Vabal ja vallalisel inimesel on lihtsam elumuudatust ette võtta. Kui sul on kindel töökoht ja sissetulek olemas, siis ülejäänu leidmiseks tuleb lihtsalt natuke vaeva näha. Noh, ja nii mõnigi poissmees on esimesed nädalad oma töökoha kabinetisohval ööbides kenasti ära veetnud. Kiiret ju pole ja üksikutel inimestel on vaata et suuremad nõudmised tulevase korteri osas (korter peab ju noobel olema!) kui pereinimestel. Üksikul inimesel pole asja kooli, lasteaeda ega reeglina ka muudesse sotsiaalsüsteemi asutustesse, nagu haigla näiteks.
Kui kolida kogu perega, siis minu praktika ütleb, et kõige keerulisem on leida kooli- või lasteaiakohta. Tõsi, tookord Inglismaal läks hästi, saime vanemale tütrele koha tavalises Briti põhikoolis. Vaatamata sellele, et meie haridussüsteem erineb Briti omast, ei olnud koha saamisega oma vanuseklassis mingit probleemi, lapsele määrati abiõpetaja ja „sõbranna“ ning mõne päeva pärast andis abiõpetaja meile teada, et kõik on väga hästi: lapsel oli selleks ajaks olemas passiivne inglise keel ning vaja oli lihtsalt rääkima hakata, millega ta ka hakkama sai.
Probleem, õigupoolest väga suur probleem, ootas meid Inglismaalt Eestisse tagasi naastes. Käisime ühe kooli ukse tagant teise taha ning saime pidevalt eitavaid vastuseid. Miks? Lapse hinded on ju suurepärased! Põhikooli riigieksamid Inglismaal sooritatud! – imestasime meie ja saime ebalev-puiklevaid vastuseid: ei oska diplomite taset võrrelda, ei ole kedagi, kes ütleks, kas nii tohib (ei julge!?), puudub vastav seadusandlus (aga kui seadustega määratletud ei ole, milline on siis lahendus ja kas see on siis ainult meie mure?), riigieksamid Eestis on tegemata, ja kõige absurdsem minu arust – vahepeal on unarusse jäänud ju eesti keel! Inglismaal ei öelnud meile keegi, et oi, aga ta ei ole ju inglise keele tundja!
Jaa, pakuti ka lahendusvariante. Reeglina pakuti klass madalamat varianti, kuid miks peab laps kogu aeg vanemate tööelu tõttu kannatama? Kogu keskkoolitee võis niigi jagada viie erineva kooli vahel. Aga mis ei tapa, see karastab?:) Tal olid väga head hinded ja karm praktika, kuidas vajadusel aineid järele õppida. Üks kool teatas mingi imeliku uhkustundega, et laps võiks kõigi 18 aine eksamid kiirendatud korras ära teha ja polegi probleemi, et üks Ameerikas vahepeal õppinud poiss just nii tegi! Hullumeelsus!
Kui Tallinna Inglise Kolledzist rääkida, mis teoreetiliselt võiks ju kuidagi soosivamalt asjasse suhtuda, siis selle kooliga võtsin ma ühendust juba kevadel, s.o sisseastumiskatsete toimumise ajal, kuid kuna me katsetele minna ei saanud (samal ajal olid Inglismaal juba riigieksamid käimas), siis ka nemad ei soosinud last ilma katseteta vastu võtma. Ausalt öeldes oli hing selle Eesti haridussüsteemi lühinägelikkuse peale täis küll (aga aasta oli siis 2003, loodetavasti on asi paranenud, kuigi, tõsi küll, alles hiljuti kuulsin, et jätkuvalt on inimese väljamaalt saadud diplom tema enda probleem, mille puhul igaüks oma fantaasiat kasutab).
