Kooli! Või siiski mitte...?

Vabal ja vallalisel inimesel on lihtsam elumuudatust ette võtta. Kui sul on kindel töökoht ja sissetulek olemas, siis ülejäänu leidmiseks tuleb lihtsalt natuke vaeva näha. Noh, ja nii mõnigi poissmees on esimesed nädalad oma töökoha kabinetisohval ööbides kenasti ära veetnud. Kiiret ju pole ja üksikutel inimestel on vaata et suuremad nõudmised tulevase korteri osas (korter peab ju noobel olema!) kui pereinimestel. Üksikul inimesel pole asja kooli, lasteaeda ega reeglina ka muudesse sotsiaalsüsteemi asutustesse, nagu haigla näiteks.

Kui kolida kogu perega, siis minu praktika ütleb, et kõige keerulisem on leida kooli- või lasteaiakohta. Tõsi, tookord Inglismaal läks hästi, saime vanemale tütrele koha tavalises Briti põhikoolis. Vaatamata sellele, et meie haridussüsteem erineb Briti omast, ei olnud koha saamisega oma vanuseklassis mingit probleemi, lapsele määrati abiõpetaja ja „sõbranna“ ning mõne päeva pärast andis abiõpetaja meile teada, et kõik on väga hästi: lapsel oli selleks ajaks olemas passiivne inglise keel ning vaja oli lihtsalt rääkima hakata, millega ta ka hakkama sai.

Probleem, õigupoolest väga suur probleem, ootas meid Inglismaalt Eestisse tagasi naastes. Käisime ühe kooli ukse tagant teise taha ning saime pidevalt eitavaid vastuseid. Miks? Lapse hinded on ju suurepärased! Põhikooli riigieksamid Inglismaal sooritatud! – imestasime meie ja saime ebalev-puiklevaid vastuseid: ei oska diplomite taset võrrelda, ei ole kedagi, kes ütleks, kas nii tohib (ei julge!?), puudub vastav seadusandlus (aga kui seadustega määratletud ei ole, milline on siis lahendus ja kas see on siis ainult meie mure?), riigieksamid Eestis on tegemata, ja kõige absurdsem minu arust – vahepeal on unarusse jäänud ju eesti keel! Inglismaal ei öelnud meile keegi, et oi, aga ta ei ole ju inglise keele tundja!
Jaa, pakuti ka lahendusvariante. Reeglina pakuti klass madalamat varianti, kuid miks peab laps kogu aeg vanemate tööelu tõttu kannatama? Kogu keskkoolitee võis niigi jagada viie erineva kooli vahel. Aga mis ei tapa, see karastab?:) Tal olid väga head hinded ja karm praktika, kuidas vajadusel aineid järele õppida. Üks kool teatas mingi imeliku uhkustundega, et laps võiks kõigi 18 aine eksamid kiirendatud korras ära teha ja polegi probleemi, et üks Ameerikas vahepeal õppinud poiss just nii tegi! Hullumeelsus!
Kui Tallinna Inglise Kolledzist rääkida, mis teoreetiliselt võiks ju kuidagi soosivamalt asjasse suhtuda, siis selle kooliga võtsin ma ühendust juba kevadel, s.o sisseastumiskatsete toimumise ajal, kuid kuna me katsetele minna ei saanud (samal ajal olid Inglismaal juba riigieksamid käimas), siis ka nemad ei soosinud last ilma katseteta vastu võtma. Ausalt öeldes oli hing selle Eesti haridussüsteemi lühinägelikkuse peale täis küll (aga aasta oli siis 2003, loodetavasti on asi paranenud, kuigi, tõsi küll, alles hiljuti kuulsin, et jätkuvalt on inimese väljamaalt saadud diplom tema enda probleem, mille puhul igaüks oma fantaasiat kasutab).

Nonii, teadmisega, et augusti lõpp oli juba käes, uus kooliaasta kohe-kohe algamas ja tütrel puudub endiselt koolikoht, siis hakkasime läbi kammima oma tuttavaid, kellel võiks olla mõni tuttav koolidirektor, või vähemalt tunneks kedagi, kes tunneks kedagi….teate isegi:). Käisime ka Haridusministeeriumis – ei mäleta, et oleks peale olukorra teavitamist miskit abi saanud. Tütre diplomi viisime kutse- ja hariduskvalifikatsioonikeskusesse (selline sihtasutus oli selleks ajaks loodud, kuid kuna ta oli sihtasutus, s.t eraõiguslik, siis tema arvamus oli n.ö soovituslik, vähemalt sellel hetkel, ega kohustanud koole millekski). Rääkisime läbi ka juba oma endise kooli direktoriga (selle kooli, kus ise käisime), kes oli nõus vastu tulema, kuid see oleks tähendanud tütrele teise Eestimaa otsa kolimist! Aga oli või seegi õlekõrs….

Ja siiski – kes otsib, see leiab! Ühe Tallinna kooli direktor (siis tuttava tuttav:)), kuulates ära meie mure, oli nõus meile koolikoha eraldama! Oi-oi kui happy`d me olime!!! „Ma olen nagunii oma „vägitegudega“ kuulus, mis see siis sinna juurde enam ära ei ole!“ teadustas ta meile. Tegemist on tõesti ühe otsekohese, üllatavate väljaütlemistega kuulsaks saanud värvika inimesega.
Ja siiski. Päeva pärast helistas ta meile ja teatas, et kohtas mõningast kooli õppenõukogu vastuseisu, kuid annab endast parima. Oi-ei! Kas tõesti? Appiiii! Mis saab kui….. Helistasime Rocca Al Mare kooli, ka neil polnud mõnda aega tagasi probleemi lapsele koolikoha eraldamisega – raha eest saab kõike (no või peaaegu kõike), aga ausalt öeldes, ega seda üleliigset raha ka meil justkui polnud – kuid neil olid selleks ajaks kõik kohad täis.
Vahepeal saabusid tulemused kvalifikatsioonikeskusest, kus öeldi, et laps võib minna kas 10. või 11. klassi. No näete, aga teie, kallid koolidirektorid, kes te pakkusite 9. klassi!? Toimetasime selle dokumendi ruttu kooli.
Ok, tuli ka mõne aja pärast oodatud kõne meie päästeinglist koolidirektorilt, kes lõpuks oma kindla „õnnistuse“ meile andis. Oeh, milline pinge langus… me vist ei osanud enam rõõmustadagi…

Veel samal õhtul helistas meile keegi Aktuaalsest Kaamerast ja selgitas, et kuna nad on kuulnud, et meil on probleeme lapsele koolikoha saamisega, ja nad teavad, et ka teistel Eestisse-pöördujatel on olnud samad probleemid, siis võiks teha sellest AK-s ühe saatelõigu. Hmm, ausalt öeldes oleks olnud üht-teist öelda küll, seda enam, et teadsime ka ise neid „mõneks ajaks välja saadetud perekondi“, kes olid maadelnud samade probleemidega, kuid läinud kergema vastupanu teed ja Eestisse naastes pannud lapse madalamasse klassi. Siiski nõustusime koolidirektoriga, kellel polnud oma väljaütlemiste pärast hetkel just kergemad ajad. Tema oli meile vastu tulnud ja nii ei tahtnud ka meie teda veel ühest sekeldusest säästa. Saatelõik jäi tegemata.
Siis selline lugu oli meie vanema tütrega.

