? Millist nõu töötutele antakse?
- Mõelge sellele, et praegune olukord on ajutine
- Ärge loobuge töö otsimisest
- Hoidke peret, ärge muutke olukorda enda ja teiste jaoks veel raskemaks
- Hoidke kokku, otsige abi lähedastelt
- Ärge istuge käed rüpes ega lootke vaid riigile
See viimane tuleb tuttav ette, sest nii nagu meil omal ajal töökohad koos kolhoosidega kadusid, nii jäävad ka siin külatäied inimesi töötuks, kes usuvad, et riik on see, kes pingutama peab.

Siiski ma hästi ette ei kujuta, kuidas raudteerööbaste tarimine Wall Streeti endisele investeerimispankurile meeldiks:)