Nonii, teadmisega, et augusti lõpp oli juba käes, uus kooliaasta kohe-kohe algamas ja tütrel puudub endiselt koolikoht, siis hakkasime läbi kammima oma tuttavaid, kellel võiks olla mõni tuttav koolidirektor, või vähemalt tunneks kedagi, kes tunneks kedagi….teate isegi:). Käisime ka Haridusministeeriumis – ei mäleta, et oleks peale olukorra teavitamist miskit abi saanud. Tütre diplomi viisime kutse- ja hariduskvalifikatsioonikeskusesse (selline sihtasutus oli selleks ajaks loodud, kuid kuna ta oli sihtasutus, s.t eraõiguslik, siis tema arvamus oli n.ö soovituslik, vähemalt sellel hetkel, ega kohustanud koole millekski). Rääkisime läbi ka juba oma endise kooli direktoriga (selle kooli, kus ise käisime), kes oli nõus vastu tulema, kuid see oleks tähendanud tütrele teise Eestimaa otsa kolimist! Aga oli või seegi õlekõrs….
Ja siiski – kes otsib, see leiab! Ühe Tallinna kooli direktor (siis tuttava tuttav:)), kuulates ära meie mure, oli nõus meile koolikoha eraldama! Oi-oi kui happy`d me olime!!! „Ma olen nagunii oma „vägitegudega“ kuulus, mis see siis sinna juurde enam ära ei ole!“ teadustas ta meile. Tegemist on tõesti ühe otsekohese, üllatavate väljaütlemistega kuulsaks saanud värvika inimesega.
Ja siiski. Päeva pärast helistas ta meile ja teatas, et kohtas mõningast kooli õppenõukogu vastuseisu, kuid annab endast parima. Oi-ei! Kas tõesti? Appiiii! Mis saab kui….. Helistasime Rocca Al Mare kooli, ka neil polnud mõnda aega tagasi probleemi lapsele koolikoha eraldamisega – raha eest saab kõike (no või peaaegu kõike), aga ausalt öeldes, ega seda üleliigset raha ka meil justkui polnud – kuid neil olid selleks ajaks kõik kohad täis.
Vahepeal saabusid tulemused kvalifikatsioonikeskusest, kus öeldi, et laps võib minna kas 10. või 11. klassi. No näete, aga teie, kallid koolidirektorid, kes te pakkusite 9. klassi!? Toimetasime selle dokumendi ruttu kooli.
Ok, tuli ka mõne aja pärast oodatud kõne meie päästeinglist koolidirektorilt, kes lõpuks oma kindla „õnnistuse“ meile andis. Oeh, milline pinge langus… me vist ei osanud enam rõõmustadagi…
Veel samal õhtul helistas meile keegi Aktuaalsest Kaamerast ja selgitas, et kuna nad on kuulnud, et meil on probleeme lapsele koolikoha saamisega, ja nad teavad, et ka teistel Eestisse-pöördujatel on olnud samad probleemid, siis võiks teha sellest AK-s ühe saatelõigu. Hmm, ausalt öeldes oleks olnud üht-teist öelda küll, seda enam, et teadsime ka ise neid „mõneks ajaks välja saadetud perekondi“, kes olid maadelnud samade probleemidega, kuid läinud kergema vastupanu teed ja Eestisse naastes pannud lapse madalamasse klassi. Siiski nõustusime koolidirektoriga, kellel polnud oma väljaütlemiste pärast hetkel just kergemad ajad. Tema oli meile vastu tulnud ja nii ei tahtnud ka meie teda veel ühest sekeldusest säästa. Saatelõik jäi tegemata.
Siis selline lugu oli meie vanema tütrega.
Ka noorema tütrega, kes sündis Inglismaal ja on nüüd meiega Ameerikas, ka tema koolikohaga oli üksjagu üllatav-huvitavaid situatsioone, kui nii võib öelda.