Ka noorema tütrega, kes sündis Inglismaal ja on nüüd meiega Ameerikas, ka tema koolikohaga oli üksjagu üllatav-huvitavaid situatsioone, kui nii võib öelda.
Ameerikasse saatmine tuli meie perele üsna ootamatult ja väga palju aega otsustamiseks ei antud, kui mitte öelda, et üldse ei antud: kaks päeva ja siis, kas ei või jaa…. Aga mis seal ikka, mida vähem aega antakse, seda kiiremini tuleb hakata tegutsema ja seda vähem on aega põdeda. Kui jah-sõna antud, hakkasime tegelema koolikoha otsimisega, ja kuna Eesti kooli Washingtonis ei ole, siis eelnevale positiivsele kogemusele toetudes otsustasime valida Briti kooli. Lisaks oli meie arust veel boonuseks see, et kool oli väike (seega lapsesõbralik?) ning seal käisid ka teiste erinevate riikide saatkondade töötajate lapsed ja loomulikult Eesti saatkonna töötajate järeltulijad. Kuulsime ka kooli probleemidest: neil ei jätkuvat õpetajaid. Näiteks üks klassiõpetaja oli läinud Inglismaale puhkusele ega tulnudki enam tagasi. Aga see, et õpetajaid ei jätku, see häda oli ka Inglismaal.
Niisiis, käisime eelnevalt kohal, andsime ennast üles, saime hulga pabereid (ja neid oli palju!), täitsime ära, viisime tagasi, tegime tuuri kooli peal, kuulasime, kui hästi neil kõik organiseeritud on ja see, et laps ei oska sõnagi inglise keelt – no pole hullu, lapsed õpivad ruttu. Tõsi, mainiti, et koolil puudub õpetaja, kes abistaks võõrkeelseid õpilasi, kuid küllap saab hakkama (huvitav, Eesti saatkonna töötajad väitsid, et selline õpetaja on täitsa olemas). Ühesõnaga, tundus, et kõik on OK. Toimeta aga laps kooli ja…
Siiski tuli vahepeal veel mitmeid kordi suhelda, saata üht-teist juurde, täita veel pabereid ja …tuua laps proovipäevaks kooli. Viisimegi: viisakad riided seljas (tegelikult on koolil oma vorm, aga meil hetkel veel polnud), luch-box (karbike, kuhu lõunasöök pannakse) kaasas ja nii see kooli turvauks lapse järel sulguski. Meid majja enam ei lastud, vaid lõuna ajal paluti järele tulla.
Täpselt kell 12 ootasime ukse taga. Laps anti sõnagi lausumata meile üle. Mees läks jällegi mingite paberite järele, sest selgus, et osa nendest peab täitma hoopiski meie perearst (Eestist siis). Abikaasat oodates ja lapselt koolimuljete järele pärides, sain päris jahmatavaid situatsioonikirjeldusi (lapsed ei valeta!), mis minu hinge sügavalt kriipisid. Olen üldiselt leplik inimene ja üritan mõista kõiki osapooli, aga vahel on asju, mis jäävad sind piinama ja kriibivad su hinge nii, et sul on lõpuks väga valus. Ja tundub väga vale. Ja see oli üks nendest kordadest.
„Kuidas sul läks? Kas meeldis?“ küsisin mina.
„Jah, meeldis küll…. Ainult et…..ma tahtsin ka teha seda, mida teised tegid, nad mängisid mingeid mänge, aga õpetajad käskisid mul nurgas istuda….Ja mul hakkas igav ja kurb…Ja ma hakkasin nutma. Ja siis lõpuks nad lubasid mind ka enda juurde. Tead, emme, mul tuleb praegu ka veel pisar silma kui ma seda räägin…“
Oi kui valus mul oli! Püüdsin õpetajaid mõista. Jah, ta ei oska keelt, küllap ei oska ta ka neid mänge, mida mängiti. Aga mida annab talle nurgas istumine? Kus on siis see üleskiidetud lapsesõbralikkus ja väljatöötatud süsteem? Ei, ma ei saanud sellest aru.
Vähe aja pärast tuli ka abikaasa tagasi, hulk pabereid näpus, oli natuke aega vait ja ütles siis, et ta ei saa ise ka aru, mis teda täpselt häirib, aga et kogu see asjaajamine ja suhtumine meeldib talle järjest vähem. Lisaks tahab kool kõige selle eest veel raha saada, ja mitte vähe. Kui mina olin talle lapselt kuuldud hingekriipiva loo veel lisaks rääkinud, otsustasime, et lähme vaatame parem mõnda kodulähedasse Ameerika kooli. Küllap ei olnud Briti koolil just parimad ajad, olid ju nemadki (õpetajad) riigist väljasaadetud (poolsunniviisiliselt?) ja võib-olla maadlesid oma isiklike muredega. Aga see ei ole meie mure. Ja ammugi ei pea lapsed selletõttu kannatama.

Nonii. Internet…kohalikud koolid…koolisüsteem…käes! Arlington Public Schools, Intake Center and Language Support Services. Kõlab lootustandvalt. Telefoninumbrile vastatakse: „Jah, tulge palun kohale homme kella 11-ks kui sobib.“ See käis kähku! Kohale jõudes pisteti pihku palju pabereid (otse loomulikult!) ja kõik algas otsast peale! Samal ajal kui abikaasa vestles ametnikuga ja vastas kümnetele küsimustele, paluti mul lapsega testidele tulla (seda ma küll ei osanud oodata!). Esitati erinevaid küsimusi – loomulikult ei saanud laps mitte kui millestki aru! Selgitasime, et oleme riigis viibinud napilt kümme päeva, mille peale noormehel, kes lapsele teste tegi, oli meist natuke kahju ning terakese mõtlemise järel tõi ta meile teise testi, matemaatika: liidame, lahutame, järjestame. Tehtud! Aitäh vanaisale, kes teadis, mida lapsel vaja läheb!:) „Perfect!“ kiitis kena vastutulelik noormees. Kuni sügiseni, mil lähme juba esimesse klassi, eraldati meile koht nn eelkoolis, kus käivad lapsed, kelle inglise keel ei ole emakeel. Nii jäi mu hing rahule: laps sai omaealiste inglise keelt õppivate laste hulka! Usun, et tal saab selles värvilises seltskonnas põnev aeg olema:).

