Metroost ja muust

Ameeriklased on harjunud, et süsteemid töötavad. Nii on ka metrooga: see on väga heas korras, kiire ja puhas, metroovõrgustik katab nii Washingtoni kui seda ümbritsevad kõrvalasuvad linnad (meie näiteks ei ela Washington DC-s, vaid Arlingtonis, mida Washingtonist eraldab Potomaci jõgi). Kui siinset metrood võrrelda näiteks Londoni metrooga, siis Londoni metroo on oma vanaduse tõttu (aastast 1863!) tõeliselt väsinud ja väärinuks minuarust auga väljateenitud personaalpensionäri puhkust (v.a muidugi uuemad liiniosad). Siiani mäletan pidevaid tõrkeid ja katkestusi, mida aeg-ajal ka meedia teel edastati, et inimesed teaksid oma reisieesmärkide püstitamisel arvestada. Rääkimata nendest kohutavatest õnnetustest (ei, mitte pommiplahvatustest!), mis meie sealviibimise ajal aset leidsid ja millest ma siinkohal rääkima ei hakka. Mäletan siiani ka seda, et sõidu ajal raputas vahel nii, et jäi üle imestada, et rong üldse rööbastel püsis, ja palvetada, et elusana kohale jõuaks. Sellistes situatsioonides imetlesin alati inglasi, kes probleemidesse huumoriga suhtusid: istusid, ootasid ja viskasid nalja. Mäletan, kuidas ükskord istusime ühes rongis ja ootasime väljumisaega. Olime oodanud umbes 10-15 minutit kui valjuhääldist teatati, et see rong ei suundu sinna, kuhu esialgselt planeeritud ja kuhu meiegi kavatsesime sõita ning paluti istuda ümber vastasperroonil asuvale rongile. Tegime seda. Samal ajal ronisid teises rongis oodanud reisijad üle meie rongi. Ootasime seejärel veel 10 minutit, mille järel vabandati ja paluti taas rongid ümber vahetada. Tegime seda. Ja ootasime jälle. Mõne minuti pärast teatati, et muidu on kõik OK, puudub vaid rongijuht. Ahsoo? Ahah:) Mina ei tea, kas oli see järjekordne inglaste nali (tol hetkel ei tundunud see küll enam naljakas) või siiski tõsi. Äkki oodati reisijate hulgast mõnda vabatahtlikku?:) - noh, nii nagu ikka kriisisituatsioonis, kus iga abikäsi teretulnud on:). Mis iganes, aga lõpuks leiti ka rongijuht ja me jõudsime õnnelikult punktist a punkti b.

Ühesõnaga, metroo on Washingtonis väga hea liikumisvahend. Aga iga algus on raske, eks ole? Mõtlen siinkohal seda, kuidas oma 5-aastase tüdrukutirtsuga metroos esimest korda piletit ostsin. Piletite soetamiseks on seinale kinnitatud suured piletiautomaadid, ja nii nagu iga süsteemi puhul, on seegi ülevalt-alla kõikvõimalikke instruktsioone täis kirjutatud. Nii et esialgu tuleb natuke aega varuda, et sellest läbi närida, aeg-ajalt mõtiskleda, et mida üks või teine termin tähendab, seda kõike ikka eesmärgiga õige pilet kätte saada. Oehh, ma pole kunagi instruktsioone armastanud (see on veel pehmelt öeldud:)), mida aeg edasi, seda rohkem neid ju tekib. Ostad omale mobiili – saad paksu raamatu kaasa – oi, mida kõike imeasju su mobiil võimaldab teha! Aga mis seal salata, mina tõesti ei kasuta teda muuks otstarbeks kui selleks, milleks ta algselt ette nähtud oli, ikka helistamiseks...ja ma tõesti ei loe neid manuaale! Ma olen täitsa nõus oma äiaga, kes iga kord kui mingi uus asi on soetatud, kurdab, et küll on tänapäeval kõik keeruliseks tehtud. Vanasti oli hea: raadiol näiteks oli vaid kaks nuppu – ühest keerasid raadio sisse ja teisega otsisid kanaleid. Lihtne!

Muide, siiani ei ole ma kohanud veel situatsiooni, kus ameeriklane viskaks mittetöötava süsteemi üle nalja (nii nagu seda tegid inglased). Pigem lendavad sellised kurjad, valjuhäälsed ning tõlget mittevajavad väljendid, ka käed-jalad võetakse appi. Näiteks on meie majatiivas kolm kõrvutiasetsevat lifti ning kuna ameeriklased on selline imelik pidevalt-koliv-rahvas, siis juhtub sageli, et kolmest liftist kaks on broneeritud kolimise tarbeks. Ja siis teenindab kogu maja rahvast vaid üks – ja oodata rohkem kui kaks minutit… hmm, ükspäev oli mul tõesti tunne, et majas elab peale inimeste ka veel metsloomi, kes end ootamatult puurist leiavad ja seda valju häälse möiratusega väljendavad. Ausalt:)!

No nii, tagasi metrooteema juurde. Asusin siis neid selgitusi seal piletiaparaadi peal lugema. Kuidagi pimedavõitu oli ja kiri oli väike. Taustaks lapse korduvad meeldetuletused: „Misasja sa seal teed… lähme juba, ma ei jaksa enam oodata… kaua võib…emme, kas sa oled rumal?“. Pole ma nii rumal ühtegi: tegin selgeks, et pilet tuleb valida sõltuvalt sihtkohast, leidsin sihtkoha, erinevatest veeruvariantidest valisin välja tavahinnaga ühe-otsa pileti, sisestasin viis dollarit ja ennäe imet! – sain kätte nii pileti kui hunniku münte vahetusrahaks. Ok, see läks õnneks! Teine pilet veel – lapsele. Otsustasin kasutada tagasisaadud münte. Valisin väikeselt ekraanilt ühe-otsa pileti ja hakkasin sisestama münte. No on ikka imelikud mündid, kusagilt ei paista mündi suurust…mingis imepisikeses kirjas? Ja ekraan ka ei näita miskit, lao sisse palju tahad. Tagatipuks viskas kõik välja ka veel. Aga nojah, ma olen ju Ameerikas, mis tähendab, et siin pole võimalik hätta jääda.
Ühtäkki ilmus selja taha suur valjuhäälne must mees: „Mulle tundub, et teil on abi vaja, ma´m?“
Uhh, nojah! Mul on vaja ühe-otsa piletit sinna, palun!
„Tulge siia, sisestage oma mündid. Miks nii palju? Vähem ikka, soodusaeg ju!“
Hurraa, ekraan loeb õige summa, soodusaja pilet prinditakse välja. Aga….ma just ostsin kallima pileti ka?
„Noh…võtke kallim endale ja odavam andke lapsele!“
Thanks! Tehtud! Ning rõõmsalt pileteid läbipääsuväravatest sisse libistades mõtlen: aga sellel pole ju mingit vahet, kes pistab väravast sisse odavama, kes kallima pileti…. Sellega heitis ta küll meie üle nalja?! Ehhee, olgu temalgi hea päev…:)