Ameerikasse saatmine tuli meie perele üsna ootamatult ja väga palju aega otsustamiseks ei antud, kui mitte öelda, et üldse ei antud: kaks päeva ja siis, kas ei või jaa…. Aga mis seal ikka, mida vähem aega antakse, seda kiiremini tuleb hakata tegutsema ja seda vähem on aega põdeda. Kui jah-sõna antud, hakkasime tegelema koolikoha otsimisega, ja kuna Eesti kooli Washingtonis ei ole, siis eelnevale positiivsele kogemusele toetudes otsustasime valida Briti kooli. Lisaks oli meie arust veel boonuseks see, et kool oli väike (seega lapsesõbralik?) ning seal käisid ka teiste erinevate riikide saatkondade töötajate lapsed ja loomulikult Eesti saatkonna töötajate järeltulijad. Kuulsime ka kooli probleemidest: neil ei jätkuvat õpetajaid. Näiteks üks klassiõpetaja oli läinud Inglismaale puhkusele ega tulnudki enam tagasi. Aga see, et õpetajaid ei jätku, see häda oli ka Inglismaal.
Niisiis, käisime eelnevalt kohal, andsime ennast üles, saime hulga pabereid (ja neid oli palju!), täitsime ära, viisime tagasi, tegime tuuri kooli peal, kuulasime, kui hästi neil kõik organiseeritud on ja see, et laps ei oska sõnagi inglise keelt – no pole hullu, lapsed õpivad ruttu. Tõsi, mainiti, et koolil puudub õpetaja, kes abistaks võõrkeelseid õpilasi, kuid küllap saab hakkama (huvitav, Eesti saatkonna töötajad väitsid, et selline õpetaja on täitsa olemas). Ühesõnaga, tundus, et kõik on OK. Toimeta aga laps kooli ja…
Siiski tuli vahepeal veel mitmeid kordi suhelda, saata üht-teist juurde, täita veel pabereid ja …tuua laps proovipäevaks kooli. Viisimegi: viisakad riided seljas (tegelikult on koolil oma vorm, aga meil hetkel veel polnud), luch-box (karbike, kuhu lõunasöök pannakse) kaasas ja nii see kooli turvauks lapse järel sulguski. Meid majja enam ei lastud, vaid lõuna ajal paluti järele tulla.
Täpselt kell 12 ootasime ukse taga. Laps anti sõnagi lausumata meile üle. Mees läks jällegi mingite paberite järele, sest selgus, et osa nendest peab täitma hoopiski meie perearst (Eestist siis). Abikaasat oodates ja lapselt koolimuljete järele pärides, sain päris jahmatavaid situatsioonikirjeldusi (lapsed ei valeta!), mis minu hinge sügavalt kriipisid. Olen üldiselt leplik inimene ja üritan mõista kõiki osapooli, aga vahel on asju, mis jäävad sind piinama ja kriibivad su hinge nii, et sul on lõpuks väga valus. Ja tundub väga vale. Ja see oli üks nendest kordadest.
„Kuidas sul läks? Kas meeldis?“ küsisin mina.
„Jah, meeldis küll…. Ainult et…..ma tahtsin ka teha seda, mida teised tegid, nad mängisid mingeid mänge, aga õpetajad käskisid mul nurgas istuda….Ja mul hakkas igav ja kurb…Ja ma hakkasin nutma. Ja siis lõpuks nad lubasid mind ka enda juurde. Tead, emme, mul tuleb praegu ka veel pisar silma kui ma seda räägin…“
Oi kui valus mul oli! Püüdsin õpetajaid mõista. Jah, ta ei oska keelt, küllap ei oska ta ka neid mänge, mida mängiti. Aga mida annab talle nurgas istumine? Kus on siis see üleskiidetud lapsesõbralikkus ja väljatöötatud süsteem? Ei, ma ei saanud sellest aru.
Vähe aja pärast tuli ka abikaasa tagasi, hulk pabereid näpus, oli natuke aega vait ja ütles siis, et ta ei saa ise ka aru, mis teda täpselt häirib, aga et kogu see asjaajamine ja suhtumine meeldib talle järjest vähem. Lisaks tahab kool kõige selle eest veel raha saada, ja mitte vähe. Kui mina olin talle lapselt kuuldud hingekriipiva loo veel lisaks rääkinud, otsustasime, et lähme vaatame parem mõnda kodulähedasse Ameerika kooli. Küllap ei olnud Briti koolil just parimad ajad, olid ju nemadki (õpetajad) riigist väljasaadetud (poolsunniviisiliselt?) ja võib-olla maadlesid oma isiklike muredega. Aga see ei ole meie mure. Ja ammugi ei pea lapsed selletõttu kannatama.
