Kas Ameerikas on palju pakse inimesi?
No mina ei tea, aga Washingtonis neid küll eriti ei näe. Võib-olla kusagil kaugemal. Kui linnapilti vaadata, siis näen väga kenasid inimesi, kes on väga korrektselt riides ja pigem saledapoolsed. Kõikjal võib kohata jooksjaid, seda nii hommikul, lõunal kui eriti õhtul. Spordiplatsid on enamasti juba ette reserveeritud ja harva seisvad tühjana. On moes olla terve, vormis ja tegus.
Kui eelmisel korral Washingtonis käisime ja hiljem tuttavad küsisid: „No, kas pakse inimesi oli palju?“, siis vastasin kelmikalt: „Ei, ei olnud, ühte nägin: oma meest!“. Tema, muide, andis avaliku lubaduse oma liigsed kilod Ameerikas maha võtta. Ja tegelikult ma usun teda, sest ka Inglismaal võttis ta maha 20 kilo, eks ikka tänu sellele, et elu oli stressivabam ja oli aega mõelda sellele, mida suhu pista ja mida mitte.
Aga mis ma teistest. Ise olen ka juba neid aktiivseid inimesi vaadates hakanud põdema, pole ma nii fit ja sale midagi, et siin targutada. Juba käisin meie maja jõusaali katsetamas. Ja suur bassein on meil ka:).
Ja muide, lugesin just, et vaatamata sellele, et Ameerika on küllusemaa, on 12 miljonil Ameerika lapsel risk jääda nälga. Seda eriti koolivaheajal, mil lapsed ei tea, kust leida järgmiseks söögikorraks toitu.
Millised on kaubamajad ja mida seal sel hooajal müüakse?
Kui kohalikus kaubamajas, mis on Ameerika kaubaketi Macey üks osakondi, ringi vaadata, siis mina panin kõigepealt kohe tähele, et enamuse kaubamaja pinnast võtab enda alla naistekaup, eelkõige riided, siis kosmeetika, ehted ja lõpuks jalanõud. Järgmisena tuleb meestekaup ja alles siis lapsed, kusjuures kõige raskem oli leida lapsele sobivaid kingi. Seejärel jääb silma erakordselt mitmekesine värvivalik. Kõik on moes, alustades igavatest hallidest ja beežidest kuni erksate kollaste-punaste-rohelisteni välja (meenub, et Eestis toonitati justkui kollase võidukäiku sellel hooajal). Kui siin üldse miski võidutseb, siis on see must. Kontoriinimesed käivad reeglina ikka mustas või siis hallika variatsioonides, juurde heledates toonides pluusid. Minule see sobib – ma mõtlen see, et ma ei pea siin kontoriinimene olema, vaid saan värve nautida:).
Kas suurus = elujõud?
Inglismaal on võrreldes Ameerikaga kõik väike: kitsad, tihedatest ringteedest läbipikitud, peamiselt väikesi autosid (vahel lausa imetillukesi, sekka veel ka kolmerattalisi!) täis sõiduteed; madalad, tihedalt üksteise kõrval asuvad elumajad; inimestest ülerahvastatud kitsad tänavad. Ameerikas on palju ruumi: laiad tänavad, mitmerealised autoteed, suured autod, mis rüüpavad kaks-kolm korda rohkem kütust, restoranides suured toiduportsjonid, mida süüakse suurte kahvlitega jne, jne. Ameeriklastel on tunne, et mida rohkem nad tarbivad, seda rikkam on riik, ning mida rikkam on riik, seda kiiremini kasvab majandus, mida kiirem on majanduskasv, seda rohkem saavad nad omakorda tarbida. Järelikult on tarbimine majanduskasvu alus. Ja loodusressurss on ju piiramatu (imelik, aga lõppu tõesti ei paista siin kusagil olevat)! Kõik, mida poest ostame, on suur: suured õunad ja maasikad, kartulid ja melonid. Sama kehtib ka loomade kohta, nemadki on lopsakatel karjamaadel ennast suureks aretanud. Eks ole ju näiteks Ameerika piison hulga suurem kui Euroopa oma.
Ühel päeval leidsin ennast mõttelt, et suurus on ju seotud elujõulisusega. Aegade vältel on üritatud tuua näiteks Euroopasse, s.h ka Eestisse, erinevaid loomaliike. Ja mis on juhtunud? Ameerika naarits hakkas suure kiirusega kahandama Euroopa naaritsa arvukust; Ameerika hallorav, keda imporditi Inglismaale, sisuliselt hävitas kohaliku punase orava; kui Eestisse toodi vähke Ameerikast ja kui katk tuli vähke kummitama, siis hukkus millegipärast vaid kohalik vähiliik. Samasugused „õnnetused“ olevat juhtunud ka taimeriigis. Ja oleks juhtunud ka edaspidi, kui riigid poleks hakanud kaitsma oma kohalikku looma- ja taimeriiki.