Aga oleks olnud naiivne arvata, et sellega asi lõpeb, kaugeltki mitte: peale testi saadeti meid kooliarsti juurde.
„Oi-oi, teil saab probleeme olema!“ hüüatab arst.
Kuna ma olin selleks ajaks igasugustest koolikoha saamise probleemidest juba nii tundlikuks muutunud, siis tundus mulle, et minestan sealsamas ära, kuna arvasin järjekordse fiasko olevat toimunud. Mis siis nüüd???
„Teie lapsele pole tehtud tuberkuloositesti!“
Appiii! Kas see on ka probleem?
„Aga kui te olete nõus, siis teeme kohe ära!“ ütles arst, kes oli lihtsalt sellise keskmisest pisut emotsionaalsema olekuga. Jumal tänatud, tehtud sai! Sealsamas, kohapeal.
„Aga tuleb tulla veelkord siia: kolmiksüst on teil tegemata!“
Selge. Määrasime järgmiseks päevaks. Tegime ära. Mis veel? Füüsilise seisundi kontroll. Aeg määratud…teeme hiljem ära. Mis veel? Affidavit. Mis see veel on? Notariaalne kinnitus, mis kinnitab lapse identiteeti ja vanust. Mis, notari juurde? Oh ei, suvalisse panka saadeti meid, kus omakorda vaadati sellisele kummalisele soovile küll üsna imestava näoga: ah jaa, mingi asutus on üle tee – minge sinna. Käidud-tehtud. Pitsat, mis sealt paberisse surutuna lapse identiteeti pidi kinnitama meenutas kunagi Inglismaalt saadud pitsatit, mida seal nimetati Apostil`iks. Ühesõnaga, jooksmist ja toimetamist oli üksjagu, kuid lõppkokkuvõttes võib tõdeda, et tänu järjekordadeta töötavale süsteemile kulus meil kõigi nende toimetuste peale vaid kaks päeva!

Niisiis, ülehomme kooli! Lõpuks ometi!

Ja kool ise? Esmamulje oli üllatavalt positiivne. Vastupidiselt Briti koolile, mis seisis ühe tavalise neljakandilise punastest tellistest ehitatud majakarbina kärarikkas kesklinnas, olid selle kooli hooned ning erinevad spordi- ja mänguväljakud laiali laotatud rohelusse uppunud maa-alale, hooned ise olid ümbritsetud hästi hooldatud lopsakatest lilleklumpidest ja ilupuudest. Tundub, et alustuseks pole paha:). Eks näe, mis edasi.

Paksudest, suurusest ja moest

Kas Ameerikas on palju pakse inimesi?

No mina ei tea, aga Washingtonis neid küll eriti ei näe. Võib-olla kusagil kaugemal. Kui linnapilti vaadata, siis näen väga kenasid inimesi, kes on väga korrektselt riides ja pigem saledapoolsed. Kõikjal võib kohata jooksjaid, seda nii hommikul, lõunal kui eriti õhtul. Spordiplatsid on enamasti juba ette reserveeritud ja harva seisvad tühjana. On moes olla terve, vormis ja tegus.

Kui eelmisel korral Washingtonis käisime ja hiljem tuttavad küsisid: „No, kas pakse inimesi oli palju?“, siis vastasin kelmikalt: „Ei, ei olnud, ühte nägin: oma meest!“. Tema, muide, andis avaliku lubaduse oma liigsed kilod Ameerikas maha võtta. Ja tegelikult ma usun teda, sest ka Inglismaal võttis ta maha 20 kilo, eks ikka tänu sellele, et elu oli stressivabam ja oli aega mõelda sellele, mida suhu pista ja mida mitte.
Aga mis ma teistest. Ise olen ka juba neid aktiivseid inimesi vaadates hakanud põdema, pole ma nii fit ja sale midagi, et siin targutada. Juba käisin meie maja jõusaali katsetamas. Ja suur bassein on meil ka:).

Ja muide, lugesin just, et vaatamata sellele, et Ameerika on küllusemaa, on 12 miljonil Ameerika lapsel risk jääda nälga. Seda eriti koolivaheajal, mil lapsed ei tea, kust leida järgmiseks söögikorraks toitu.


Millised on kaubamajad ja mida seal sel hooajal müüakse?

Kui kohalikus kaubamajas, mis on Ameerika kaubaketi Macey üks osakondi, ringi vaadata, siis mina panin kõigepealt kohe tähele, et enamuse kaubamaja pinnast võtab enda alla naistekaup, eelkõige riided, siis kosmeetika, ehted ja lõpuks jalanõud. Järgmisena tuleb meestekaup ja alles siis lapsed, kusjuures kõige raskem oli leida lapsele sobivaid kingi. Seejärel jääb silma erakordselt mitmekesine värvivalik. Kõik on moes, alustades igavatest hallidest ja beežidest kuni erksate kollaste-punaste-rohelisteni välja (meenub, et Eestis toonitati justkui kollase võidukäiku sellel hooajal). Kui siin üldse miski võidutseb, siis on see must. Kontoriinimesed käivad reeglina ikka mustas või siis hallika variatsioonides, juurde heledates toonides pluusid. Minule see sobib – ma mõtlen see, et ma ei pea siin kontoriinimene olema, vaid saan värve nautida:).


Kas suurus = elujõud?

Inglismaal on võrreldes Ameerikaga kõik väike: kitsad, tihedatest ringteedest läbipikitud, peamiselt väikesi autosid (vahel lausa imetillukesi, sekka veel ka kolmerattalisi!) täis sõiduteed; madalad, tihedalt üksteise kõrval asuvad elumajad; inimestest ülerahvastatud kitsad tänavad. Ameerikas on palju ruumi: laiad tänavad, mitmerealised autoteed, suured autod, mis rüüpavad kaks-kolm korda rohkem kütust, restoranides suured toiduportsjonid, mida süüakse suurte kahvlitega jne, jne. Ameeriklastel on tunne, et mida rohkem nad tarbivad, seda rikkam on riik, ning mida rikkam on riik, seda kiiremini kasvab majandus, mida kiirem on majanduskasv, seda rohkem saavad nad omakorda tarbida. Järelikult on tarbimine majanduskasvu alus. Ja loodusressurss on ju piiramatu (imelik, aga lõppu tõesti ei paista siin kusagil olevat)! Kõik, mida poest ostame, on suur: suured õunad ja maasikad, kartulid ja melonid. Sama kehtib ka loomade kohta, nemadki on lopsakatel karjamaadel ennast suureks aretanud. Eks ole ju näiteks Ameerika piison hulga suurem kui Euroopa oma.