Nonii. Internet…kohalikud koolid…koolisüsteem…käes! Arlington Public Schools, Intake Center and Language Support Services. Kõlab lootustandvalt. Telefoninumbrile vastatakse: „Jah, tulge palun kohale homme kella 11-ks kui sobib.“ See käis kähku! Kohale jõudes pisteti pihku palju pabereid (otse loomulikult!) ja kõik algas otsast peale! Samal ajal kui abikaasa vestles ametnikuga ja vastas kümnetele küsimustele, paluti mul lapsega testidele tulla (seda ma küll ei osanud oodata!). Esitati erinevaid küsimusi – loomulikult ei saanud laps mitte kui millestki aru! Selgitasime, et oleme riigis viibinud napilt kümme päeva, mille peale noormehel, kes lapsele teste tegi, oli meist natuke kahju ning terakese mõtlemise järel tõi ta meile teise testi, matemaatika: liidame, lahutame, järjestame. Tehtud! Aitäh vanaisale, kes teadis, mida lapsel vaja läheb!:) „Perfect!“ kiitis kena vastutulelik noormees. Kuni sügiseni, mil lähme juba esimesse klassi, eraldati meile koht nn eelkoolis, kus käivad lapsed, kelle inglise keel ei ole emakeel. Nii jäi mu hing rahule: laps sai omaealiste inglise keelt õppivate laste hulka! Usun, et tal saab selles värvilises seltskonnas põnev aeg olema:).
Aga oleks olnud naiivne arvata, et sellega asi lõpeb, kaugeltki mitte: peale testi saadeti meid kooliarsti juurde.
„Oi-oi, teil saab probleeme olema!“ hüüatab arst.
Kuna ma olin selleks ajaks igasugustest koolikoha saamise probleemidest juba nii tundlikuks muutunud, siis tundus mulle, et minestan sealsamas ära, kuna arvasin järjekordse fiasko olevat toimunud. Mis siis nüüd???
„Teie lapsele pole tehtud tuberkuloositesti!“
Appiii! Kas see on ka probleem?
„Aga kui te olete nõus, siis teeme kohe ära!“ ütles arst, kes oli lihtsalt sellise keskmisest pisut emotsionaalsema olekuga. Jumal tänatud, tehtud sai! Sealsamas, kohapeal.
„Aga tuleb tulla veelkord siia: kolmiksüst on teil tegemata!“
Selge. Määrasime järgmiseks päevaks. Tegime ära. Mis veel? Füüsilise seisundi kontroll. Aeg määratud…teeme hiljem ära. Mis veel? Affidavit. Mis see veel on? Notariaalne kinnitus, mis kinnitab lapse identiteeti ja vanust. Mis, notari juurde? Oh ei, suvalisse panka saadeti meid, kus omakorda vaadati sellisele kummalisele soovile küll üsna imestava näoga: ah jaa, mingi asutus on üle tee – minge sinna. Käidud-tehtud. Pitsat, mis sealt paberisse surutuna lapse identiteeti pidi kinnitama meenutas kunagi Inglismaalt saadud pitsatit, mida seal nimetati Apostil`iks. Ühesõnaga, jooksmist ja toimetamist oli üksjagu, kuid lõppkokkuvõttes võib tõdeda, et tänu järjekordadeta töötavale süsteemile kulus meil kõigi nende toimetuste peale vaid kaks päeva!
Niisiis, ülehomme kooli! Lõpuks ometi!
Ja kool ise? Esmamulje oli üllatavalt positiivne. Vastupidiselt Briti koolile, mis seisis ühe tavalise neljakandilise punastest tellistest ehitatud majakarbina kärarikkas kesklinnas, olid selle kooli hooned ning erinevad spordi- ja mänguväljakud laiali laotatud rohelusse uppunud maa-alale, hooned ise olid ümbritsetud hästi hooldatud lopsakatest lilleklumpidest ja ilupuudest. Tundub, et alustuseks pole paha:). Eks näe, mis edasi.
