Niisiis on mul ühtäkki palju aega tekkinud. Ja ma „revideerin“ mõnuga raamatuid, mida kaasa võtsin.
Epp Petrone raamatud on mul juba läbi loetud – pole just eriti julgustavad neile, kellele isiklik teeviit lähemal ajal Ameerika poole suunda näitab. Täissöönud tarbimisühiskond, uhh! „Kas on ka midagi positiivset?“ – küsib Epp oma raamatus. Mhmh, no leidub ka, aga kuidagi vähevõitu, võrreldes raamatutes kirjeldatud hädade ja probleemidega.
Teine, inglise diplomaadi abikaasa Brigid Keenani poolt aastate jooksul läbielatu põhjal kirja pandud raamat „Diplomaatiline pagas“ pajatab järelveetavast kaasast, kusjuures järelveetavaks kaasaks on ta ise, s.t diplomaadi naine. Hmm, masendav. Kuigi jah, väga eluline, tuleb tunnistada. Olen ise tundnud samasuguseid masendus- ja koduigatsushoogusid, nagu ta seal kirjeldab. Olen tundnud, et mul pole võõras riigis valikuid, et ma pole kellelegi vajalik, et olen üksi oma muredes, sest sõbrad-tuttavad on kaugele maha jäänud. Olen tundnud, et olen nagu truu kodukoer, kes terve päeva ootab oma peremeest ja viimase saabudes kargleb rõõmsalt tema nägu limpsima. Ja kui ajapikku tekibki suhtlusseltskond, võib-olla isegi töökaaslased ja sõbrad, siis on aeg kohvrid kokku pakkida ja kolima hakata – kui hästi läheb, siis koju, kui halvemini, siis teise riiki.
Ja siis see kolmas raamat, American Psycho! Olen sellega küll alles alguses, aga ka see räägib üsna paljastavalt Ameerika ühiskonna võltsist tühisusest 90. aastatel, s.o ajal, mil tekkis hulk rikkaid ja edukaid noori, kes raha nimel vähimatki vaeva ei pidanud nägema.
On hea, et elu võib vaadata läbi erineva prismanurga. Ka prismaklaasi värvuse võib valida igaüks ise, see võimalus on inimesele antud, õnneks.
Minul ei ole küll sellist aastatepikkust eemaloleku kogemust, nagu seda on Inglise diplomaadi abikaasal, aga nii mõnegi arvamuse julgeks avaldada juba küll.
Esiteks, oma abikaasad valime me endale ju ise, või kuidas? Ok, mina ei läinud mehele sõjaväelasest diplomaadile, vaid elektriinsenerist üliõpilasele. Seega võiks nagu viriseda, et ma pole sellist elu tahtnud?
Teiseks, valikute tegemisel ühe või teise elumuudatuse kasuks oleme tegelikult ikkagi päris põhjalikult vaaginud minekute plusse-miinuseid. Seega oleme valikud teinud ikka ise, s. t koos kogu perega.
Kolmandaks, kõiki kodust äraolijaid piinab koduigatsus – mina, muide, ei usu neid, kes vastupidist väidavad! Koduigatsus on tegelikult positiivne tunne – tunne, et sul on päris oma kodu päris oma kodumaal, mille järele igatseda ja kuhu sa ükskord tagasi pöördud. Koduigatsus pole haigus, sellega tuleb võõrsil lihtsalt harjuda. Minu arust on see ka üks motiveeriv tegur, mis paneb inimesi tegutsema ja sisustama aega meeldivate tegevustega. Pole mõtet halada koduigatsusest, pole mõtet kirjeldada, mis on koduigatsus (hmm, ise ma seda hiljem teen:)), kuidas see välja näeb ja miks ta peale tuleb. Halamine tekitab veel rohkem masendust ja depressiooni ning depressiooniga tegeleda on juba keerulisem.
Seega, mida positiivset leian Epp Petrone poolt kirjeldatud Ameerikas Brigid Keenani poolt kirjeldatud diplomaadist abikaasana?