Ühel päeval leidsin ennast mõttelt, et suurus on ju seotud elujõulisusega. Aegade vältel on üritatud tuua näiteks Euroopasse, s.h ka Eestisse, erinevaid loomaliike. Ja mis on juhtunud? Ameerika naarits hakkas suure kiirusega kahandama Euroopa naaritsa arvukust; Ameerika hallorav, keda imporditi Inglismaale, sisuliselt hävitas kohaliku punase orava; kui Eestisse toodi vähke Ameerikast ja kui katk tuli vähke kummitama, siis hukkus millegipärast vaid kohalik vähiliik. Samasugused „õnnetused“ olevat juhtunud ka taimeriigis. Ja oleks juhtunud ka edaspidi, kui riigid poleks hakanud kaitsma oma kohalikku looma- ja taimeriiki.

Samasuguse elujõulisuse teooria võib ju üle kanda ka inimestele, kes kuuluvad samuti loomariiki. Keegi vist ei kahtle selles, et Ameerika riik ja selle elanikud on väga elujõulised. Mõned väidavad, et kui nad vaid sooviksid, siis vallutaksid kogu maailma. Kas pole huvitav?:)

Lugedes raamatuid

Niisiis on mul ühtäkki palju aega tekkinud. Ja ma „revideerin“ mõnuga raamatuid, mida kaasa võtsin.
Epp Petrone raamatud on mul juba läbi loetud – pole just eriti julgustavad neile, kellele isiklik teeviit lähemal ajal Ameerika poole suunda näitab. Täissöönud tarbimisühiskond, uhh! „Kas on ka midagi positiivset?“ – küsib Epp oma raamatus. Mhmh, no leidub ka, aga kuidagi vähevõitu, võrreldes raamatutes kirjeldatud hädade ja probleemidega.
Teine, inglise diplomaadi abikaasa Brigid Keenani poolt aastate jooksul läbielatu põhjal kirja pandud raamat „Diplomaatiline pagas“ pajatab järelveetavast kaasast, kusjuures järelveetavaks kaasaks on ta ise, s.t diplomaadi naine. Hmm, masendav. Kuigi jah, väga eluline, tuleb tunnistada. Olen ise tundnud samasuguseid masendus- ja koduigatsushoogusid, nagu ta seal kirjeldab. Olen tundnud, et mul pole võõras riigis valikuid, et ma pole kellelegi vajalik, et olen üksi oma muredes, sest sõbrad-tuttavad on kaugele maha jäänud. Olen tundnud, et olen nagu truu kodukoer, kes terve päeva ootab oma peremeest ja viimase saabudes kargleb rõõmsalt tema nägu limpsima. Ja kui ajapikku tekibki suhtlusseltskond, võib-olla isegi töökaaslased ja sõbrad, siis on aeg kohvrid kokku pakkida ja kolima hakata – kui hästi läheb, siis koju, kui halvemini, siis teise riiki.
Ja siis see kolmas raamat, American Psycho! Olen sellega küll alles alguses, aga ka see räägib üsna paljastavalt Ameerika ühiskonna võltsist tühisusest 90. aastatel, s.o ajal, mil tekkis hulk rikkaid ja edukaid noori, kes raha nimel vähimatki vaeva ei pidanud nägema.

On hea, et elu võib vaadata läbi erineva prismanurga. Ka prismaklaasi värvuse võib valida igaüks ise, see võimalus on inimesele antud, õnneks.

Minul ei ole küll sellist aastatepikkust eemaloleku kogemust, nagu seda on Inglise diplomaadi abikaasal, aga nii mõnegi arvamuse julgeks avaldada juba küll.
Esiteks, oma abikaasad valime me endale ju ise, või kuidas? Ok, mina ei läinud mehele sõjaväelasest diplomaadile, vaid elektriinsenerist üliõpilasele. Seega võiks nagu viriseda, et ma pole sellist elu tahtnud?
Teiseks, valikute tegemisel ühe või teise elumuudatuse kasuks oleme tegelikult ikkagi päris põhjalikult vaaginud minekute plusse-miinuseid. Seega oleme valikud teinud ikka ise, s. t koos kogu perega.
Kolmandaks, kõiki kodust äraolijaid piinab koduigatsus – mina, muide, ei usu neid, kes vastupidist väidavad! Koduigatsus on tegelikult positiivne tunne – tunne, et sul on päris oma kodu päris oma kodumaal, mille järele igatseda ja kuhu sa ükskord tagasi pöördud. Koduigatsus pole haigus, sellega tuleb võõrsil lihtsalt harjuda. Minu arust on see ka üks motiveeriv tegur, mis paneb inimesi tegutsema ja sisustama aega meeldivate tegevustega. Pole mõtet halada koduigatsusest, pole mõtet kirjeldada, mis on koduigatsus (hmm, ise ma seda hiljem teen:)), kuidas see välja näeb ja miks ta peale tuleb. Halamine tekitab veel rohkem masendust ja depressiooni ning depressiooniga tegeleda on juba keerulisem.

Seega, mida positiivset leian Epp Petrone poolt kirjeldatud Ameerikas Brigid Keenani poolt kirjeldatud diplomaadist abikaasana?

Esiteks. Mul on aega iseendale (lõpuks ometi:)) ja oma perekonnale. Kui ükskord tuleb vaadata silma sellele, kes sind siit maisest ilmast ära viib, siis kas sa mõtled selle peale, mis kõik sul töö juures tegemata jäi, või tegelikult ikkagi selle peale, mis sa oleksid tahtnud veel ise kogeda ja oma lähedaste heaks ära teha?

Teiseks. Kui mul on aega, siis
ma saan piisavalt magada (ja magada mulle meeldib!)
ma saan läbimõeldult valida, mida ja millal söön (tegelen oma kaaluga:))
ma saan palju rohkem sporti teha (hea enesetunne:))
ma saan lapsega palju koos olla, saan talle abiks olla (kas see pole mitte see koht, mille arvelt lapsevanemad liiga sageli aega „varastavad“?)
ma saan lugeda, reisida, laiendada silmaringi, harida ennast (Ameerikas pidavat maailma parimad ülikoolid olema, kuigi jah, ülikooliharidus pole üldjuhul reegel, räägitakse, et seal käivad vaid friigid, kes tegelikust elust midagi ei tea)
ma saan teha peaaegu kõike, milleks kodus aega nappis või arvasin nappivat (teise lapse sünd Inglismaal oli samuti omaette kogemus:))

Aga kõige olulisem – mulle on antud aeg mõelda selle üle, milleks ma siin olen? Kas mu senikäidud tee on see kõige õigem tee? Kuhu edasi? Millised on valikud? Ja küsimus – kas vabadus on ikka tunnetatud paratamatus? – see painab mind endiselt.