Kui kolida kogu perega, siis minu praktika ütleb, et kõige keerulisem on leida kooli- või lasteaiakohta. Tõsi, tookord Inglismaal läks hästi, saime vanemale tütrele koha tavalises Briti põhikoolis. Vaatamata sellele, et meie haridussüsteem erineb Briti omast, ei olnud koha saamisega oma vanuseklassis mingit probleemi, lapsele määrati abiõpetaja ja „sõbranna“ ning mõne päeva pärast andis abiõpetaja meile teada, et kõik on väga hästi: lapsel oli selleks ajaks olemas passiivne inglise keel ning vaja oli lihtsalt rääkima hakata, millega ta ka hakkama sai.
Probleem, õigupoolest väga suur probleem, ootas meid Inglismaalt Eestisse tagasi naastes. Käisime ühe kooli ukse tagant teise taha ning saime pidevalt eitavaid vastuseid. Miks? Lapse hinded on ju suurepärased! Põhikooli riigieksamid Inglismaal sooritatud! – imestasime meie ja saime ebalev-puiklevaid vastuseid: ei oska diplomite taset võrrelda, ei ole kedagi, kes ütleks, kas nii tohib (ei julge!?), puudub vastav seadusandlus (aga kui seadustega määratletud ei ole, milline on siis lahendus ja kas see on siis ainult meie mure?), riigieksamid Eestis on tegemata, ja kõige absurdsem minu arust – vahepeal on unarusse jäänud ju eesti keel! Inglismaal ei öelnud meile keegi, et oi, aga ta ei ole ju inglise keele tundja!
Jaa, pakuti ka lahendusvariante. Reeglina pakuti klass madalamat varianti, kuid miks peab laps kogu aeg vanemate tööelu tõttu kannatama? Kogu keskkoolitee võis niigi jagada viie erineva kooli vahel. Aga mis ei tapa, see karastab?:) Tal olid väga head hinded ja karm praktika, kuidas vajadusel aineid järele õppida. Üks kool teatas mingi imeliku uhkustundega, et laps võiks kõigi 18 aine eksamid kiirendatud korras ära teha ja polegi probleemi, et üks Ameerikas vahepeal õppinud poiss just nii tegi! Hullumeelsus!
Kui Tallinna Inglise Kolledzist rääkida, mis teoreetiliselt võiks ju kuidagi soosivamalt asjasse suhtuda, siis selle kooliga võtsin ma ühendust juba kevadel, s.o sisseastumiskatsete toimumise ajal, kuid kuna me katsetele minna ei saanud (samal ajal olid Inglismaal juba riigieksamid käimas), siis ka nemad ei soosinud last ilma katseteta vastu võtma. Ausalt öeldes oli hing selle Eesti haridussüsteemi lühinägelikkuse peale täis küll (aga aasta oli siis 2003, loodetavasti on asi paranenud, kuigi, tõsi küll, alles hiljuti kuulsin, et jätkuvalt on inimese väljamaalt saadud diplom tema enda probleem, mille puhul igaüks oma fantaasiat kasutab).
Nonii, teadmisega, et augusti lõpp oli juba käes, uus kooliaasta kohe-kohe algamas ja tütrel puudub endiselt koolikoht, siis hakkasime läbi kammima oma tuttavaid, kellel võiks olla mõni tuttav koolidirektor, või vähemalt tunneks kedagi, kes tunneks kedagi….teate isegi:). Käisime ka Haridusministeeriumis – ei mäleta, et oleks peale olukorra teavitamist miskit abi saanud. Tütre diplomi viisime kutse- ja hariduskvalifikatsioonikeskusesse (selline sihtasutus oli selleks ajaks loodud, kuid kuna ta oli sihtasutus, s.t eraõiguslik, siis tema arvamus oli n.ö soovituslik, vähemalt sellel hetkel, ega kohustanud koole millekski). Rääkisime läbi ka juba oma endise kooli direktoriga (selle kooli, kus ise käisime), kes oli nõus vastu tulema, kuid see oleks tähendanud tütrele teise Eestimaa otsa kolimist! Aga oli või seegi õlekõrs….