Esiteks. Mul on aega iseendale (lõpuks ometi:)) ja oma perekonnale. Kui ükskord tuleb vaadata silma sellele, kes sind siit maisest ilmast ära viib, siis kas sa mõtled selle peale, mis kõik sul töö juures tegemata jäi, või tegelikult ikkagi selle peale, mis sa oleksid tahtnud veel ise kogeda ja oma lähedaste heaks ära teha?
Teiseks. Kui mul on aega, siis
ma saan piisavalt magada (ja magada mulle meeldib!)
ma saan läbimõeldult valida, mida ja millal söön (tegelen oma kaaluga:))
ma saan palju rohkem sporti teha (hea enesetunne:))
ma saan lapsega palju koos olla, saan talle abiks olla (kas see pole mitte see koht, mille arvelt lapsevanemad liiga sageli aega „varastavad“?)
ma saan lugeda, reisida, laiendada silmaringi, harida ennast (Ameerikas pidavat maailma parimad ülikoolid olema, kuigi jah, ülikooliharidus pole üldjuhul reegel, räägitakse, et seal käivad vaid friigid, kes tegelikust elust midagi ei tea)
ma saan teha peaaegu kõike, milleks kodus aega nappis või arvasin nappivat (teise lapse sünd Inglismaal oli samuti omaette kogemus:))
Aga kõige olulisem – mulle on antud aeg mõelda selle üle, milleks ma siin olen? Kas mu senikäidud tee on see kõige õigem tee? Kuhu edasi? Millised on valikud? Ja küsimus – kas vabadus on ikka tunnetatud paratamatus? – see painab mind endiselt.
Ja veel, mulle meeldib ütlus – kui sa ei suuda muuta keskkonda, siis muuda iseennast! Aga kui seda ka ei suuda? Äkki on võimalik siis vana keskkond uuema vastu vahetada? Ja võib-olla võib juhtuda, et asjad ei olegi suuremad kui me arvame:)?
Epp Petrone raamatud on mul juba läbi loetud – pole just eriti julgustavad neile, kellele isiklik teeviit lähemal ajal Ameerika poole suunda näitab. Täissöönud tarbimisühiskond, uhh! „Kas on ka midagi positiivset?“ – küsib Epp oma raamatus. Mhmh, no leidub ka, aga kuidagi vähevõitu, võrreldes raamatutes kirjeldatud hädade ja probleemidega.
Teine, inglise diplomaadi abikaasa Brigid Keenani poolt aastate jooksul läbielatu põhjal kirja pandud raamat „Diplomaatiline pagas“ pajatab järelveetavast kaasast, kusjuures järelveetavaks kaasaks on ta ise, s.t diplomaadi naine. Hmm, masendav. Kuigi jah, väga eluline, tuleb tunnistada. Olen ise tundnud samasuguseid masendus- ja koduigatsushoogusid, nagu ta seal kirjeldab. Olen tundnud, et mul pole võõras riigis valikuid, et ma pole kellelegi vajalik, et olen üksi oma muredes, sest sõbrad-tuttavad on kaugele maha jäänud. Olen tundnud, et olen nagu truu kodukoer, kes terve päeva ootab oma peremeest ja viimase saabudes kargleb rõõmsalt tema nägu limpsima. Ja kui ajapikku tekibki suhtlusseltskond, võib-olla isegi töökaaslased ja sõbrad, siis on aeg kohvrid kokku pakkida ja kolima hakata – kui hästi läheb, siis koju, kui halvemini, siis teise riiki.
Ja siis see kolmas raamat, American Psycho! Olen sellega küll alles alguses, aga ka see räägib üsna paljastavalt Ameerika ühiskonna võltsist tühisusest 90. aastatel, s.o ajal, mil tekkis hulk rikkaid ja edukaid noori, kes raha nimel vähimatki vaeva ei pidanud nägema.
On hea, et elu võib vaadata läbi erineva prismanurga. Ka prismaklaasi värvuse võib valida igaüks ise, see võimalus on inimesele antud, õnneks.