Ja veel, mulle meeldib ütlus – kui sa ei suuda muuta keskkonda, siis muuda iseennast! Aga kui seda ka ei suuda? Äkki on võimalik siis vana keskkond uuema vastu vahetada? Ja võib-olla võib juhtuda, et asjad ei olegi suuremad kui me arvame:)?

Kuidas suhelda ja õppida võõras keeles. Õppetund laste näitel.

Tegevuskoht: laste mänguplats
Tegelased: kolme-aastane Jaapani poiss ja viie-aastane Eesti tüdruk
Ilm: soe ja päikseline

Situatsioon: kumbki laps ei saa teineteisest aru, aga kuna tahtmine mängida ja aru saada on mõlemal väga suur, siis peale emade selgitusi, et arusaamine ei olegi võimalik, leiavad lapsed ikkagi oma meetodi suhtlemiseks: lükkavad liiva peale sileda pinnase ja hakkavad joonistama. Esimesena joonistatakse kala. „Kala“, ütleb eestlane. „Kala“, kordab jaapani poiss. Järgmisena lausub poiss selle sõna jaapani keeles (mis, tuleb tunnistada, mulle küll meelde ei jäänud). Siis joonistatakse maja. „Maja“, ütleb eesti tüdruk. „Maja“, kordab jaapani poiss ja õpetab omakorda jaapani keelt. Ja nii jätkub sõnamäng oma tunnikese aega vist, mille kestel leitakse samakõlalisi sõnugi, näiteks draakon. Kui mäng otsa saab, mõtlen, et lapsed on nutikad: anna neile natuke aega ja küll nad miskit välja mõtlevad. Asajaolu, mille täiskasvanud kipuvad sageli unustama: kui ikka midagi väga tahta, siis saab kindlasti:). Iseasi, mida hakkab peale jaapani poiss eesti-keelsete sõnadega ja mida eesti tüdruk jaapani-keelsetega? Aga kunagi ei tea:).

Veel oli selles loos huvitav see, et poisi ema, noor, armas Jaapani naine, tuli minu juurde ja Jaapani kommete kohaselt tegi väikese kummarduse ning tänas meid (selges inglise keeles) meeldiva ajaviitmise eest, soe ja siiras naeratus näol. Ei mingeid lisaküsimusi, et kust me pärit oleme või piinlikkustundeid vaikuses veedetud aja, mille kestel lapsed joonistasid, pärast (silence tolerance:)). Ka mina noogutasin ja soovisin head päeva jätku.

Väga armas olemine oli:).

Häire 911

Eile oli meie majas häire. Tulime perega parasjagu šoppamast (poodlemast? – üks ega teine sõna mulle ei meeldi) ja sisenesime majja kui selgus, et ükski lift ei tööta ning hämmeldunud näoga valvelaua poole suundudes saime teada, et kuna majas levis vinguhaisu ning korruselamu alarmsüsteem näitas, et tegemist võib olla tulekahjuga, siis oli välja kuulutatud häire. Muidugi hakkasime kohe mõtlema, et ega ometi meie korteris elektripliit või triikraud sisse jäänud, sest mis seal salata, olime selle mõne päeva jooksul, mis selles majas elatud on, jõudnud juba vale pliidinupu valiku tõttu ära kõrvetada kaks potti (kumbki ühe). Järgmisena hakkasime mõtlema treppide peale, sest neid polnud keegi sulgenud ja oleksime võinud vabalt hakata ülespoole ronima. Aga noh, 13. korrus ikkagi ja koos kõigi kottidega! Ja pealegi ei näidanud keegi sisenejatest just erilist aktiivsust ronimise osas ja ma arvan, et ega nad ei tahtnudki esialgu nii väga sinna üles jõuda, arvestades, et keegi täpselt ei teadnud, milles probleem seisneb. Aga kõik, kes majja sisenesid, esitasid millegipärast ühesuguse küsimuse: „Millisest korrusest jutt käib?“ ja kuuldes, et 21. korrusest (mis on ühtlasi ka viimane ja mis ei osutunud sisenejate korruseks), rahunesid maha ja jäid ootama. Nii meigi otsustasime oodata ja jälgida sündmusi.

Ei läinud kaua aega, mõned loetud minutid, kui maja oli ümbritsetud täisvarustuses tuletõrje-, kiirabi- ja politseiautodega; tänavad ümber kõrghoone suleti, ükski auto ei saanud ei sisse ega välja sõita. Tuletõrjeautodest (neid oli kokku seitse) hakkas tuletõrjujaid välja marssima, igast autost kolm-neli, ning tõsises täisvarustuses seltskond asus kõrghoonet läbi kammima.

Meil ei jäänud muud üle kui oodata. Ja seda me tegime nii umbes tunni jagu. Vaadates kogu seda korraldust ja varustust, oli tunne nagu polekski tegemist mingi „kõrbenud pudrupoti“ väljakutsega (hiljem selgus, et midagi hullu tõesti ei olnud), vaid mingi järjekordse katastroofiga – nii tõsiselt suhtuvad ameeriklased igasse väljakutsesse, eriti kui asi puudutab kõrghooneid (valgete linnaosas?:)). Mis seal ikka, meile see nende valmidus igatahes meeldis. Tekkis tunne, et Ameerikas inimestest hoolitakse.

Ameeriklaste valmisolekut misiganes situatsioonideks kinnitab veel üks seik sellest ajast, mil eelmisel korral Washingtonis käisime. Meie mõnepäevase kohaloleku ajal langes temperatuur üsna oluliselt: 19-st soojakraadist kuni mõne miinuskraadini. Ilmateates anti hoitus, et võib hakata sadama lund. Selle hoiatuse peale rivistati suuremate teede äärde üles hulk suuri lumelükkamismasinaid. Seal nad siis seisid, töötavate mootoritega, oma kaks päeva, ma arvan, seni kuni lumesaju oht möödus. Lisaks puistati öösel teedele soola, nii et hommikul aknast vaadates tundus, nagu oleks tõepoolest lumi maha sadanud. Aga ei olnud, sool oli. Tõsi küll, selle kahe päeva jooksul tuligi ka pisut lund, naljatasime, et iga lumelükkaja kohta vähemalt viis helvest:).

Ja muide, kui te sisenete mõne kaubanduskeskuse WC-sse, siis on selle põrandale asetatud kindlasti silt wet floor (märg põrand). See on juhuks kui keegi juhtub vett maha ajama ja keegi libastuma, siis kaubanduskeskus maksab selle õnnetuse kukkujale täismahus kinni.

Nii on lood siin turvalisusega.