Ja siiski – kes otsib, see leiab! Ühe Tallinna kooli direktor (siis tuttava tuttav:)), kuulates ära meie mure, oli nõus meile koolikoha eraldama! Oi-oi kui happy`d me olime!!! „Ma olen nagunii oma „vägitegudega“ kuulus, mis see siis sinna juurde enam ära ei ole!“ teadustas ta meile. Tegemist on tõesti ühe otsekohese, üllatavate väljaütlemistega kuulsaks saanud värvika inimesega.
Ja siiski. Päeva pärast helistas ta meile ja teatas, et kohtas mõningast kooli õppenõukogu vastuseisu, kuid annab endast parima. Oi-ei! Kas tõesti? Appiiii! Mis saab kui….. Helistasime Rocca Al Mare kooli, ka neil polnud mõnda aega tagasi probleemi lapsele koolikoha eraldamisega – raha eest saab kõike (no või peaaegu kõike), aga ausalt öeldes, ega seda üleliigset raha ka meil justkui polnud – kuid neil olid selleks ajaks kõik kohad täis.
Vahepeal saabusid tulemused kvalifikatsioonikeskusest, kus öeldi, et laps võib minna kas 10. või 11. klassi. No näete, aga teie, kallid koolidirektorid, kes te pakkusite 9. klassi!? Toimetasime selle dokumendi ruttu kooli.
Ok, tuli ka mõne aja pärast oodatud kõne meie päästeinglist koolidirektorilt, kes lõpuks oma kindla „õnnistuse“ meile andis. Oeh, milline pinge langus… me vist ei osanud enam rõõmustadagi…
Veel samal õhtul helistas meile keegi Aktuaalsest Kaamerast ja selgitas, et kuna nad on kuulnud, et meil on probleeme lapsele koolikoha saamisega, ja nad teavad, et ka teistel Eestisse-pöördujatel on olnud samad probleemid, siis võiks teha sellest AK-s ühe saatelõigu. Hmm, ausalt öeldes oleks olnud üht-teist öelda küll, seda enam, et teadsime ka ise neid „mõneks ajaks välja saadetud perekondi“, kes olid maadelnud samade probleemidega, kuid läinud kergema vastupanu teed ja Eestisse naastes pannud lapse madalamasse klassi. Siiski nõustusime koolidirektoriga, kellel polnud oma väljaütlemiste pärast hetkel just kergemad ajad. Tema oli meile vastu tulnud ja nii ei tahtnud ka meie teda veel ühest sekeldusest säästa. Saatelõik jäi tegemata.
Siis selline lugu oli meie vanema tütrega.
Ka noorema tütrega, kes sündis Inglismaal ja on nüüd meiega Ameerikas, ka tema koolikohaga oli üksjagu üllatav-huvitavaid situatsioone, kui nii võib öelda.
Ameerikasse saatmine tuli meie perele üsna ootamatult ja väga palju aega otsustamiseks ei antud, kui mitte öelda, et üldse ei antud: kaks päeva ja siis, kas ei või jaa…. Aga mis seal ikka, mida vähem aega antakse, seda kiiremini tuleb hakata tegutsema ja seda vähem on aega põdeda. Kui jah-sõna antud, hakkasime tegelema koolikoha otsimisega, ja kuna Eesti kooli Washingtonis ei ole, siis eelnevale positiivsele kogemusele toetudes otsustasime valida Briti kooli. Lisaks oli meie arust veel boonuseks see, et kool oli väike (seega lapsesõbralik?) ning seal käisid ka teiste erinevate riikide saatkondade töötajate lapsed ja loomulikult Eesti saatkonna töötajate järeltulijad. Kuulsime ka kooli probleemidest: neil ei jätkuvat õpetajaid. Näiteks üks klassiõpetaja oli läinud Inglismaale puhkusele ega tulnudki enam tagasi. Aga see, et õpetajaid ei jätku, see häda oli ka Inglismaal.