Minul ei ole küll sellist aastatepikkust eemaloleku kogemust, nagu seda on Inglise diplomaadi abikaasal, aga nii mõnegi arvamuse julgeks avaldada juba küll.
Esiteks, oma abikaasad valime me endale ju ise, või kuidas? Ok, mina ei läinud mehele sõjaväelasest diplomaadile, vaid elektriinsenerist üliõpilasele. Seega võiks nagu viriseda, et ma pole sellist elu tahtnud?
Teiseks, valikute tegemisel ühe või teise elumuudatuse kasuks oleme tegelikult ikkagi päris põhjalikult vaaginud minekute plusse-miinuseid. Seega oleme valikud teinud ikka ise, s. t koos kogu perega.
Kolmandaks, kõiki kodust äraolijaid piinab koduigatsus – mina, muide, ei usu neid, kes vastupidist väidavad! Koduigatsus on tegelikult positiivne tunne – tunne, et sul on päris oma kodu päris oma kodumaal, mille järele igatseda ja kuhu sa ükskord tagasi pöördud. Koduigatsus pole haigus, sellega tuleb võõrsil lihtsalt harjuda. Minu arust on see ka üks motiveeriv tegur, mis paneb inimesi tegutsema ja sisustama aega meeldivate tegevustega. Pole mõtet halada koduigatsusest, pole mõtet kirjeldada, mis on koduigatsus (hmm, ise ma seda hiljem teen:)), kuidas see välja näeb ja miks ta peale tuleb. Halamine tekitab veel rohkem masendust ja depressiooni ning depressiooniga tegeleda on juba keerulisem.
Seega, mida positiivset leian Epp Petrone poolt kirjeldatud Ameerikas Brigid Keenani poolt kirjeldatud diplomaadist abikaasana?
Esiteks. Mul on aega iseendale (lõpuks ometi:)) ja oma perekonnale. Kui ükskord tuleb vaadata silma sellele, kes sind siit maisest ilmast ära viib, siis kas sa mõtled selle peale, mis kõik sul töö juures tegemata jäi, või tegelikult ikkagi selle peale, mis sa oleksid tahtnud veel ise kogeda ja oma lähedaste heaks ära teha?
Teiseks. Kui mul on aega, siis
ma saan piisavalt magada (ja magada mulle meeldib!)
ma saan läbimõeldult valida, mida ja millal söön (tegelen oma kaaluga:))
ma saan palju rohkem sporti teha (hea enesetunne:))
ma saan lapsega palju koos olla, saan talle abiks olla (kas see pole mitte see koht, mille arvelt lapsevanemad liiga sageli aega „varastavad“?)
ma saan lugeda, reisida, laiendada silmaringi, harida ennast (Ameerikas pidavat maailma parimad ülikoolid olema, kuigi jah, ülikooliharidus pole üldjuhul reegel, räägitakse, et seal käivad vaid friigid, kes tegelikust elust midagi ei tea)
ma saan teha peaaegu kõike, milleks kodus aega nappis või arvasin nappivat (teise lapse sünd Inglismaal oli samuti omaette kogemus:))
Aga kõige olulisem – mulle on antud aeg mõelda selle üle, milleks ma siin olen? Kas mu senikäidud tee on see kõige õigem tee? Kuhu edasi? Millised on valikud? Ja küsimus – kas vabadus on ikka tunnetatud paratamatus? – see painab mind endiselt.
Ja veel, mulle meeldib ütlus – kui sa ei suuda muuta keskkonda, siis muuda iseennast! Aga kui seda ka ei suuda? Äkki on võimalik siis vana keskkond uuema vastu vahetada? Ja võib-olla võib juhtuda, et asjad ei olegi suuremad kui me arvame:)?
1 kommentaar:
Silva, kuna ma tulla võin....ma hakkan kohe kotte pakkima ja tulen Ameerikasse...siis saame koos filosofeerida elu ja olu üle, oma silmaringi laiendada ja muidu lahedaid mutte mängida. Käime shoppamas, joome kohvi, räägime raamatutest ja Ameerikast:-)
Postita kommentaar