Esimesed päevad Washingtonis

Tõeliselt suvine päev. Mulle meeldib, kuidas kohalikku ilmateadet edastatakse: temperature 23, feels like 23 (ehk siis õhutemperatuur on 23 kraadi, tundub nagu oleks 23 kraadi). Alguses oli õhutemperatuuri selline esitlemine naljakas ja harjumatu, aga kuna siinkandis võib temperatuur kiiresti muutuda ja lisaks võib „tunne“ sõltuda ka tuule suunast ja kiirusest, siis on selline teavitamine täiesti arusaadav ja asjakohane. Mäletan, et kui eelmisel korral Washingtonis käisime, siis temperatuur oli küll nullis, aga tuulega, mis ookeanilt puhus, tundus ikka väga külm ja selle kohta anti teada, et tundub nagu oleks -4.

Nojah, aga täna on tõeliselt ilus suvine ilm, minu jaoks lausa kuum, nii et mina ütleks, et temperature 23, but feels like 32 (põhjamaa inimese "tunne" vist:)). Kuna päike kütab lagipähe ja vähene tuuleiil eriti leevendust ei paku, siis tahaks eestlasena kohe muretsema hakata, et „Oeh, mis siis küll suvisel ajal veel ees ootab?“ Teate küll – eestlane ju aina muretseb, tal, nagu Kati Murutar ütleb, tuleb kõik murega, lapsedki ei tule mitte rõõmuga, vaid neid ikka „muretsetakse“. No nii või naa, aga külmast Eesti kevadest sooja suvesse jõuda on ju peaaegu paradiis, kas pole?

Oma 5-aastase tütrega kodu (!?) lähedal asuvas pargis istudes viivad mõtted vägisi selle juurde, et kõik siin elus kordub. Ehk siis teisiti öeldes: elu käib spiraali mööda, nagu kunagi filosoofialoengus räägiti, kõik kordub, ainult pisut kõrgemal tasemel (muidugi kui hästi läheb, sest olemas ju ka allakäiguspiraal). Neli-viis aastat tagasi istusin samamoodi ühes suurlinna väikeses pargis laste mänguväljaku ääres pingil, ainult et riik oli teine ja laps oli pisut väiksem. Muus osas on situatsioon aga üsna sama: mänguväljakul sebivad eri nahavärvi ja mitmest rahvusest lapsed, kes enamasti suhtlevad inglise keeles; emad (vahel ka mõni isa sekka) on sättinud ennast kas pinkidele või murule, et oma võsukestel silm peal hoida. Üks noor mustanahaline mees on lapsed kokku kogunud ja õpetab neid jalgpalli mängima.

Meil on käimas Washingtoni-elu kolmas päev. On selline otsast alustamise tunne (teate küll - A, B hakka pähe): kuidas töötavad kraanid – esialgu ei saanud tilkagi vett kätte:); kuidas sorteeritakse prügi ja kuhu see viiakse; kus on toidupoed ja mida sealt valida (no miks see valik peab nii suur olema?); milliseid pangakaarte aktsepteeritakse (igaks juhuks on kõik kaasas ja kohaliku panga omad ka veel); mida vastata siis, kui sinu poole pöördutakse (eriti kui sa mitte millestki aru ei saa) jne, jne. Omaette teema on liikluskultuur. Kuigi tean, et mind ootab ees USA juhilubade taotlemine, s.h eksami sooritamine (eksam on kohustuslik kõigile, kes Ameerikasse enamaks kui üheks aastaks pidama jäävad), siis esialgu olen piirdunud vaatleja (ja analüütiku:)) rolliga autojuhi kõrval. Aitan lahti mõtestada situatsiooni, kus oleme jäänud kellelegi jalgu ja kes on end emotsionaalselt väljendades püüdnud meile üht-teist selgeks teha, näiteks sirutades autoaknast välja ülestõstetud keskmise sõrmega käe. No kes siis sellest aru ei saaks? Aga ma pean ennast kiitma – siiani olen oma analüütiku rolliga hästi hakkama saanud (vähemalt ise arvan nii:)) ja niimoodi, tükk-tükihaaval ning „abistajaid“ tänades mingi üldpildi sellest, kuidas liiklus toimib, enda jaoks juba kokku pannud.

Kokkuvõttes julgen ikkagi öelda, et elu Ameerikas tundub kuidagi lihtsam ja mõistuspärasem kui see oli Inglismaal. Aga ehk on siiski veel vara kokkuvõtteid teha:).