Niisiis, käisime eelnevalt kohal, andsime ennast üles, saime hulga pabereid (ja neid oli palju!), täitsime ära, viisime tagasi, tegime tuuri kooli peal, kuulasime, kui hästi neil kõik organiseeritud on ja see, et laps ei oska sõnagi inglise keelt – no pole hullu, lapsed õpivad ruttu. Tõsi, mainiti, et koolil puudub õpetaja, kes abistaks võõrkeelseid õpilasi, kuid küllap saab hakkama (huvitav, Eesti saatkonna töötajad väitsid, et selline õpetaja on täitsa olemas). Ühesõnaga, tundus, et kõik on OK. Toimeta aga laps kooli ja…
Siiski tuli vahepeal veel mitmeid kordi suhelda, saata üht-teist juurde, täita veel pabereid ja …tuua laps proovipäevaks kooli. Viisimegi: viisakad riided seljas (tegelikult on koolil oma vorm, aga meil hetkel veel polnud), luch-box (karbike, kuhu lõunasöök pannakse) kaasas ja nii see kooli turvauks lapse järel sulguski. Meid majja enam ei lastud, vaid lõuna ajal paluti järele tulla.
Täpselt kell 12 ootasime ukse taga. Laps anti sõnagi lausumata meile üle. Mees läks jällegi mingite paberite järele, sest selgus, et osa nendest peab täitma hoopiski meie perearst (Eestist siis). Abikaasat oodates ja lapselt koolimuljete järele pärides, sain päris jahmatavaid situatsioonikirjeldusi (lapsed ei valeta!), mis minu hinge sügavalt kriipisid. Olen üldiselt leplik inimene ja üritan mõista kõiki osapooli, aga vahel on asju, mis jäävad sind piinama ja kriibivad su hinge nii, et sul on lõpuks väga valus. Ja tundub väga vale. Ja see oli üks nendest kordadest.
„Kuidas sul läks? Kas meeldis?“ küsisin mina.
„Jah, meeldis küll…. Ainult et…..ma tahtsin ka teha seda, mida teised tegid, nad mängisid mingeid mänge, aga õpetajad käskisid mul nurgas istuda….Ja mul hakkas igav ja kurb…Ja ma hakkasin nutma. Ja siis lõpuks nad lubasid mind ka enda juurde. Tead, emme, mul tuleb praegu ka veel pisar silma kui ma seda räägin…“
Oi kui valus mul oli! Püüdsin õpetajaid mõista. Jah, ta ei oska keelt, küllap ei oska ta ka neid mänge, mida mängiti. Aga mida annab talle nurgas istumine? Kus on siis see üleskiidetud lapsesõbralikkus ja väljatöötatud süsteem? Ei, ma ei saanud sellest aru.
Vähe aja pärast tuli ka abikaasa tagasi, hulk pabereid näpus, oli natuke aega vait ja ütles siis, et ta ei saa ise ka aru, mis teda täpselt häirib, aga et kogu see asjaajamine ja suhtumine meeldib talle järjest vähem. Lisaks tahab kool kõige selle eest veel raha saada, ja mitte vähe. Kui mina olin talle lapselt kuuldud hingekriipiva loo veel lisaks rääkinud, otsustasime, et lähme vaatame parem mõnda kodulähedasse Ameerika kooli. Küllap ei olnud Briti koolil just parimad ajad, olid ju nemadki (õpetajad) riigist väljasaadetud (poolsunniviisiliselt?) ja võib-olla maadlesid oma isiklike muredega. Aga see ei ole meie mure. Ja ammugi ei pea lapsed selletõttu kannatama.