Samasuguse elujõulisuse teooria võib ju üle kanda ka inimestele, kes kuuluvad samuti loomariiki. Keegi vist ei kahtle selles, et Ameerika riik ja selle elanikud on väga elujõulised. Mõned väidavad, et kui nad vaid sooviksid, siis vallutaksid kogu maailma. Kas pole huvitav?:)
No mina ei tea, aga Washingtonis neid küll eriti ei näe. Võib-olla kusagil kaugemal. Kui linnapilti vaadata, siis näen väga kenasid inimesi, kes on väga korrektselt riides ja pigem saledapoolsed. Kõikjal võib kohata jooksjaid, seda nii hommikul, lõunal kui eriti õhtul. Spordiplatsid on enamasti juba ette reserveeritud ja harva seisvad tühjana. On moes olla terve, vormis ja tegus.
Kui eelmisel korral Washingtonis käisime ja hiljem tuttavad küsisid: „No, kas pakse inimesi oli palju?“, siis vastasin kelmikalt: „Ei, ei olnud, ühte nägin: oma meest!“. Tema, muide, andis avaliku lubaduse oma liigsed kilod Ameerikas maha võtta. Ja tegelikult ma usun teda, sest ka Inglismaal võttis ta maha 20 kilo, eks ikka tänu sellele, et elu oli stressivabam ja oli aega mõelda sellele, mida suhu pista ja mida mitte.
Aga mis ma teistest. Ise olen ka juba neid aktiivseid inimesi vaadates hakanud põdema, pole ma nii fit ja sale midagi, et siin targutada. Juba käisin meie maja jõusaali katsetamas. Ja suur bassein on meil ka:).
Ja muide, lugesin just, et vaatamata sellele, et Ameerika on küllusemaa, on 12 miljonil Ameerika lapsel risk jääda nälga. Seda eriti koolivaheajal, mil lapsed ei tea, kust leida järgmiseks söögikorraks toitu.
Millised on kaubamajad ja mida seal sel hooajal müüakse?
Kui kohalikus kaubamajas, mis on Ameerika kaubaketi Macey üks osakondi, ringi vaadata, siis mina panin kõigepealt kohe tähele, et enamuse kaubamaja pinnast võtab enda alla naistekaup, eelkõige riided, siis kosmeetika, ehted ja lõpuks jalanõud. Järgmisena tuleb meestekaup ja alles siis lapsed, kusjuures kõige raskem oli leida lapsele sobivaid kingi. Seejärel jääb silma erakordselt mitmekesine värvivalik. Kõik on moes, alustades igavatest hallidest ja beežidest kuni erksate kollaste-punaste-rohelisteni välja (meenub, et Eestis toonitati justkui kollase võidukäiku sellel hooajal). Kui siin üldse miski võidutseb, siis on see must. Kontoriinimesed käivad reeglina ikka mustas või siis hallika variatsioonides, juurde heledates toonides pluusid. Minule see sobib – ma mõtlen see, et ma ei pea siin kontoriinimene olema, vaid saan värve nautida:).
Kas suurus = elujõud?
Inglismaal on võrreldes Ameerikaga kõik väike: kitsad, tihedatest ringteedest läbipikitud, peamiselt väikesi autosid (vahel lausa imetillukesi, sekka veel ka kolmerattalisi!) täis sõiduteed; madalad, tihedalt üksteise kõrval asuvad elumajad; inimestest ülerahvastatud kitsad tänavad. Ameerikas on palju ruumi: laiad tänavad, mitmerealised autoteed, suured autod, mis rüüpavad kaks-kolm korda rohkem kütust, restoranides suured toiduportsjonid, mida süüakse suurte kahvlitega jne, jne. Ameeriklastel on tunne, et mida rohkem nad tarbivad, seda rikkam on riik, ning mida rikkam on riik, seda kiiremini kasvab majandus, mida kiirem on majanduskasv, seda rohkem saavad nad omakorda tarbida. Järelikult on tarbimine majanduskasvu alus. Ja loodusressurss on ju piiramatu (imelik, aga lõppu tõesti ei paista siin kusagil olevat)! Kõik, mida poest ostame, on suur: suured õunad ja maasikad, kartulid ja melonid. Sama kehtib ka loomade kohta, nemadki on lopsakatel karjamaadel ennast suureks aretanud. Eks ole ju näiteks Ameerika piison hulga suurem kui Euroopa oma.
Ühel päeval leidsin ennast mõttelt, et suurus on ju seotud elujõulisusega. Aegade vältel on üritatud tuua näiteks Euroopasse, s.h ka Eestisse, erinevaid loomaliike. Ja mis on juhtunud? Ameerika naarits hakkas suure kiirusega kahandama Euroopa naaritsa arvukust; Ameerika hallorav, keda imporditi Inglismaale, sisuliselt hävitas kohaliku punase orava; kui Eestisse toodi vähke Ameerikast ja kui katk tuli vähke kummitama, siis hukkus millegipärast vaid kohalik vähiliik. Samasugused „õnnetused“ olevat juhtunud ka taimeriigis. Ja oleks juhtunud ka edaspidi, kui riigid poleks hakanud kaitsma oma kohalikku looma- ja taimeriiki.
Samasuguse elujõulisuse teooria võib ju üle kanda ka inimestele, kes kuuluvad samuti loomariiki. Keegi vist ei kahtle selles, et Ameerika riik ja selle elanikud on väga elujõulised. Mõned väidavad, et kui nad vaid sooviksid, siis vallutaksid kogu maailma. Kas pole huvitav?:)
1 kommentaar:
Tere kallis Silva,tervisi Teile ! Kristel
Postita kommentaar