Kohalejõudmine

Lennusõit üle ookeani läks üllatavalt hästi ja ilma eriliste viperusteta. Hommik algas ämma-äia, kes pidid meid lennujaama toimetama, arutlusega, et kui me süüa ei taha (kell oli pool viis hommikul!), siis kohvi tuleb kindlasti teha, kuna lennujaamas on ju kohv liiga kallis (hmm, see teema oli tuttav). Autosse istudes vaieldi tükk aega selle üle (nagu itaalia perekonnas juba:)), et kes istub äiast autojuhi kõrvale: äi väitis, et ta Tallinna linna ei tunne ja lennujaama sõita ei oska ning nõudis enda kõrvale oma isiklikku poega. Aga mina jonnisin natuke vastu, ja mis te arvate, minu jonn jäi peale muidugi:). Tegelikult kimas mu äi läbi varahommikuse linna nagu taksojuht, kes on Tallinnas vähemalt 25 aastat taksot sõitnud ja teab täpselt, kus lennujaam asub:).
Lennujaamas oli varahommikul üsna vähe rahvast ja jätkuvalt leidus häid tuttavaid (no küll see Eesti on ikka väike!), kes meie marsruudi järele pärisid ja good luck`i soovisid.
Esimene Estonian Airi lend Tallinnast Kopenhaagenisse hilines oma väljumisega (miks ma ei imesta?), aga sellest polnud lugu, sest Kopenhaagenis tuli meil nagunii neli tundi ära sisustada. Ja selle aja jooksul jõudis juba väike reisitüdimus tekkida. Nojah, ja mida sellel puhul siis teha? Meie otsustasime, et kuna oleme ikkagi Taanis, siis tuleb juua Gammeldanski-nimelist jooki (ma pole kindel, kas ma selle õigesti kirja panin). Mina ei olnud seda küll kunagi proovinud, aga no ükskord on ju ikka esimene kord ja lennujaamas oma järgmist lendu oodates aitab see ehk kiiremini aega parajaks teha. Kui mu abikaasa, seda ostma läks, siis nägin, et ta pidas baarmaniga maha pika diskussiooni ja minu küsimusele, et millest nad vestlesid, vastas et ei millestki erilisest. Baarman olla pakkunud erinevaid suupisteid joogi juurde ning imestanud, et kas me tõesti isegi kohvi ei soovi. Ei soovinud. Kui jook laual ja esimene sõõm võetud, sain tema imestuse põhjusest aru (kes seda jooki joonud on, teab tõenäoliselt, millest jutt käib:)). Aga peab tõdema, et ajapikku läks tuju paremaks ja ootamise aegki tundus tõesti lühemana – küllap mu mees juba teab, kuidas tüütuid lennutunde mõnusamaks muuta. Nii et soovitan teilegi: kui Kopenhaagenis ootama peate, siis täitke oma aega ikka Taani märjukesega ja ärge laske ennast baarmanil eksitada – sinna juurde pole vaja miskit, ikka ehedalt tuleb juua:). Mäletate, kadunud Vambola Põder ütles kunagi, et konjaki joomine kohviga, see on matslus ruudus.
SASi lend üle ookeani oli üsna talutav: „talutav“ on just see õige sõna, sest kaheksa tundi istuvas asendis lennukis istuda, see ei ole vist kellegi unistus. Kuid siinkohal võib öelda küll, et jäime teenindusega väga rahule ning saime kinnitust sellele, et üle-ookeanilised lennud SASiga on parimad, mida siiani kogenud oleme.
Suhtlemine ameeriklastega algas juba lennukis. Kuna nemad on tuntud oma suhtlemiskultuuri poolest, siis oled sa oma või võõras, seisad poejärjekorras või oled muidu kusagil aega parajaks tegemas, ega pääsu pole kellelgi. Neil on viimastel aegadel kogunisti kasutusele võetud termin „silence tolerance“ (vaikuse tolerants), mis tähendab seda, et alati ei pea vaikusehetke täitma vestlusega. See aga ei ole ameeriklaste jaoks lihtne ülesanne.
Niisiis saime lennukis tuttavaks ühe vanema abielupaariga (WC järjekorras, muide:)) ja traditsioonilisele küsimusele „Kust me pärit oleme?“ vastust kuuldes, muutus vestlus kohe elavamaks ja selgus, et tegemist on mehega, kes on muuhulgas töötanud suursaadikuna ka Lätis ning elanud 80. aastate lõpul Leningradis. Nad olid meie lähiajaloost teadlikumad vaata et rohkem kui me ise ning nende jaoks oli see aeg väga huvitav olnud. Nojah, aeg oli siis tõesti väga huvitav – sai ju isegi roheliste rattaretkega suletud Paldiski linna vallutamas käia ja Toompeal inimmüürina soomukeid oodata. Niisiis vahetasime nimekaarte ja lubasime suhelda. Hakkan arvama, et sellisel võõrastega suhtlemise kultuuril on ju tegelikult ka omad head küljed: maailm, kus elab sadu miljoneid inimesi, tundub suur, aga kui mõne inimesega rääkima hakata, siis tõmbub ring järjest koomale ning sa jõuad ühiste situatsioonide, tuttavate paikade ja inimeste ning võib-olla koguni ühiste sõprade või sugulasteni. Seda viimast kogesin hiljuti ise eelmisel aastal, kui reisil Torontosse ning pooljuhuslikult Toronto Eesti maja arhiivi sisse põigates, leidsin sealt eest oma sõjas kaduma saanud vanaisa jäljed. Vähemalt nii ma tookord arvasin või õigupoolest lootsin, sest see oleks onud kurva loo õnnelikum lõpp. Mäletan lapsepõlvest jutte, kus vanaema kuni oma surmatunnini ei uskunud talle sõja lõpus toodud sõnumisse abikaasa surmast. Hiljem, suguvõsa ja selle ajalugu uurima hakates ning sugupuud kokku pannes selgus, et tegemist ei ole siiski minu vanaisaga. Otsingute käigus tutvusin tema Torontos elava tütrega: tema vanaisa ja minu vanavanaisa olid vennad.

Kokkuvõttes, sõit läks ladusalt ja kohapeal võttis meid vastu suviselt soe, kirsiõitesse mattunud linn. Kena algus on tehtud:).

Üleminek

Täna on kolimispäev. Teoreetiliselt tundus kõik lihtne: tõstsime asjad juba varakult ühte toanurka, et kui kolimisfirma tuleb, pakib need asjad kiiresti karpidesse, tõstab autosse ja kogu lugu. Firma poolt eelnevalt antud lubadusega, et asjad jõuavad meieni Ameerikasse mitte varem kui kuu aja pärast, ja arvestusega, et meid ootab ees möbleeritud korter (mis muide Ameerikas on haruldane, sest enamik kortereid on möbleerimata) otsustasime, et kaasa tulevad meiega ainult mõned asjad – jalgrattad, suusad (näis, kas läheb vaja), rulluisud, raamatud ja natuke riideid. Kuu ajaga jõuab ju lausa uue garderoobi soetada, eriti silmas pidades, et kliima on soe ja riided on Ameerikas üsna odavad. Ja kuna asju oli vähe, siis arvasime, et ega pakkijatel-kolijatel üle tunni ei lähe ja planeerisime ka ülejäänud tänase päeva asjatoimetusi täis.
Aga nagu ikka, ei taha kõik plaanipäraselt kulgeda. Kolimisfirma nimelt arvas, et me ka oma mööbli kaasa veame (ei tea küll, kust ta selle teadmise võttis?) ja et kuna mööbli pakkimisega läheb kaua aega, siis puistati mehed autost meie maja juures maha. Kuna auto ise minema sõitis, siis nii me siin koos istumegi ja ootame, nüüd juba neljandat tundi järjest. Ja mina täidan aega kirjutamisega:).
Aga pole hullu, peaasi, et kraam Ameerikasse kohale jõuaks, seda siis oritenteeruvalt kuu aja pärast, tervena ja täiskomplektis. Sest viimati Inglismaalt kodumaale tagasi kolides said mõned asjad tee peal kaduma (raske uskuda, et nad lihtsalt ära kadusid), s.h vanema tütre mini-CD pleier, mis oli just äsja soetatud, mitte just väga odav, ja mille kadumise üle ta hirmsasti kurvastas.

Aga üldiselt võib lugeda, et hakkame enam-vähem oma hädavajalike tegevustega, mis enne teise riiki kolimist ära oli vaja teha, ühele poole saama. Isegi siiani tegemata vaktsineerimised said lapsele kiirkorras ja väljapool järjekorda ära tehtud. Jällegi võiks kiita Eesti tervishoiusüsteemi, mis võimaldab paindlikkust, ja perearsti, kes asja lihtsalt ära tegi.

No nii. Mis veel? Diplomaatilised passid saime, iga pereliige eraldi, ja viisad ka sinna sisse. Seega peaks seekord riiki sisenemine lihtsam olema. Eelmisel korral, turistiviisadega, ootasime riiki sisenemist kolm tundi: tund aega passikontrollis, tund pagasikontrollis ja tund aega veel väljas, kuna üks meie kaasmaalastest valti välja koti sisu laialipuistamiseks. Aga ega ameeriklastele endilegi see riiki sisenemine eriti vähem aega võtnud: neile oli küll eraldi järjekord passikontrollis, aga neid oli lihtsalt nii palju ning tollikontrolli järjekord oli kõigile ühine. Aga taustaks selle ootamise juurde said kõik suurtelt kuvaritelt ilusat Ameerika elu jälgida. Et kui juba sisse saad, siis ootab sind paradiis! No eks me näe:)!