Nonii. Internet…kohalikud koolid…koolisüsteem…käes! Arlington Public Schools, Intake Center and Language Support Services. Kõlab lootustandvalt. Telefoninumbrile vastatakse: „Jah, tulge palun kohale homme kella 11-ks kui sobib.“ See käis kähku! Kohale jõudes pisteti pihku palju pabereid (otse loomulikult!) ja kõik algas otsast peale! Samal ajal kui abikaasa vestles ametnikuga ja vastas kümnetele küsimustele, paluti mul lapsega testidele tulla (seda ma küll ei osanud oodata!). Esitati erinevaid küsimusi – loomulikult ei saanud laps mitte kui millestki aru! Selgitasime, et oleme riigis viibinud napilt kümme päeva, mille peale noormehel, kes lapsele teste tegi, oli meist natuke kahju ning terakese mõtlemise järel tõi ta meile teise testi, matemaatika: liidame, lahutame, järjestame. Tehtud! Aitäh vanaisale, kes teadis, mida lapsel vaja läheb!:) „Perfect!“ kiitis kena vastutulelik noormees. Kuni sügiseni, mil lähme juba esimesse klassi, eraldati meile koht nn eelkoolis, kus käivad lapsed, kelle inglise keel ei ole emakeel. Nii jäi mu hing rahule: laps sai omaealiste inglise keelt õppivate laste hulka! Usun, et tal saab selles värvilises seltskonnas põnev aeg olema:).
Aga oleks olnud naiivne arvata, et sellega asi lõpeb, kaugeltki mitte: peale testi saadeti meid kooliarsti juurde.
„Oi-oi, teil saab probleeme olema!“ hüüatab arst.
Kuna ma olin selleks ajaks igasugustest koolikoha saamise probleemidest juba nii tundlikuks muutunud, siis tundus mulle, et minestan sealsamas ära, kuna arvasin järjekordse fiasko olevat toimunud. Mis siis nüüd???
„Teie lapsele pole tehtud tuberkuloositesti!“
Appiii! Kas see on ka probleem?
„Aga kui te olete nõus, siis teeme kohe ära!“ ütles arst, kes oli lihtsalt sellise keskmisest pisut emotsionaalsema olekuga. Jumal tänatud, tehtud sai! Sealsamas, kohapeal.
„Aga tuleb tulla veelkord siia: kolmiksüst on teil tegemata!“
Selge. Määrasime järgmiseks päevaks. Tegime ära. Mis veel? Füüsilise seisundi kontroll. Aeg määratud…teeme hiljem ära. Mis veel? Affidavit. Mis see veel on? Notariaalne kinnitus, mis kinnitab lapse identiteeti ja vanust. Mis, notari juurde? Oh ei, suvalisse panka saadeti meid, kus omakorda vaadati sellisele kummalisele soovile küll üsna imestava näoga: ah jaa, mingi asutus on üle tee – minge sinna. Käidud-tehtud. Pitsat, mis sealt paberisse surutuna lapse identiteeti pidi kinnitama meenutas kunagi Inglismaalt saadud pitsatit, mida seal nimetati Apostil`iks. Ühesõnaga, jooksmist ja toimetamist oli üksjagu, kuid lõppkokkuvõttes võib tõdeda, et tänu järjekordadeta töötavale süsteemile kulus meil kõigi nende toimetuste peale vaid kaks päeva!
Niisiis, ülehomme kooli! Lõpuks ometi!
Ja kool ise? Esmamulje oli üllatavalt positiivne. Vastupidiselt Briti koolile, mis seisis ühe tavalise neljakandilise punastest tellistest ehitatud majakarbina kärarikkas kesklinnas, olid selle kooli hooned ning erinevad spordi- ja mänguväljakud laiali laotatud rohelusse uppunud maa-alale, hooned ise olid ümbritsetud hästi hooldatud lopsakatest lilleklumpidest ja ilupuudest. Tundub, et alustuseks pole paha:). Eks näe, mis edasi.
1 kommentaar:
ma tahaks olla see 6-aastane, kes läheb ameerikas esimesse klassi ja hakkab maailma avastama :)
Postita kommentaar