Now it`s History...

...laulab ABBA just praegu taustaks

„Mis tunne on?” küsivad inimesed minu ümber. Hea tunne on. Ausalt. Tänu teile, mu sõbrad, kes te siia armsale Eestimaale maha jääte ja mind nii ilusti ära saatsite mu viimasel tööpäeval. Seda pildialbumit, mille te mulle kaasa andsite, ja mis räägib teiega koos veedetud toredatest hetkedest suve- ja talvepäevadel ja muudel koosveedetud üritustel, seda ma vaatasin täna jälle, nüüd juba ei teagi, mitmendat korda. Ja need pildid elustuvad, igaüks omaette looga, nad tuleksid nagu kusagilt karbikestest välja. Ja vähe aja pärast lähevad nagu iseenesest karpi tagasi, seniks, kuni tahan neid jälle lahti teha. Tänud teile selle eest, sõbrad! Öeldakse, et igal inimesel, kes su teele satub, on sulle midagi öelda. Ja teil oli öelda palju – igaüks teist jättis mulle mingi sõnumi. Mäletate, üks meie endine kolleeg, see, kes läks uutele maadele natuke enne mind, ütles, et kirjutas meist igaühe nime taha mingi iseloomustava sõna? Aga et ta unustas selle nimekirja koju! Aga seda nimekirja ei olnudki ju vaja – hetk inimesele otsa vaatamist ja need sõnad meenusid iseenesest. Vähemalt minu puhul oli see nii. Tuult sulle tiibadesse, kallis kolleeg!

„Aga mis tunne veel on?” ei jäta te järele. No selline tunne on, et nüüd hakkab vähehaaaval kohale jõudma:
- et esmaspäeval ei lähe ma enam tööle
- et teisipäeval tuleb asjad, mis kaasa võtame, kusagile ühte nurka tõsta
- et lapsele jõuaks veel viimased vaktsineerimised ära teha (nädalaga?! Ma vist olen ikka rongaema. Miks ma varem sellele ei mõelnud?)
- et tuleb minna saatkonda ja viimased bürokraatlikud asjad ära ajada
- ups, mobiilinumber on veel minu poolt ümber vormistamata (ei tea, kas kõned on veel tööandja maksta?), teen selle kindlasti asap ära
- et kindlasti tuleb veel mingeid ootamatusi, millele pole osanud mõeldagi
- et?

Nojah, mis siis ikka. Kõik oma valikud siin ilmas teeme me ikkagi ise. Ja minu jaoks ei ole see ju esimene kord natuke teise riigi leiba (saia) süüa.

Kui keegi veel ei tea, siis minu pere taustast niipalju, et abikaasa töö tõttu tuleb meil aeg-ajalt viibida (s.t elada) välismaal. Ta on seal käinud kas siis tööl, targemaks saamas (koolis) või Eesti riiki esindamas. Noh ja nüüd on siis meid ootamas ees Washington, seekord kolm aastat diplomaatilist tööd ja Eesti riigi esindamist. PS! Veel pool aastat tagasi oli ta kindlalt veendunud, et kahte asja ta siin ilmas ei tee: esiteks, ei lase ennast kunagi diplomaatilisele kohale määrata, ning teiseks, ei võta vastu suunamist Ameerikasse. Veelkord kinnitus väljendile – never say never!

Jah, üht-teist olen ju Ameerikast kuulnud ja raamatutuest lugenud. Ja head sõbrad on mulle raamatuid juurdegi toonud (et ma ikka teaks, mis mind ees ootab). Ja muidugi ma loen neid juba, aga ise mõtlen nii. Kui Londonisse kolmeks aastaks kolisime, siis olid mul Inglismaa suhtes teatud ootused ja eelarvamused, ideaalkujutlus, kui soovite. Me kõik oleme ju näinud filme, kus inimesed elavad lossides ja sõidavad limusiinidega, ümbrus on uppunud magnooliapuude ja lilleklumpide ilusse Aga milline oli mu pettumus, kui leidsin eest kärarikka, inimestest ja väikestest autodest üleuputatud, puhtusega just mittekiitleva linna. Aga see kõik oli tühiasi, võrreldes sellega, mis meid ootas ees. Meil tuli kokku puutuda erinevate eluvaldkondadega, alates sellest, et liiklus kulgeb vasakpoolsena (polnudki väga hull, tuli lihtsalt vooluga kaasa minna), et keelest on raske aru saada (meie linnaosas räägiti kokni aktsenti, mille puhul tundus, et täishäälikud neelatakse lihtsalt alla) kuni lapse koolikoha murede ja meditsiinisüsteemi vajakajäämisteni välja. Seda viimasega seonduvat ei taha enam mitte meenutadagi. Eestis on teate kui hea süsteem!. Noh, ühesõnaga, mis seal ikka kurta, ise me ju sinna läksime ja inimene harjub ju kõigega. Ja seal oli ikka väga palju positiivset ka. Näiteks brittide huumorimeel kuluks meile, eestlastele, küll marjaks ära. Hämmastav, kuidas nad kõikidest oma probleemidest oskavad huumoriga üle olla! Ükski tähtis riigitegelane ei jää paroodisaadetes kajastamata, ei kuninganna ega peaminister. Nii palju ehedat huumorit ja nalja pole ma oma elus vist kusagil kogenud kui Inglismaal.
Aga kolm asja, millest ma Inglismaal elades puudust tundsin, toon siinkohal ära küll: need olid vaikus, meri ja mets. Vaikust ei olnud seal tänu Londoni linna ümbritsevale kiirteele ja viiele lennujaamale mitte kunagi. Meri jäi väga kaugele ja kunagi ei teadnud, millal ja kas üldse sa tänu ummikutele punktist a punkti b jõuad. „Aga Sherwoodi mets?” küsite te nüüd. Selle kohta ütlevad inglased ise, et kui Robin Hood hobusega metsa läks, siis metsa ühest otsast paistis välja hobuse nina ja teisest saba.

No nii. Mis ma kõige selle eelneva jutuga siis öelda tahan? Aga seda, et seekord, lahkudes kolmeks aastaks Washintoni, ei kujunda ma omale eelarvamusi ega ootusi. Tean, et tuleb jällegi kokku puutuda kooli, medistsiinisüsteemi ja muu igapäevase elukorraldusega. Võtan asju sellest aspektist lähtudes, et ise me ju sinna lähme, et kindlasti on seal palju positiivset ja et igale probleemile leidub vähemalt kaks lahendust. Nonii, optimistlik algus on tehtud, vaatame mis edasi saab. 15.aprill on see kuupäev, kui lennuk meid teisele poole maakera ära viib.